Selliste sõnadega võiks iseloomustada Kanadalast ja tema suhtlemist. Nimelt käisime täna Toronto südalinnas (pilvelõhkujatega äripiirkond) ja ühes Startbucksi letist kohvi ostes uuris üks lahe ja suhtlusaldis tüüp, et kust kohast me tuleme ja kuuldes, et Eestist, tervitas meid Torontosse tuleku puhul ning vabandas, et ilm selline on :) Sellel hetkel oli sooja monus 16-18 kraadi aga pilves ja meeletu udu. Ilma pärast vabandatakse siin palju! Selle paari päevaga, mis me siin olnud oleme on mitmed teenindusasutuste esindajad antud lauset päevavalgele toonud... Aga üldiselt kulub enne antud lause lausumist ikkagist meeldiv vestlus ja sõbralik naeratus. VÄÄÄÄÄGA lahe ühiskond!!!
Nagu siis eelnevalt ka mainitud, käisime täna nö turusmiekskursioonil peamiselt. Sihiks sai võetud Toronto kesklinn ja pinsaklipslaste pilvelõhkujad. Kuna teel sinna oli mõtekas teha väike põige SIN nr (Social nr) avalduste sisse andmiseks, otsustasime selle kohustusliku protsessi ära teha. Sõitsime metrooga kohta, kus ei olnud ennem käinud ja kui maa alt välja tulime avastasime ennast tiba geto laadsest äärelinnast, kus turvatunne automaatselt nõrgenes. Kuigi öeldakse, et Torontos ei ole piirkonda, kus peaks kartma, siis tahes tahatmata tulles meie kultuurist, on silmad kuklasse kasvanud ja hakkavad teostama ägedat seiret kui ennast väheturvaliselt tunned. Ca 500 m pärast leidsime otsitava hoone ja hüppasime nagu õiged tahtjad alati uksest sisse. Tuli välja et koht ei olnud õige - tegu oli mingi eraettevõttega, kes pakub küll analoogset teenust, kuid nendele, kes ei saa asjaga ise tegeleda või on ennast mingisse jamasse mässinud. Kuid õnneks oli tegelane, kes meile teenuseid tutvustas, väga vastutulelik ja seletas ära, et mida me tegema peame. Tuli välja, et SIN nr taotlemiseks ei ole vaja midagi enamat, kui internetist avaldus alla laadida, see ära täita ja vastavale organisatsioonile teele panema. Siit ka loo moraal - tasub ennem veebilehega tutvuda ja lugeda enamat kui ainult "contact us" aadressi saamiseks :)
See õppetund saadud ja tarkusetera edasise osas käes, pöörasime otsa ringi ja läksime tuldud teed tagasi, et metrooga kesklinna saada. Õnneks on metroo süsteem neil väga hästi läbi mõeldud (minu meelest parem isegi kui enamus suurlinnasid, kus olen saanud metroomõnusid nautida) ja linna jõudmine oli kiire ja valutu. Union Station'is maha astudes kulus kõigepealt tükk aega aru saamaks, millisele "exit" sildile peaksime alluma, kuna iga väljapääsuga kaasnes pikk ja kaugenev tunnel. Valides ühe neist mitmest, haarasime tee pealt kohvid (kus vabandati siis ilma pärast) ja tulime välja täpselt õiges kohas. Õppetund 2: liigne kaalumine ja mõtlemine ei pruugi tulla kasuks :P
Pilvelõhkujad on ikka lummavad! Nii uskumatuna, kui see ka ei kostu, siis ma võiks vabalt sellistes elada-töötada! Näiteks sellises:
Selle sama torni kõrval seistes, avanes meile vaade kuulsale CS Towerile (kunagine teletorn), mis on neil meeletu turismiatraktsioon (üle 2 mil inimese külastab seda aastas). Kaiga koos kekkasime nagu väiksed lapsed, lausudes suust: "tahan, tahan, tahan, tahan", et sinna tippu minna, aga see hetk oli just suurjärvistult peale surumas udu, mistõttu oli torn ja ka vaade sealt just selline:
Istusime siis ühele pingile ja hakkasime kaarti lugema, tegemaks edasisi plaane. Plaan paigas (ca 30 min hiljem), hakkasime liikuma ja niipea kui torn nähtavale tuli, ilmnes, et udust pole enam haisugi. Antud fakt mängis automaatselt plaanid ümber ja torni minek! Piletid ostetud ja koomiline turvakontroll läbitud (väravad, mis puhusid õhku), suunati meid lifti, mis kimas üles. 56 sek ja olime kõrgemal kui munamägi merepiirist. Vaade oli ülimalt vinge sealt. Osaliselt oli näha veel linna pealt järvele taanduvat udu...
... ja maapinnalt kõrguvad pilvelõhkujad ei tundunudki enam nii suured...
Kusjuures, CS Toweril on ka kuulus klaaspõrand! Kokkuvõttes võiks öelda, et just suure entusiasmiga ja hurraaga sinna peale esimese hooga ei torma. Pärast mõningaid samme kikivarvukil kõndides ja alateadvusega kakeldes, paned kannad maha ja üritad pikemaid samme teha.
Tornis käidud ja tuju ülev, jalutasime pilvelõhkujate vahel, ja võtsime Kanadalaste ametliku lõunasöögi - Hot Dog'i. Mul küll esialgu seoses eilse vahejuhtumiga veel suu ei avanenud niipalju, et sellele kuumale koerale kiiruga 1:0 teha, aga peale nurgast näksimist hakkasid lõuad aina enam avanema.
Peale kuninglikku sööki oli kell juba piisavalt palju, et liikuda metroo poole ja hakata vaikselt koju sättima. Peale tunnist jalutuskäiku ja pea teise sama pika ostukeskuses kolamist olimegi juba metroos. Kodupeatuse peal on õnneks ka suur ostukeskus (ülemiste keskuse suur vend), kus põikasime "korraks" sisse Apple poodi. Oeh, paradiis!!! Apple pood on tõsiselt suur ja kliente meeletult. Seda kliendimassi teenendab üle 20 klienditeenendaja, kes kõik on meeletult abivalmis ja nõus sind igati aitama (kui see isegi ei puutu kuidagi nendesse). Niisiis, kuna Kai tahtis endale sädelevat iPodi, siis suunati meid ühe teenendaja juurde, kes meiega pidi tegelema. Loomulikult, nagu eelnevalt mainitud, siis suheldakse sinuga agaralt ja meeldivalt, ning tütarlaps, kes meiega tegeles, uuris, et kust me pärit oleme. Kuuldes, et Eestist, mainis ta, et tal on üks hallipassi omanikust sõbranna sealt. Kui tegime suured silmad, siis avaldas ta oma saladuse, et tegelikult on ta pärit Ukrainast (mis teha, multikultuurne metropol ikkagist) ja Torontos alles 8'dat kuud. Reisinud oli ta meeletult ja jagas oma muljeid. Kokkuvõttes tegeles ta Apple huvides meiega ca 10 min ja muudest asjadest (soovitusi, kuhu minna, kus käinud on, mida näinud on jne) üle poole tunni. Kai esimene Apple vidin käes, jutud räägitud, krabasime endale kuningliku õhtusöögi hiinaka näol ja tulime koju ära.
Päris väsitav päev oli, aga nähtud sai palju. Hetkel kell 21:46 ja väljas on mõnusalt soe. Isegi siis, kui kraadiklaas näitab meile kõledaid kraade (ntx 13), on tegelikult väljas olla palju soojem kui Eestis, kuna tuul ise on väga mahe.
Kodudeel arutasime Kaiga, et sellise eluga võib ära harjuda: hommikul ärkad vabagraafikuga - lähed linna peale kolama - suhtled lahedate inimestega - õhtul mängid Wiid ja logeled niisama :)
Homme plaanime ülikoolilinnakusse minna.
Olge tublid ja järgmiste sissekanneteni!
oot, oot, kus te läksite - Paradiisi? Ohhhh (muud ma ei oska lihtsalt öelda).
ReplyDeletemis kuramus, canada, ja siis kõik on kuskilt idabloki riikidest või. pilveka vaade on küll cool.
ReplyDeleteesimene samm siis tehtud, iPod!. soojendage meile voodid ära