Istun siin arvuti ees ja üritan tegeleda kontrolli alt väljunud kiireloomuliste tööasjadega. Nagu alati sellistes olukordades, püüad ennast fokuseerida sellele, mis oluline, aga ebameeldivate asjadega tegelemisel jooksevad mõtted mujale ja otsid igasugu muud tegevust, et jumala eest ei peaks olulisega tegelema. Mõtlesin siis, et annan oma kõigevõimsamale musklile (rahvakeeli aju) puhkust ning kurdan veidike selle üle, mis pikalt on hinge kriipinud.
Kahjuks pean siinkohal kurvastama meie fänne ja neid, kes pikkisilmi meie tegemistest tahavad kuulda. Antud sissekanne on pigem suunatud isikutele, kel mõtteis siia maile tulla õnne otsima ja ametnikele, kes kuidagimoodi antud protsessiga on seotud. Olles siin olnud varsti pea kaks aastat ja nähes uusi nägusid tulemas ja minemas, on aja jooksul tekkinudmõnede inimeste osas suur respekt ja mõnede osas kõrgemat sorti fustratsioon. Ei eeldagi, et kõik inimesed peavad olema mulle meelt mööda ja olekski palju nõuda, aga viimasel ajal tundub, et maailmavaade kisub paljudel ikka väga kraavi poole.
Millest siis minu kriitiline meel tingitud? Tuleneb see siis olukorrast, kus kahe riigi vahel on loodud väga unikaalne viisaprogramm, millest tulenevalt saab vähese vaevaga soetada endale aastane tööluba ilma igasugu piiranguteta. Kes tunneb ennast kui kala vees ja pärast aastat seda pikendada tahab, saab võimaluse (taaskord vähese vaevaga) oma viisat järgnevaks aastaks pikendada. Eeldus selleks on loomulikult, et olemas on stabiilne tööandja/-koht, kes tõestab, et antud isiku näol on tegemist väärtusliku töötajaga. Selle tõestuse sisu on tegelikuses vaid üks allkirjastatud paber, mis seda kinnitab. Kui ka sellest veel väheseks jääb ja on soovi veel kauemaks jääda, siis juba peab läbima põhjalikuma viisataotluse jne... Kuid ma ei lasku edasisse protsessi, kuna see ei ole mu mõtte tegelik sisu.
Sisu siis on selles, et need inimesed, kes oma esimese aasta viisat taotlevad, jagunevad suuresti kaheks: 1) Ambitsioonikad, töökad ja valmis alustama algusest 2) Õnneotsijad, laisad, eeldavad et rohi on rohelisem ja kõik tehakse ette ja taha ära.
Esimene kategooria tuleb siia ning saab aru, et nende mineviku saavutused kuskil kaugel kaugel maalapil, kus elab 5 korda vähem inimesi kui siinses suurlinnas, ei oma mingit erilist sära ning tuleb oma ego alla suruda ja taaskord tõestada, et milleks ollakse suutelised. Sellel grupil on tavaliselt olemas visioon, et kuhu tahetakse jõuda ja mis selleks tuleb teha.
Teine kategooria aga lendab kohale kuldlusikas suus ja lööb jalaga tihtipeale ukse lahti, sest 5 aastat tagasi oli soomes ehitaja ja teenis rohkem kui eesti president. Antud kategooria inimesed eeldavad, et nende minevik on niivõrd kuulus, et kui lennuki pealt maha astutakse, siis on tööpakkujad lennujaamas rivis, kuna teist nii andekat pole siin riigis peale iseseisvumist nähtud.
Nüüd aga reaalsusesse... Kanada ja Austraalia on kaks erinevat riiki! Kõiki Austraaliasse minejaid seob üks ühine mõttemaailm - ollakse valmis töötama madalal astmel ja palju ning tihtipeale unustama oma "erakordne" taust. 99% inimestest on valmis, ilma küsimusi esitamata, alustama algusest, rügades esimesed paar kuud või koguni aastakese kuskil farmis ja siis liikuma sealt edasi. Mõned töötavad oma aja ära ja lahkuvad, teised seavad prioriteedid ja kas siis rügavad edasi, et raha kõrvale panna v siis ametiredelil ülespoole pürgida. Pole vahet kas ollakse kategoorias üks või kaks, muster on alguses kõigil sama. Samas aga kui vaadata inimesi, kes siia poole tulevad, siis siinne käitumismall on teise kategooria inimestel miskipärast hoopis teine. Eeldatakse, et ollakse tunduvalt paremad ja andekamad ning siinne kogukond peaks neid nii sügavalt kummardama, et pea vastu ärekivi veriseks lüüakse. Paljud neist kasutavad ära siinse kogukonna avatust, et tööd leida ja siis pärast mõningat perioodi (ilma suurtemate tulemusteta) süüdistatakse kõiki teisi ja siis kõnnitakse turtsudes minema. Tagasisidena on kuulda, et üldjuhul veel halvustatakse neid ka selle eest, et andsid võimaluse lihtsamalt jalad alla saada. Vahemärkusena pean ütlema, et siin töö leidmine ei ole lillepidu ning see nõuab meeletut järjepidevust, enda osavat presenteerimist ja üleüldse on igale kohale konkurents kordades suurem kui seda on Tartu Ülikooli kõige populaarsemale riigi poolt rahastatavale õppekohale.
Eeldada, et sa saad keskastme juhi koha lihtsalt CV'd saates on huumor. Sinna jõudmiseks pead läbima kadalipu ja rügama mingi x perioodi madalamal astmel. Miskipärast paljud sellest aru ei taha saada... Väga paljud siia tulijad oma "õnne" (loe: maast leitud miljoneid) ei leia ning lahkuvad niipea kui kogutud ressurss on otsas - tavaliselt esimese 2-4 kuu jooksul.
Kokkuvõttes võiks siis ju küsida, et miks see mind kriibib ja miks ma üldse ennast häirida lasen?
Vastus on lihtne. Viisaprogrammis on alati loetud arv kohti. Viisade väljastamine käib "esimena taotled esimesena saad" alusel. Läinud aastal oli esmakordselt olukord, kus viisadest jäi puudu ja kuuldes oma tutvusringkonnas, et kui paljudel on mõtteis siia poole tulla, siis ka see aasta üsna kindlalt väljastatakse kogu viisamaht enne aasta lõppu. Sellises olukorras häirib mind asjaolu, et need kes tahavad, saavad ja suudavad, peavad oma võimaluse andma neile, kes ei taha, ei saa ja ei suuda. Eelmine aasta jäid väga paljud ukse taha, kellel on meeletu potensiaal, samas aga on eelmise aasta viisadega siia reisinutest juba suur protsent koju tagasi läinud. Eelkõige seetõttu, et oldi pahurad, et keegi nende gigantset ego ei hinnanud ja esimese aasta palgaks 400 000$ ei pakkunud. Ja oi kurat kui veel julgeti küsida, et äkki panustavad natuke oma tööga ka et oma palk välja teenida... Ennekuulmatu ju - töö juba tegi ahvist inimese ja nüüd on ju aeg puhata!
Niisiis, sain oma mürgise mõttejupi süsteemist välja ja palju parem hakkas. Loodan, et kunagi satub keegi siia lehele, kellele see sissekanne mingitki pidi kasulik on. Kui ei, siis vähemasti sain ise ennast ventileerida ja nüüd on pikemaks ajaks rahu majas ja saan keskenduda sellele, mis tegelikuses tähtis ja vajalik.
Peace ja head sõbrapäeva!!!
