Lõpuks siis saabus ka siia Kanadasse uus aasta. Mitu päeva kauem pidime ootama... ajavahe noh! Mis siis vahepeal toimunud? Jõulud tulid ja puhatud sai!
Jõulud algasid korraliku peoga Roti Majas, mis siis tegelikuses on siinse Rotalia korporatsiooni maja ja kus elab meie kaitseingel Kristiina ja mis oli ka meie koduks mõned nädalad, ennem kui oma elamisse sisse kolisime. Pidu oli ikka korralik - maja oli avatud läbi kolme korruse ja tõenäoliselt käis sealt läbi ca 100 - 150 inimest. Kohtasime palju vanu ja tuntud nägusid, kuid ka mitmeid uustulnukaid, kes on siia kolinud viimastel kuudel. Eestlaste kogukond on ikka korralik siin ja ka mitte eestlased imestasid, et kuidas põline Eestlane ikka jaksab.
 |
| Printsess ikka imestab, et kus ta on ja kuninganna on kohaliku maiustuse küüsis |
Jõuluvana käis ka külas ja tõi head ja paremat. Ütles et otse Eestist tuli ja näitas nimekirja pahadest lastest. Palju tuttavaid nimesid oli seal kirjas ja põhjuseks sinna nimekirja sattumiseks oli enamasti "ei avaldanud arvamust Silveri ja Kai blogis". Nagu eelnevalt mainitud, siis nimekiri oli millegipärast pikk... :P Aga nagu ka enamus olid verega lubaduse kirjutanud, siis pidavat asi oluliselt paranema. Elame-näeme!
Paistab aga, et meie oleme head lapsed olnud, kuna jõulutaat oli helde. Kaile tõi ta eredalt särava kaelakee ja mulle kaua otsitud sinise šifferplaadiga käekella.
 |
| Peaaegu kaelas! |
 |
| u 5 aastat otsitud sinise šifferplaadiga käekell |
Mingi ime läbi osutusid ka meil järgnevad mõned päevad vabaks ja otsustasime natuke ringi kolada. Ajasime ökopill Durango kurjaks ja sõitsime ida poole, kust pääseb ühe Ontario järve välja ulatuvale poolsaarele. Kuna päev ise oli sünge ja hall, siis suuri lootusi vaatele ei pannud. Siiski, poolsaare tipus olles hakkas selginema ja õnnestus saada mõned üsna ägedad pildid:
 |
| Hakkas tasapisi selginema |
 |
| Sügis keset talve |
 |
| Aupaiste |
Pärast tervisliku jalutuskäiku ja fotosessiooni, külastasime perekond Klambrite uut kodu ja pidime tõdema, et nad on põranda alla pakku läinud. Nimelt üürisid nad toa siinses ühiskonnas ülimalt populaarses viimistletud keldris. Koht ise on üsna hubane ja ümbruskond rahulik.
26 Detsember on siinses kultuuris kuulus kui Boxing day. Tõenäoliselt said lahedad pühade nimed otsa ja nad otsustasid teisele jõulu pühale panna seda päeva iseloomustava ja originaalse nime, milleks on poksimise päev. Muidu päev nagu iga teine, aint et sellel päeval algavad kõiksugused mõistusevastaselt suured allahindlused igas viimses kui poes ja tarbijalt imetakse see viimane kopikas, mis jõuludest järgi veel mingil ime kombel jäi. Kuigi ca 500 m järjekord kaubanduskeskuse parklasse ütles mulle, et ma vist ei peaks kaubanduskeskusesse minema, oli mul vajadus sinna siiski minna ja paar asja korda ajada, kuna töötava inimesena olid järgnevad päevad puupüsti hõivatud. Peale terve päikeseloojangu aja parkimiskoha otsimist ja hiinlaste sõidu- ning parkimisoskuste üle irvitamist endale koha leidsin, pidin suruma ennast rahvamassist läbi, et keskusesse sisse saaks. Pilt, mis sealt avanes, oli üsna masendav - läbi kolme korruse tihke rahvamass, kust läbi surumiseks oli tarvis meheliku jõudu või siis haisvat skunksi. Pilt selle ilmestamiseks:
 |
| Need on kõigest koridorid - poodidesse sisse ei kippunud! |
Aastavahetus kulges üsna rahulikus meeleolus. Kuningapaar, Aleks ja Katre saabusid ca 9 paiku. Sõime, jõime, rääkisime juttu ja umbes 15 min ennem kl 12 valmistusime suureks tulemölluks ja seadsin oma kaamera statiivile valmis, seda hullumeelset valgusšõud jäädvustada. 3,2,1 ja.... ja... ja.... ei midagi. Mitte midagi ei muutunud! Taevas oli pime nagu tavaliselt ja kui ma ei eksi, siis ma silma nurgast isegi äkki nägin kauguses ühte valguraketti. Selline siis on siinne traditsioon. Kallistasime, soovisime ilusat uut aastat ja läksime tuppa sooja tagasi. Milline jalustrabav elamus! Võttis kolm päeva et see emotsioon raugeks... aga õnneks oleme kõik nüüd taastunud ja saime lõpuks normaalsesse elurütmi tagasi. Ka silmnägemine on sellest heledast valgusest hakanud tasapisi taastuma ja põletusarmid kätel rõdule tungivast rakettide tulvast ka paranevad. See eest meenutasime säravalt 90 eesti poppmuusikat ja vaidlesime, et mis sellel ajal oli cool ja mis mitte.
 |
| Head uut Aastat sulle ka! |
 |
| Ja tuju hoidis üleval eesti poppkuld - Click OK |
 |
| Perepilt? 3 CAD tükk! |
 |
| Lenka tulistab kõike mis liigub |
 |
| Smile! |
 |
| Õrnushetk! |
Järgmine päev oli kutsutud mind ja Kaid ühe mu Iirlasest töökaaslase juurde Harry Potteri maratonile ja pohmelli ravimisele. Kohale jõudes selgus, et me olime ainukesed kellel pohmelli ei olnud ja Harry Potter ei olnud ka nali. Peale kolme osa andsime alla ja läksime koju ära. Minu jaoks oli kolm osa liiga palju sel õhtul. Aga hiljem kuulsin, et nad olevat hommikul viieni vaadanud... Suht potterid olid kõik esimesel tööpäeval. Koju jalutades nautisime inimtühjasid suurlinnatänavaid ja pildistasime kõike mis äge tundus. Parim tabamus siin siis:
 |
| Vaade tornidele "vanalinnast" |
Selline siis meie seekordne seiklus. Järgmine kord teistsugune seiklus... tõenäoliselt... Kui on sama seiklus siis oleme seiklusesse kinni jäänud ja vajame järgnevaid seiklejaid kes aitaksid meid sealt välja seigelda.
Head uut aastat ja veendugem, et järgmine aasta jõuluvana musta nimekirja ei satuks!
