16.12.11 - Lipupäev ja uue auto püha

Käes on järjekordne lipupäev ja kuna see sattus täpselt kibekiire töönädala keskele, siis pikemat sorti reisi kuhugi Nigeeriasse ei saanud ette võtta ja seega jäi seekordne lipp üsna Toronto lähedusse. Soov oli teile edastada üks maagiline öine linnavaade ja seda me ka asusime otsima. Endalegi imestuseks leidsime ühe ägeda järve ulatuva poolsaarekese, millest täpselt sobiv vaade linnale. Kaamera välja ja sai üsna korralikult pilte klõpsutatud:

Leidsime ka sobiva koha lipule, mille istutasime linna taustale:

Kui pilt on ebaterav, siis on viga kuvaris!

Neljapäeval oli meil suurejooneline firma jõulupidu, kus siis oli kokku ca 150 inimest ja pidu ise oli väga suurejooneline. Nimelt on ettevõte venelaste poolt asutatud ja pidu ise toimus vene stiilis. Seega nii söök ja jook oli unlimited ja pidu kestis hommikuni. Samuti autasustati ca 10 silmapaistvamat töötajat ettevõttes ja minulegi üllatuseks hüüti ka minu nimi valjult välja ja kutsuti kõigi ette käepigistuseks ettevõtte juhtkonnalt. Autasu nimi oli "Best Lead by Example Award", mis siis sisuliselt pidavat tähendama, et ma liigun sihi poole olenemata takistustest minu teel. Hmm, elame-näeme!

Rahva tungival nõudmisel panen siia ka pildi oma uuest vähenõudlikust kütusetarbijast nimega Dodge Durangokesekene. Üsna harjumatu on sellise monstrumiga sõita:

Ja tõestus sellest, et see 1,2 liitrine mootor on vähenõudlik ja tankima pean teda vaid korra 5 kuu tagant, siis tegin pildi pardakompuutri näidikust, mille täna avastasin:

Jah, see on näidik L/100 KM kohta!

Homme lähen mina järgmisele road tripile ST. Catherines'i ja Kai tööle sinna kuhu alati :)

PS! Blogile sai paremasse menüüsse lisatud juurde Twitteri säutsude vidin, mis siis mu mõtteavaldusi reaalajas peegeldab. Lihtsalt üks huvitav vidin, mis võimaldab mu tegemisi jälgida.  

06.12.11 - Juhiload Kanada moodi

Järgnev sissekanne on pühendatud asjaosalistele, kes kas on juba kanda kinnitanud Kanalas (Rahvakeeli Kanada) või siis plaanivad siin oma kanda kinnitada ja ei oma veel Kanada juhilube, aga mõtlevad sellele. Kuna infot, et mida täpselt siis tegema peaks, liigub siin igasugust ja igaüks räägib teineteisele vastu (kaasa arvatud asjapulgad, kes tegelikuses selle eest vastutavad võiksid olla), siis seoses selle bürokraatilise hammasratta läbimisel jagaksin seda infot ka siin. 

Täna siis sain tehtud oma Full G juhiload, mis Eesti tingimustes oleks vastavuses B kategooria täieõiguslike lubadega. Infot selle kohta, et mida täpsemalt peaksin tegema, hakkasin uurima kuskil suve keskpaigast. Helistasin nende toimingute eest vastutavavasse ametisse nimega Drive Test (Eesti mõistes ARK) ja uurisin, et kui mul on EL'i juhiload ja sõidukogemus 10 aastat, et kas siis pääsen kergema karistusega. Esimene kord teatas "teadlik" meeshääl, et ei tohiks olla probleemi ja tulgu ma kohale ja vahetame ümber. Kuna see hetk kiiret ei olnud, siis koheselt vahetama ei läinud, loomulikult küsivad need kapitalistid selle eest ka teatud summa raha. Siis aga, tööle saades, muutus lubade saamine aina kriitilisemaks, hakkasin asja jälle uurima ja koorus välja seinast-seina informatsiooni, alates sellest, et pean võrdselt teistega tegema iga kui viimse sammu ja minu eelnev Draakonitemaa kogemus ei tähenda midagi kuni selleni, et teen vaid kirjaliku eksami ja siis olengi maanteedekuningas. Koduleht jahus ka kõigevõimalikumat segast informatsiooni, mistõttu lõpus ei jäänud muud üle kui et jalad selga ja Drive Test kontorisse minek. Seal selgus, et esimese sammuna on vaja hankida olemasolevate lubade ametlik tõlge, mis tõendab, et sul on load ja sul on vähemasti 3 aastane sõidukogemus. Samuti, et oled ikka see kes väidab ja et sul on sobiv kategooria tehtud. Kuigi see info seal lubadel on kirjas ka inglise keeles, siis teatavasti siin ju seda keelt ei räägita ja pidin tegema Eesti konsuli juures ametliku tõlke, kus sisuliselt see sama info paberile pandi, mis juba lubadel olemas ja mis loomulikult raha jälle maksis. Tõlkepaber näpus, kappasin tagasi Drive Test kontorisse ja tegin kirjaliku testi. Test oli naljanumber - inimesed suures ruumis, antakse paber näppu ja siis vastad 40'le küsimusele, mille hulgast võib olla 8 valet vastust. See edukalt läbitud, sain oma G1 load kätte, mis võrdsed Eesti algajalubadega, kus võid sõita siis kui keegi kogenud kõrval istub. Siinseks lisapiiranguks on veel, et ei tohi sõita öösel ja kiirteel. Peale seda tuli mängu minu eelis 10 aastase eelneva juhtimisõiguse olemasolu teiste ees - nimelt sain "kohe" sõidueksamit minna tegema, ilma et peaks seaduses ette nähtud 1 aastat ootama. Nii ma siis läksingi paar päeva hiljem kohe tegema ja peale poolt päeva seal asutuses järjekorras istumist saingi teada, et minu "kohene" aeg on 2,5 nädala pärast. 

Täna siis lõpuks jõudiski "kohe" kätte ja läksin oma oskusi demonstreerima. Vahemärkuseks ütlen huvilistele, et kirjalik test maksab 75 CAD ja sõit 85 CAD ja sõiduki olemasolu kohustus lasub sinul. Kohale jõudes sain endale eksamineerijaks hiinlase! Miks see lause hüüumärgiga on? Sest hiinlane on see, kes absoluutselt sõita siin ei oska ja kui kuskil on õnnetus, siis on alati üheks osapooleks hiinlane (99% juhtudes see süüdi olev pool)- ilma naljata! Peale 30 min sõitu kiirteel, külavahel jne, heitis hiinlane mulle ette, et ma ei pidavat vaatama piisavalt tihti üle õla, kontrollimaks pimedaid nurki, aga muidu tundus talle, et ma nagu olevat eelnevalt vist sõitnud ja kogenud selles.

Seega, pikk jutt lühidalt - bürokraatiaratas läbitud ja ametlik esimene täisväärtuslik isikut tõendav Kanala dokument käes. Homme antakse auväärselt üle mulle ka uus firmaauto, milleks siis eelnevas sissekandes mainitud Dodge Durango. Sweet...

Kohalikest ajaleheuudistest lugesime veel, et kuningapaar kolib varsti meie juurest välja. Leidsid endale möbleeritud elamise ühe väliseestlase juures ja kolivad sinna 21. detsembril. 

18.11.11 - Eesti pidu

Oleme oma Kanadas eksisteerimisega suutnud ületada ühe maagilise verstaposti, milleks on kuus kuud, pool aastat, üks kahekümnendik kümnendist või siis tükike milleeniumist või et isegi 15 760 000 sekundit - vali endale sobivaim ajaühik! Selle ajastu tähistamiseks korraldasime ka väärilise ürituse, mille sisuks oli Eestipärane söök, jook, inimesed. Kokku sai kutsutud kõik sõbrad, kes on kas a) Eestlased b) Eesti juurtega või c) entusiastlikud Eesti fännid. Kuna Klambrid on töötud ja meie kiiksuga töögraafikuga, siis pidu ise leidis aset nädala sees. Selle tagasihoidliku fakti tõttu tuli ka oodatust vähem külalisi, kuid siiski siiski ei olnud pidu ise vähem kuninglikum.

Ainult viin on sellelt laualt puudu! Kuid ka see oli olemas -
Zeljonaja Marka ootas sügavkülmas oma korda!

Kapten taignarull oma alluvatega

Tüdrukud alustasid eestipäraste söökidega vaaritamisega juba varahommikul ning selle raske töö viljaks osutus suurepärane kastulisalat, rosolje, täidetud munad, heeringas hapukoorega, must leib (tegu pettusega, kuna see sai ostetud poest) ja õige Eestipärane kringel rosinatega!!! Kogu kraam eelnevalt loetletud söögi valmistamiseks sai soetatud ühest poolakate poest nimega Starsky, mis äritseb igasugu ida-euroopa toidukaubaga. Täpsemalt selle kohta saate lugeda Klambrite blogist, kuna nemad on seal korduvalt käinud ja kõike seda head ja paremat meile koju toovad. Töötute värk, saavad ringi sõita ja avastada... Peab tõdema, et tänu euroopapärastele algmaterjalidele maitsesid salatid just nii nagu ma seda mäletasin ja kringel oli mahlane. Kringli tegemisel oli Kai näol pidev kõrvuni naeratus, kuna tütarlaps ei olnud varem ju näinud kuidas tainas hooga kerkib. Ma pidin umbes täpselt iga 2 minuti tagant minema vaatama kuidas see elajas seal kasvab, sest ega ma ennem asu ei saanud, kui ime üle kaetud. Kuniks järgneva 2 min saabumiseni... Samas lõpptulemi kohta ma nalja ei tee, sest see oli tõesti hea! Nagu võõrustajatele kombeks, pakkisime kõike head ja paremat peo lõpus külalistele kaasa ja siiani pidavat kõik elus olema!

Selle peoga seoses oli aeg ka meie 6'ks lipupäevaks, mis seekord sai siis osutatud meie koju. Kes veel täpselt ei ole aru saanud, et mis kuradima asi see "lipu päev" veel on ja kas see peaks kalendris olema punane püha ja kas töölt saab vabaks, siis ametlik seletus sellele on kirjas meie esimestes blogides, samuti kirjeldasid Klambrid oma blogis selle tähendust ja et see ikka kõigile selge oleks, siis toon siinkohal uuesti välja:

Nendele, kes ei tea, siis eelugu on selline: Nimelt, viimasel õhtul Eestis, kinkis mu (Silver) vend ja ta elukaaslane meile 11 väikest Eesti lippu. Iga kuu täitumisel (milleks on siis iga kuu 16 kuupäev), peame asetama ühe lipu sinna, kus me sellel päeval parajasti oleme. Ja et ei oleks mingit pettust ja hilisemat verbaalset vaidlust, et tegelikult olime ka kõige kõrgema mäe tipus või siis kõige suurema karu seljas, siis peame sellest ka pilti tegema ning loomulikult teiega seda kõike jagama.

Nagu eelnevalt siis mainitud, oli seekordseks suursündmuse koht meie suurepärases kodus ja tõestus sellest on ka nagu kord ja kohus teieni toodud. Hilisemaid vaidluseid arvesse enam ei võeta!

Vasakult: Katre - emigreerunud Eestist 6 aastat tagasi, Alex - emigreerunud Eestist 12 aastat tagasi (abielus eelnevalt mainitud emigreerujaga), Silver - kohalik, Kai - Ugandast (pikk lugu), Tambet - Lätlane (olevat seal printsess olnud), Elena - Eestist väljasaadetu (leidsime Pearson lennujaamast ca kuuke tagasi), Liis - Leidis ennast järsku Kanadast, kui oli 8 aastane, Jaanu - sündinud US & A's (vanemad Eestlased, kes siis kolisid mingi aeg parematele jahimaadele - Kanadasse), Kristiina - kolmandat põlve Eestlane ja meie kaitseingel (hmm, ma ei tea küll kus see kolmas põlv on, kuna pealtnäha on tal neid kaks).

Lähituleviku põnevatest seikadest tahaks teiega jagada Kai suuremat sorti vaimustust faktist, et Silver saab töö juurest endale auto. Kõigepealt saab minust "hockey mom", kuna sõiduriistaks saab olema siinsete pereemade seas populaarsust kogunud seitsmekohaline mahtuniversaal Dodge Caravan. Kuid umbes täpselt 2 nädala ja 2 päeva pärast saan ma endale firma lõpuks kätte firma poolt juba soetatud bad ass maasturi Dodge Durango.

Ameerikaspärane Soccermom ja Kanadapärane Hockeymom

Sobiv pahapoiss vastu talve

Põhjus, et miks ma koheselt Durangot ei saa, ilmneb taaskord bürokraatilises asjaolus. Nimelt on mul selle auto saamiseks (et minu nimele registreerida saaks) vaja omandada Ontaario provintsi juhiload. Selleks pean ma läbima  kirjaliku testi ja sõidu. Asjaolu, et mul on 10 aastat eelnevat sõidukogemust annab mul eelise, et ma saan kohe peale kirjaliku testi sõitma minna. Seega ma siis läksin täna sõitu tegema, sest laupäevase testi läbisin edukalt. Peale 2 h järjekorras seismist, ootesaalis istumist ja hiinlaste ning hindudega jagelemist saingi kohe esimese vaba aja sõiduks, mis osutus 6 detsembri peale. Kuna olemasolevad load on nö poolikud (võin sõita kui keegi kogemustega kõrval istub), siis autot minu nimele ei saa registreerida. Hockey mom auto on aga rendiauto ja sellega saan sõita oma auga omandatud EU lubadega. Aga samas, kui kõik need hiinlased siin kuidagimoodi oma load on kätte saanud (ja ma ei liialda kui ma ütlen, et nad ei oska ikka üldse sõita. Parem roni puu otsa kui sa näed hiinlast autoga lähenemas. Ära tunned selle järgi, et nad kõik eranditult sõidavad Honda Civicutega), siis minu 10 a kogemust peaks mulle tagama kohese lubade ümbervahetuse ja sõiduõpetaja koha!

29.10.11 - Sünnipäevalapsed

...ja just sai ka Gerdile õnne soovitud. Nagu seda tegime eile ka Ingridile. Oma arust helistasime küll mõistlikul ajal, kell näitas meil kõigest ca 10 õhtul, aga millegi pärast mõlemad päevakangelased magasid sügavalt. Eestis vist minnakse vara magama... Aga pole hullu, pärast mõningast pikaldast kutsumist võtsid unised hääled telefoni vastu, kuulasid mitmetoonilist "õnne soovime sul" Kanada segakoorilt ning pärast mõningast mõttepausi vastasid "möh". Inimesed üles aetud, õnnitlused edastatud, kõik õnnelikud. Veelkord, õnne päevakangelastele!

Elu muidu on suhteliselt samas rütmis kulgenud. Harrastame ikka ennast tööl pooleks rabada ja oleme õnnelikud laekuvate suurenevate palgatšekkide üle. Kuninganna Elena ja printsess Tambet hakkavad tasapisi sisse elama ja nende igapäevased uudistusringid muutuvad järjest suuremaks. Tambetil on varsti lootust oma erialal tööd leida (foto- ja videomaailm) ja küll ka Elenal selleni jõuab. Tunnevad ennast juba üsna koduselt ja võtsid meie suure toa enda valdusesse. Kui huvi, siis nende tegemistest võite lugeda nende blogist. Viite sinna leiate meie blogi paremal servast asetsevast menüüst. Kuningapaar on laisk ja teevad vaid videopostitusi, kuid siiski, sealt võite leida väärt vaateid Toronto kohta.

Täna pikemalt ei kirjuta, mõtlesin lihtsalt teada anda kui õnnelikud me olime, et inimesed üles sai aetud keset ööd :)

Teadaanne: järgmised 10 kommenteerijat saavad eriauhinna!

20.10.11 - Kuningapaari saabumine

Lõpuks on kätte jõudnud kauaoodatud kuninglik hetk meie uuele sissekandele, mille kirjutamis oleme lõputult edasi lükanud, kuid ka meil jookseb kuskil piir, mis lõpuks kätte jõudis. Vahepealne eluke on kulgenud meeletus rütmis, mis on tilbendanud töö-sõprade-ja-IKEA vahel. Kõigest lähemalt...

Alustuseks töö, mis kulgeb meil püstlood üles rütmis. Lahtiseletatuna tähendab see seda, et töö on jätkuvalt sõber ja huvitav ning rahaliselt tasuv. Kuukesega, mis oleme oma korteris elanud, oleme maksnud kõik kulud ära ja sisustanud ka korteri ära. Seda kõike kelleltki võlgu võtmata ja ilma, et sotsiaalelu seisma oleks jäänud. Homme saame endale rattad ka alla, kuna töölt antakse lõpuks auto. 

Nädala alguses saabusid meie heaoluriiki kauaoodatud kuningaperekond Eesti kuningriigist. Meieni jõudsid kuninganna Elena ja printsess Tambet, kes andsid oma vahtrasiirup-ma-luban-ausalt-ka-et-tulen vande meie lahkumispeol Mai alguses. Siirupivanne sai täidetud ja esmaspäeval maandus kuningriigi Iceland Air Toronto Pearson lennuväljal ja olidki kohal. Loomulikult oli kuningapaari saabumine ühendatud lipupäevaga, mistõttu sai Pearsoni lennuväli ühe Eesti lipu võrra rikkamaks.

Raudne haare... ja kahtlustav pilk

vaata, vaata, kesse tuli! Printsess siiani mõistatab et kesse tuli...

Eesti lipp Pearson lennuvälja peaukse eest

Uustulnukatega Torontot avastamas. Kai ratsuga kaloppimas.

Vana hea "meil on parem vaade kui teil" aga seekord parema kaameraga

Eesti kilu Eesti viinaga. Päris hea oli!

Eelmine nädal oli Cänäda tänkskiving (tõlkes: Kanada tänupüha), mille puhul meie känäda sõbrad korraldasid meile mitmekäigulise õhtusöögi, kuna meie jaoks oli see ju esimene! Laual oli 10 kilone kalkun ja laua all õhtu lõpuks kokk, kes kella ühest alates kalkuniga koos jooma hakkas. Siiski siiski, sai sellest väga hea õhtusöök ja kokku tuli tore seltskond. Kahjuks pilte veel näidata ei saa, kuna kokk alles sai kaineks ja pildid on tema fotokas jätkuvalt.

Hetkel on laual rummi kokteilid, räägime maailmast ja elust. Printsess on soojas kliimas haigeks jäänud ja ravib ennast.

Elu on tore ja oleme jätkuvalt positiivsed.

"...kus on kodu koht" - 26.09.11

Nagu pealkirjast võite välja lugeda, siis tänane postitus on suuresti pühendatud meie imelise vaatega pilvelõhkujas asetsevale uuele kodule. Täname sellega seoses kõiki oma toetajaid ja fänne ja ilma teieta oleks see protsess olnud oluliselt keerukam. Kokkuvõtlikult öeldes võime mainida, et ega see kergelt ei tulnud!

Sisse kolisime antud nädala esmaspäeval (19 sept) ja õnneks oli see päev mõlemal vaba. Kuna korterisse oli vaja ka soetada vajalik mööbel, sest siinsed korterid üüritakse välja ainult versioonis, kus sisustatud on köök, siis ootas meid ees üks rahakas külaskäik IKEA'sse. Kuna tegu on pühaüritusega, kus terve päev kulub ära, siis võtsime ka pühapäeva vabaks, et vajalikud sisseostud ära teha ja transport esmaspäevaks organiseerida. Pool kuningriiki ja oligi eluks hädavajalik soetatud... Terve esmaspäev ja oligi see sama eluks hädavajalik kokku klopsitud ning algsed tühjad ruumid nägid täitsa hubased välja. Osad teist on juba meie Facebook lehel pildivalikut näinud, kuid need kes ei ole, siis mõningad pildid meie kodust:

Elutuba peale träni saabumist

Magamistuba ja meie kompaktne voodi

Elutuba valmis! Korterikaaslane rõõmsalt nurgas chillimas!

Kuninglik magamistuba. Bella leidis auväärse koha seinal!

Täiesti tavapärane vaade meie hiigelsuurelt rõdult.

Meister möbilaator e. teisisõnu koputaja

Vahepealseid põnevaid seikasid meie elust - eelmisest nädalast alustas minu tiimis üks Eestlane. Asjalik tüüp nimega Olaf, kes samuti meie moodi tuli koos oma tüdruksõbraga Kanadasse seiklusi otsima. Saabusid kuu aega tagasi ja on oma otsusega samuti rahul. Eile tegime väikse peo meie juures, kus osad mu töökaaslased tulid viisakalt nädalat ära saatma ja seda koos sõpradega, kellel olid kuulsad nimed näiteks nagu  Stroh, Gordons jne. 

Ilm on meil jätkuvalt mõnus. Kuigi on tasapisi tunda sügise saabumist, millest tulenevalt on ilmad rohkem heitlikumaks läinud ja kipub harjumuspärasest rohkem sadama, siis on ikkagist jätkuvalt soe ja viimaste päevade keskmine temperatuur päeval on olnud ikkagist üle 20 kraadi. Täna oli täiesti Eesti kesksuve ilm, kus temperatuur küündis 25 kraadi peale. Isegi blogi sissekande hetkel, õhtul kell pool 9, on väljas mõnusalt soe ja kraadiklaas näitab 21 kraadi. Sellega võib täitsa ära harjuda!

Elu on ilus!

Karjääriahvid - 16.09.11

Eneselegi imestuseks avastasin antud sissekande alustuseks, et eelmisest kirjatükist on juba enam kui 2 nädalat möödas... Küll lõbutsedes aeg lendab! Meie interneeduse (interneti - toim) passiivsuse aluseks on olnud asjaolu, et oleme suutnud oma vaba aja enamasti tööga ära sisustada. Nagu isa meied hellitavalt kirjeldas, siis on meist saanud tööahvid. Tänud, armastame sind ka! :) Kui ei ole parajasti tööd tegemas, siis on meie vaba aeg kulunud enamasti korteri peale - vaja siinse paberimajandusega tegeleda v siis IKEA kaubandusvõlusi naudelda, et sisse kolides päris 4 seina vastu ei vaataks. Esmaspäeval jõuab viimaks kätte see meie kauaoodatud kodutute ülestõusmispüha, kus peale pea 5 kuud kodutut elustiili endale "oma" elamise saame. Sweet! 

Muidugi kaasnevad meie kodusoetusega ka mugavad kulutused, kuna üüri tuli ette maksta ja mööblit on vaja soetada ja igasugu muud bürokraatiad kummardada veel lisaks, mis maksab pool kuningriiki, siis lõpptulemina võib öelda, et tegu on olnud ühe kuradima kuluka ja aegasööva ettevõtmisega, mis lõpuks on peaaegu lõpusirgel ja esmaspäevast oleme õnnelikud koduomanikud. Olete kõik soolaleivale teretulnud!

Nagu eelnevalt mainitud, siis meie vahepealne eluperiood on tagasi melie tuttavas rütmis ja tempos, mis on neandertaallase moodi töö rügamine. Samas, peab tunnistama, et me mõlemad oleme sellega rahul! Kai jätkuvalt töötab Toronto kõige ägedamas "tule koledana ja lahkud ilusana" büroos ja ka minul läheb asi tõusuteel. Peale 2 nädalat sain pisikese ametikõrgenduse, mis andis mulle volituse hakata inimesi välja õpetama meie töös ning eile hommikul sain ka oodatud suurepärase uudise, et nimelt hakkan oma tiimi ehitama ja üks kohalik Portugalane, keda välja õpetasin, sai koheselt ka minu tiimi esimeseks liikmeks. Kokkuvõttes tähendab see, et inimesed minu tiimis hakkavad mulle palgalisa teenima ja loodetavasti üsna varsti ületab tiimi töö pealt teenitav mu enda teenitavat sissetulekut. Olukord on põnev ja töö on äge. Täna anti mulle ka käsk siinsed juhiload taskusse saada, sest firma ostab mulle auto, et tööd saaks operatiivsemalt teha. Peab vist selle bürokraatiaratta ette võtma ja sellega ragistama hakkama...  Eelmisel nädalal sõitsime kogu kontoriga Ottawasse, kus sai veedetud pea terve nädal. Kuna fookus oli tööl ja raha teenimisel, siis turismi üleliia palju viljeleda ei saanud. Küll aga võtsime ennast ühel hilisõhtul kokku ja käisime vaatamas sealset parlamendihoonet. Vaade oli ilus ja võimas aga peab tunnistama, et sellega sisuliselt kogu "vaata mind, ma olen maailma teiseks kõige suurema riigi pealinn" linna ilu peatubki. Oluliselt rohkem selles linnas just vaadata ei ole! Küll aga oli trip ise üle ootuste äge ja töö mõistes tõeline eneseületus ja -tõestus. 

Hmm, mis veel vahepeal põnevat on toimunud...? Natuke värises maa, siis kui Bostoni kanti värin tabas (väga tunda ei olnud seda, kui just majas sees ei olnud). Samuti saime New Yorki räsinud tormi ääreala tunda. Otsest kahju see siin ei tekitanud, aga kuna olin tol päeval tööl, siis oli tõsiselt raske tuulega kakelda ja lisaks veel tööle 100% fokuseerida ennast. Ilm on ka viimastel päevadel ära keeranud ja mõnusast soojast hilissuvest sai järsku Eesti ilm :S. Samas on lootust, et see on ajutine, sest juba järgmiseks nädalaks lubab sellist 20+ piirimail sooja päikesepaistet. Ikkagist lõunamaa ju (küll mitte päris Lõuna-Saksamaa, aga peaaegu)!

Täna on ka kurikuulus rahvusvaheline suurpüha - lipupüha, mille ülistamiseks sai lausa "made in Sarapuu" retsepti järgi  kook küpsetatud. Siin ka meie kohustuslik pilt, mis siis on tehtud juba kõikidele lugejatele teada ja tuntud tegelaskuju Kristiina juures, kus ka oma viimaseid öid veedame:

Siit ka muid pilte tegemistest ja toimetamistest viimaste nädalate jooksul:

Kohalikega juttu vestmas ja tarkusterasid selgitamas.

Mälestustahvel tööõnnetustes hukkunutele

Kohalikud kurjamid

Pärast kuritööd põgenemisega just kiiret pole...

Öine äärelinn

Alati aktiivne ja koormatud kellaajast olenemata - HWY 401

Töö TÖö TÖÖ! - 26.08.11

On hea tõdeda, et lõpuks ometi oleme suutnud oma eluvankri veeretada tuttavasse ja kodusesse rööpasse ning oleme mõlemad agaralt tööd rügamas. Ilmselgelt on see olnud ka üheks põhjuseks, miks meie sissekanded blogisse on jäänud harvemaks ja miks üleüldse meid netis kohtab harva. Tööd teeme tasa ja targu - Kai 5 päeva nädalas ja kuna ega mehed ei taha naistele alla jääda, siis püüan ka mitte mina Kaile alla jääda ning rügan 6 päeva nädalas! Tavaliselt jõuame koju ca 9 paiku õhtul... Valgele inimesele kombeks on meil ka vaba(d) päevad ja seda täiesti normaalsetel aegadel - Kai puhkab esmaspäeval ja teisipäeval ja mina ainult esmaspäeval. See, et Kai on kosmeetik, on juba teada fakt, aga millega mina tegelen, seda enamus ei tea. Nimelt otsustasin võtta ette midagi segast ning kandideerisin firmasse, mis tegeleb eramajade sooja vee küttesüsteemide uuendamisega, kuna siin kõik rendivad neid seadmeid. Kui ärimudelis eneses ei ole midagi pöörast, siis viis, kuidas kliente hangitakse, on Põhja-Ameerikale jällegi kohane, nimelt ukselt-uksele. Pean tunnistama, et pärast nädalat olen valikuga rahul ja issanda loomaaed on ikka keeruline. Ei ole vahet kumbal pool lompi sa asud, leidub ikka igasuguseid! Hea on see, et praktiseerin päevast-päeva 11 h keelt, arenen tormilise kiirusega ja mis siin salata, palka maksavad ka üle mõistuse hästi kui tulemused tulema hakkavad. Veel paar nädalat ja ei ole enam üldse põhjust millegi üle kurta :)

Pikkisilmi ootame oma enda korterit, kuid 17 septembrini on veel aega. Praegusel korteriomanikul aga tulevad sugulased külla, mistõttu peame plaanitust varem jällegi välja kolima. Seega palusime ametliku asüüli oma Eesti verd tuttavatelt ning pühapäeval kolime ajutiselt sisse meie siinse kaitseingli Kristiina juurde, kuniks ametlikult oma enda seinad ja katuse kätte saame. Töökaaslane/ülemus oli lahkelt abiks oma suure perevagooniga/bensiinimõrtsukaga appi tulema, et pühapäeval kolimisralli teha. Hea selle asja juures on fakt, et oleme linnale ja oma töökohtadele tunduvalt lähemal ja ei pea nii kaua enam metrooga loksuma. PS! Kui oma korterisse kolime, siis mul hakkab jalgsi tööle minemiseks kuluma ca 10 min ja Kail maks 30 min. Suurlinnas, nagu seda on siinne metropol, on tegu puhta vedamisega!

Ilmad on siin jätkuvalt suviselt soojad. Ainuke, mis annab mõista suve lõppemisest, on asjaolu, et kipub aina rohkem sadama ja maagi kipub värisema (hmm, aga see viimane fakt vist ei tulene sügisest, või tuleneb? Ma pole kunagi füüsikas tugev olnud :P). Igatahes, viimastel aegadel on siin olnud võimalus kohata vägevaid äikesetorme, mille sarnast Eestis naljalt ei näe. Ntx üleeile oli torm, mida isegi kohalikud nimetasid "awesome one". Lihtasalt, et mõista millest räägime, siin üks lühike videoklipp sellest samusest tormist:

Tibusammudega rutiini - 17.08.11

Peale kolme kuulist pausi ning lullilöömist hakkab igapäevaelu tasapisi kirsaga tagumendi pihta ennast meelde tuletama ning isegi ka parima ignoreerimise juures peab tõdema, et vist on aeg täiskasvanute elu juurde tagasi tulla ja teha seda, mida nad kõige paremini oskavad - töötada, et süüa ja süüa, et saaks töötada. Rihin oma jutuga tasapisi selle poole, et vististi ei ole enam suurt pääsu ja nädalalõpuks olen tööpõllul rügamas. Valikuvariante on hetkel täpselt poolteist. Täna ennistati mind ühele töökohale ära - uhke ja hea tunne oli, kuna kõikidest kandidaatidest (tornikõrgustest cv kuhjadest ja proovipäeva tulemusel) leidsin ennast ühena 2 väljavalitust, keda suure hurraaga tööle täna ennistati. Aga, kuna see tööotsimine siin ju on nii "lihtne", siis teen enda jaoks asja loomulikult huvitavamaks ja ütlesin, et ennem laupäeva tööle ei tule isiklikel põhjustel, mille tagamaa peitub tegelikuses selles, et ootan ka teisest kohast vastuse ära ennem lõpliku otsuse tegemist (ise nad ennistasid mind tööle minult küsimata, seega pean selliseid keerdkäike tegema). Töödest lähemalt: Ennistatud amet on mul siis müügiesindaja, mis tegeleb boilerite, konditsioneeride jne rendiga (jah rendiga, sest siin on 99% eramajadest boilerite rentnikud! Ära küsi, kiiksuga teema). Minu ülesanne seal on/oleks teostada elegantne müügitöö, et vana aparaat eelnimetatud valikutest ümber vahetataks uuema vastu. See on pikk lugu lühidalt, aga tegelikuses peitub seal taga üsna loogiline ja tulus ärimudel, mida toetavad värsked seadused ja riigidotatsioonid. Töö kokkuvõte - palju rutiini aga väga hea teenimiskoht ning ka arenemisvõimalusega. Teine, kust vastust ootan, on IT firma, kelle üheks värskemat sorti haruks on investeerimine start-up'idesse (värskelt asutatud ettevõtted) ja siis nende käima lükkamine ja loomulikult hilisemas pildis rahaks tegemine. Otsivad nad siis protfellihaldurit, kes neid värskeid võsukesi käima lükkaks ja kätt pulsil hoiaks. Väga põnev teema ja kui on võimalik sobivatel tingimustel sinna paati hüpata, siis kindlasti kaaluks seda varianti. Lubasid oma tagasiside anda selle nädala keskpaigaks, kuid tänase seisuga veel värskelt saadetud päringule tagasiside puudub, seega rohkem detaile ei oska kahjuks jagada.

Kai maitseb seda täiskasvanute elu juba pikemat aega, seega tal šokeerivaid "ai ai see töö niidab jalust kui järsku temaga kokku puutud" ei ole. Töötab meil teine tublisti selles nooblis kesklinna salongis ja on oma valikuga väga rahul. Palka ei ole veel saanud aga kõlakad käivad, et kellegile kunagi olevat makstud, seega lootus püsib ja oleme optimistlikud :)

Lisaks on meil ka siis üks tähtis päev nende kõikide päevade seas ja see on Kai õe Ragne sünnipäev. Kasutaks siinkohal võimalust ja sooviks talle õnne ning ootame tagasisidet, et kas õnnesoovid ka kohale jõudsid. Kuna selgus, et Ragne olevat laisk blogi lugemisega ning küsib kõiki küsimusi, milles blogis vastus olemas, meilt skype teel, siis noomisime teda ja lubas ennast parandada. Eks siis üsna pea näeme :)

Lisaks oli meil veel üks ülemaailmne püha just ja see tähistas järjekordset kuud meie ristiretkest ning see on kalendris tähistatud punaselt ja nimeks tal "Lipupäev". Ma ei tea kuidas Eestis seda tähistati, aga siin lasti taaskord taevasse mitme miljoni eest ilutulestiku ja tänaval oli suured pidustused ja paraadid. Aga nagu jutt oli, siis lipu paneme sinna kus me sellel päeval (iga kuu 16 kuupäev) oleme. Seekord juhtusime olema kodus (sest Kai lippas poolest päevast tööle ja kuhugi minna väga ei saanud) ja sinna see lipp sai ka pandud ja seal ta oma vanaduspõlve ka tõenäoliset peab:

Kui te küsite, et miks nii suured silmad, siis pean tõdema, et tegu oli hommikuga ja püüdsime petta ja teha näo, nagu oleksime juba 5 tundi ärkvel ja parimas keskpäeva vormis. Pingutasime vist üle... Või samas, võib olla on meile siinsete asiaatide nägu külge hakanud (nagu aktsent) ja püüdsime seda mitte pildil välja näidata...

Vat sellised on meie tegemised hetkel siin Kanadas. Loodetavasti siis olen ka varsti tööloom, mis annab mulle lõpuks võimaluse oma tegevusvajadust rahuldada ja raha teenida. 

US & A - e "Tilluke tiir" vol 2, 20.07.11 - 29.07.11

... Ja ootamatult jõuduski "homme" kohale ning jätkan oma sissekannet meist, nõudlikust Daamist ning mustast ratsust ameerika mandril.

Nagu siis mainitud, pärast piinlikut peaga noogutamist piirivalvurile, usaldati meid sellesse "ma kütan iga tagumiku punaseks, kes julgeb maailmaareenil pead tõsta" riiki ja nagu kord ja kohus, hakkas taevast seepeale mingit vedelat ollust kallama. Võtsime suuna Millinocket linna poole, kust tundus olevat kõige parem viis siseneda sellesse ihaldatud loodusparki. Õnneks jäi tee peale ka turismimajake, mis lahkelt jagas informatsiooni vaatamisväärsuste kohta Main'i osariigis. Vaadates kaardile otsa sai selgeks, et meie sihtpunkt ei olnud ükski piirivalvuri poolt välja pakutud rahvuspark, vaid hoopis keset osariiki asuv nö osariigi park, millel nimeks Baxter State Park. Säh piirivalvur, kavaldasime su üle seekord! :D

Tädi turismipunktis surus meile näppu terve hulga makulatuuri ning kihutasime edasi Millinocketi poole. Kaasa haaratud infomaterjalidest leidsime endale ka sobiva kämpimiskoha, mis selgus kohale jõudes, et oli linnast kolinud Baxter pargi külje alla mägedesse. Kohale jõudes ei olnud vihmasadu sugugi vaiksemaks jäänud, kuid me ei lasknud ennast sellest heidutada. Telkimiskoha eest makstud, pesemas käidud, kohalikega juttu aetud ja taaskord maailma kolmandaks kõige suuremat riiki nimega Eesti tutvustatud, liikusime oma saatusele vastu ning läksime oma avatud taevaga laagriplatsile. Telgi püsti panekuga ei kiirustanud ja üleüldse sai kuidagi väga hubane see olemine seal vaatamata ilmale.

sõjaväelaste värbamiskeskuse esine Millinoketis. NB! Esmalt võib tunduda küll eksitav, aga see EI OLE meie Kia Rio!

Katus peakohal ja kuiv istekoht.  

Hommikuks sadu lakkas, kuigi taevas säilitas oma "aga ma nüüd kukkun kallama" ilme. Pakkisime oma vettinud telgi kokku (mis imekombel seest jäi täiesti kuivaks) ja sõitsime Baxter parki veel sügavamale sisse. Esialgne unistus oli ette võtta matkarada, mis viib orgu, mida kolmest ilmakaarest ääristavad kõrged mäed. Vaade pidi seal olema kirjeldamatu ja kui veel jaksu on et mää tippu ronida, siis... siis... siis... aga õnneks ma ei pea seda lauset lõpetama, kuna pargivaht soojalt soovitas sinna mitte minna seoses valitsevate ilmaoludega. Võtsime härrat kuulda ja otsustasime lühikese, ca 4-5 km matkaraja kasuks, mis kulges mööda mäejalamit. Antud uudis meid ei morjendanud, kuna pargi kogupindala on pea 850 ruutkilomeetrit, siis on seal küllaga mida vaadata. Pärast soojendusrada sõitsime teisele poole mägesid ja läbisime ca 12 km tõsiseltvõetavama matkaraja.

Isegi juba madalamad mäetipud olid pilvede sees

Small Niagara. Big Niagara oli u 150 m allavoolu 

Win XP taustapilt? ei ole, Baxter state park hoopis!

Maailma suuruselt kolmanda suuriigi esindajad looduses

Kes mida pildil näeb?

Tavapärane matkarada, kus kohati pidid põiklema puuokste ja tegelema mägironimisega

Tavapärane metsaalune

Matkaradadelt tagasi, värskeõhumürgitus silmnägemist viimas ja väsimus jalust löömas, oli kell piisavalt palju, et pargist lahkuda ja endale öömaja otsida. Kuna esialgne plaan nägi meil ette võtta suund pärast parki kodupoole, et siis vaikselt kulgedes äkki millegi laheda otsa komistada, andsime oma proua Nõudlikule käsu meid koju juhendada. Vastupidiselt oodatule, et kodutee viib otse läbi Vermont osariigi ja ümber Otario järve, arvas Nõudlik, et kõige otsem viis on minna läbi Bostoni (kaardi peal näeb see välja siis nii, et peaksime u 300 km lõunasse sõitma ja siis võtma suuna läände, selle asemel et kohe lääne poole minna. Hmm, vaatasime Kaiga üksteisele otsa, piirasime oma pilkudega proua Nõudlikku ja otsustasime, et võibolla ei olegi nii paha mõte Bostonist läbi sõita. Mõeldud tehtud, täkule hääled sisse ja teele. Ööbimiskohaks valisime Portlandi (mitte see kuulus Portland - kuna nad vaimuvaesed, siis linnanimed korduvad enamus osariikides) eeslinnas ookeani oleva telkimisplatsi. Kohale jõudes ja autost väljudes tabas meid meile tuttav soe õhumass, mida sisuliselt pärast Qubeci praamisõitu väga ei olnud kogenud sest üldjuhul kippusid siis ööd jahedaks ja mitmel päeval sadas ka vihma. Igatahes, mõnusalt soe öö meile sobis ja peale tavapärast lõket ja grilli keerasime magama, et hommikul vara tõusta ja Bostonis maksimaalselt kaua aega veeta. Hommikul Bostonisse jõudes suunasid põied meid esimese bensiinijaama juurde. Piinav häda tehtud, selgus, et olime sattunud väga heasse kohta. Nimelt asus kesklinn kiviviske kaugusel ja selles rajoonis oli tänaval parkimine tastuta ning turvalisuse tase ka pidavat üle keskmise olema. Võtsime sealt metroo ja pärast 2 peatust olimegi südalinnas. Samas asus ka turismipunkt, kuhu ka sisse põikasime, uurimaks, et kuidas kõige ratsionaalsemalt oma aega kasutada, et ühe päevaga linna näha. Selgus, et Bostonis on tehtud üks väga vinge süsteem: nimelt sealt samast turismipunkti eest algab üks punane teele värvitud joon, mida kutsutakse "Freedom Trail". Seda joont mööda liikudes viiakse sind läbi linna, kus on ära märgitud kõik tähtsamad ehitised ja kaasa antakse kaart, mis siis selgitab rajale jäävate ehitiste ja monumentide olemust. Väga lihtne ja lahe süsteem - ei pea pead valutama, et kuhu minna ja kas oled ikka õigel teel. Raja läbimiseks soovitatakse varuda ca 3 - 4 h, mis meile sobis ideaalselt.

Kuna Bostoni näol on tegu ühe vanima USA linnaga, siis leidus seal nii sõja kui ka arhitektuurilist ajalugu:

Kodusõja monument

Bostoni linnapilt, kus vana kohtub uuega

Igal tänavanurgal käis mingi šõu

Sõjas langenute mälestusmärk ühe kiriku tagahoovis

USS Cassin Young - teise maailmasõja veteran, mis elanud üle 2 kamikaze rünnakut

Ameerika rovolutsiooni lahingupaiga tähiseks püstitatud pea 70 m Bunker Hill monument

Vaade linnale Bunker Hill monumendi tipust

Bunker Hill - 294 trepiastet vallutatud ja alla minek. Jalad lõid veel pikalt tuld.

Linna südames kohustuslik rada läbitud, otsustasime ennem lahkumist visata pilgu ka Indrek Sakkeuse peadsele kodukohale - Harvard University. Proua Nõudlikule märksõna kätte antud, pakkus sihtkohaks Harvard square (ehk siis kõikide loogikate kohaselt nö keskväljak). Sõitsime sinna ja leidsime eest ming 40 x 40 m nökerdise, mida keskväljakuks oli palju nimetada ja mis asus keset elumajasid. Mõtlesime, et järsku siis ülikool kuskil naabruses ja tatsasime mööda ümbruskonda, aga ei midagi, kuni lõpuks üks kohalik teatas, et tegelikult Harvard tunduvalt kaugemal ja keegi kurat ei tea miks selle nökerdise pargi nimi Harvard square on. Ja veel, et me ei ole esimesed kes sinna eksivad ja see on tavapärane nähe. Jippii, USA huumor sarnaneb Kanada omale! Nõulikuga tõreletud, viis ta meid viimaks õigesse kohta. 

Harvardi administratiivkeskus

IT majja põikasime ka kiirelt sisse

Kõik mis suurest õppimisest järgi on jäänud

Kõige targem koht - raamatukogu. Kusjuures tähelepanelikud võivad Kai sealt trepi pealt ületulvava tarkuse keskelt leida

Boston nähtud ja omadega rahul, oli aeg võtta viimaks suund kodu poole. Ees ootas ca 800 km sõitu. Esimesed 200 km vallutasime samal päeval ära, sõites telkimiskohta Massachusetts ja New York osariikide piiril. Koht ei olnud miskit erilist ja kohale jõudes olime nagunii nii väsinud, et isegi lõkke tegemiseks ei olnud jaksu ning keerasime kohe magama. Hommikul vara üles ja kimasime edasi. Mingi ime läbi öösel me vihma ei saanud, küll aga algas hommik koheselt selliste paduvihma hoogudega, et kojamehed ei jõudnud isegi nähtavust tekitada. Nii me tee kulges Buffalo poole - 50 km ilusat ilma ja siis 50 km valget vett kus said sõita heal juhul 70 km/h. Buffalosse kohale jõudes oli just see valge vihma aeg, seega sõitsime kesklinna ja istusime autos ooadtes ilma raugemist. Ca 15 -20 min hiljem oli taevas selge ja sinine ning otsustasime linnas tiiru teha. Pärast esimesi samme sai koheselt selgeks, et meie turvatunne on vist kuhugi teisele poole jooksu pannud ja kunagine hiilguslinn on tänaseks tõeline kummitustelinn. Tänavad olid inimtühjad (kuigi oli tööpäeva lõpp 4-5 paiku) ja pidevalt silmasid politseipatrulle, kes tasakeisi veeredes su nina alt läbi sõitsid. Tekkis tunne, nagu oleksime kaks 100 dollarilist kes oma pisikeste jalakestega proovivad agulis mitte silma paista. Seega, nagu arvata võisite, siis jäi meie tiir seal üsna lühikeseks ja seda tänu kahele aspektile: ega seal suurt midagi vaadata ei olnud ja tahtsime ennem tagasi autoni jõuda kui meist vaaria toormoosi keedetakse. NB! Wikipedia kirjutas, et Buffalo on hinnatud top 10 linnaks kus pere kasvatada... ma ei kujuta ette, milliste standardite järgi! Samas kirjutab ka, et tegu ühe vaesema suurlinnaga, millele jääb alla vaid Detroit ja Cleveland.

City Hall paduvihmas

Peatänav! Mitut inimest näed?

Buffalost ummisjalu põgenetud, oli aeg lõpuks koju minna - jäänud ca 170 km. Läbida tuli veel piiripunktid, kus vahel sai taxfree sisseoste tehtud odava kosmeetika ja alkoholi näol (2 x 1,14 L kanget alkoholi maksis kokku 25 USD - pole paha) ning kus Kanadalasest piirivalveametnik arvas, et ta on põhjaameerika kõige vingem detektiiv ja esitas terve rodu ajuvabaid küsimusi, lootes paljastada al-Qaida terrorivõrgustiku ja 113 hiinlasest immigranti meie hiiglasliku perevaguni pagasiruumist. Ebaõnn, seekord al-Qaida ja 113 Hiinlast võitsid!

Möödaminnes viskasime pilgu peale ka Niagarale, aga noh, eks see juba nähtud ja kulunud koht meie jaoks ja ei raatsinud autostki välja hakata tulema, vaid tegime seda sõidu pealt :P Reede õhtuks olimegi õnnelikult kodus tagasi - sama palju kui meid teele asus, tuli ka tagasi: Mina, Kai, proua Nõudlik ja Kia "must täkk" Rio5.

Vat selline seiklus sai meil siis kokkuvõttes! Selgeks sai ka asjaolu, et USA's tuleb teha üks suurem ja korralikum ringreis, kuna kuigi olime küll väga lähedal, jäi nägemata New York, mis on "must see" ja ka läänekaldal tahaks rohke aega veeta. Õnneks tegu ju väikse maa-alaga :P

Üldist: Hetkel siis mina jätkuvalt töötu, kuid on mõningaid aktiviseerumismärke näha peale ca 200 CV saatmist. Üleeile käisin ühel töövestlusel, mille kasuks ma ei otsusta (vaja teha litsentsid jne ja see maksab märkimisväärset raha) ja esmaspäeval ootab ees 1 kui mitte 2 töövestlust (teise kohta ei ole veel lõpliku kinnitust saanud, kuigi kokkulepe on, et tahavad mind näha). Eks siis selgub täpsemalt. Oma fookuses olen vähem tähelepanu pööranud keskastme- ja tippastmejuhtide positsioonidele, kuna see maailm on tõsises unes ja rohkem teenendussektorisse pommitanud (kus teenendus ja juhtimine ühendatud), kuna see maailm ei maga iialgi. Eks sügise poole proovin uuesti ärimaailma kiusata, äkki siis uni neil silmist pühitud.

Kai vahetas meil töökohta ja on nüüd kesklinnaplika meil. Töötab ühes väga prežtiisikas spaas ja teeb koledaid aga rikkaid inimesi ilusaks :) Palk parem, töö parem, jootraha parem ja ülemused paremad. Great success!!!

Eile allkirjastasime lepingu oma uue korteri kinnitamiseks. Nimelt leidsime lõpuks ühe hubase kahetoalise korteri üsna kesklinnast ja arvestades siinseid hindasid, siis seda täiesti mõistliku hinnaklassiga. Kai jalutab sealt tööle 20 min (arvestades linna mastaapi, siis selline vedamine on erakordne). Sisse saame kolida 17 september - jah, kuna nõudlus nii karm, siis diile tehaksegi selliste aegade peale ette. Vaade on sealt kesklinnale ja tornidele, seega oleme ise väga rahul.