Eile põkkusime õnnelikult ühe lendava aparaadiga Kanada pinnaga ja oleme üle pika aja veetnud esimese öö oma kodus ja oma voodis. Inertsist oli küll ilge tahtmine telk suurde tuppa püsti lüüa ja seal magada, aga suutsime kiusatusele vastu panna ja püstitasime selle hoopis voodisse. Magatud, puhanud ja nüüd liigume tasapisi reaalsusesse, mis tähendab seda, et mina lähen homme tööle ja Kai logeleb edasi (nii, nagu see meil enne lahkumistki oli).
Meie ülipõnev reisikirjeldus jäi pooleli Nevada ja Arizona osariigipiiril, millest nüüd siis teile ka pajatama hakkan.
Lake Havasu City
Pärast Hoover Dam'i sai suund võetud Kingmani poole, kus oli plaanis veeta üks öö ja siis suunduda edasi Grand Canyoni baaslaagrisse kanjoni serval. Pärast veedetud ööd aga otsustasime, et meil ei ole mõtet sinna kohe sõitma hakata (vahemaa ca 150 km) sest ega seal pole muud tarka teha, kui passida niisama (matk oli planeeritud algusega hommikul kell väga vara), mistõttu otsustasime veeta ühe lõdvestava puhkuspäeva kuskil lahedas kohas. Kaile jäi näppu üks turismipeibutaja ajaleht, kus olid pildid ühest lahedast järvest ja sealstest melust. Kaardi pealt kiigates, selgus, et koht nimega Lake Havasu City ei ole Kingmanist mitte kaugel ja lagipähe kriiskava kõrvetava päikesega tundus olevat koht, kuhu suunduda. Ca 100 + km sõitu ja olime kohal. Kuna turismihooaeg ei olnud veel täies pöördes ja oli nädalasisene päev, siis valdas seal selline rahulik ja chill meeleolu, täpselt meile sobiv. Lake Havasu City põhiatraktsiooniks on - ülla ülla - üks suur järv, mis siis täitunud, tänu ühe ehitatud tammile, Colorado jõe veega. Et seda kõike ilu kõige meeldivamal kombel naudelda, rentisime endale jeti ja läksime järvele kimama. Kahekohaline võimas jett, kuum päike ja soe vesi - ideaalne päev. Andke andeks mõningaid ebakvaliteetseid pildimaterjale, kuna pildistatud sai telefoniga. Samas ei muuda see meie päeva mitte vähemnauditavamaks :)
Crand Canyon - Supai
Päike nauditud, vees sulistatud, oli aeg paharet tagastada ja võtta suund kauaoodatud rännaku baaslaagrisse. Tee sinna viib mööda ajaloolist Route 66'te, kuniks Peach Springsist, mis on viimane asustus ja tankimiskoht, tuleb keerata põhja ja sõita keset eikellegimaad ca 130 km Crand Canyoni veerele, et siis saaks alustada laskumist. Kuna lõunas läheb varalkult pimedaks, siis viimane eikellegimaa tuli meil läbida täielikus pimeduses. Sõites oli tunne, nagu sõidaks läbi loomaaia, kus loomad ööseks puurist välja lastud. Üle tee jooksid vahetpidamata koiotid, jänesed, lehmad!!!, hirved, hunnik väikeseid pudinaid (ei suutnud identifitseerida) jne. Lubatud 50 miili asemel sai sõita heal juhul 30 miili tunnis. Kohale me igatahes jõudsime ja ühtegi hirve ei pidanud ka esivõrest välja lõpuks kiskuma. Seadsime oma laagri püsti autosse, vaatasime läpakast mõne filmi ja keerasime tuttu ära, et siis varahommikul viks ja viisakas olla ja Crand Canyonile näidata, kes peremees on.
Hommik kl 6:30 - äratus ja hakkasime uimerdama, et kuninglik hommikusöök kokku mäkerdada ja asjad reisiks kokku pakkida. Ca 7'ks - 7:30'ks olid kõik vajalikud toimetused tehtud, reisikohvrid hoolikalt pakutud ja võisime teele asuda. Väljas valitses soodne jahedamapoolsem temperatuur ja päike oli veel tagasihoidlik. Esimesel paarisajal meetril tulid vastu juba esimesed tegelased, kes olid alustanud oma matka üles öösel kell 3:30, et mitte kõrvetava päikesega kakelda ja saaks jahedas liikuda.
Esimesed 10 km sai läbitud nagu niuhti ja ennem kui päike jõudis hakata liiga tegema olime jõudnud 13 km kaugusel asuvasse Supai külasse. Võtsime kosutava indiaaniburgeri kohalikust mustlashõngulisest söögikohast ja jutustasime teiste mägimatkuritega. Alla jõudmiseks kulus meil 2 h ja 45 min, mille peale tehti enamasti suured silmad, kuna tavaline aeg külasse jõudmiseks on ca 4 h. Kõht täis, oli aeg võtta suund jugade poole. Esmalt aga sai kiirelt uuritud plaan c'd, juhuks kui tõesti nii läbi oleme, et jalad enam üles ei vii. Selleks plaaniks oli helikopter, mis suht ainuke transpordivahend küla ja välismaailma vahel. Aga õnneks selgus, et nimekiri lüüakse lukku kell 1 päeval ja peale seda ei ole enam muud kui oma pisikeste jalgadega sibada tuldud teed tagasi. Ei lasknud ennast sellest häirida, kuna plaan a oli alati omal jõul see läbi teha, nüüd aga oli veel rohkem kindel, et muud varianti ei ole.
Võtsime suuna esimese kose poole, Beaver Falls, mis oli ca 2 km kaugusel külast. Kohale jõudes avanes maaliline vaade helesiniste laguunidega, voolavate igas suuruses koskedega - ühesõnaga suhteliselt paradiis. Enne kui silma jõudsin pilgutada, oli Kai juba vees sulistamas. Pärast mõningat mõnulemist võtsime sihiks järgmise kose, Havasu Falls, kuhu jõudmiseks tuli läbida selline paras distants, et jõuaksid ihata suplust ühes jahutavas laguunis. Kohale jõudes avanes maaliline vaatepilt kõrgest joast, mille all laius mitmetasandilised suured vannid, kus mõnuleda. Ei lasknud paradiisil ennast kaks korda kutsuda ja kargasime sisse. Laguunis vedeledes sattusime ühe vanema tüübiga jutusoonele, kes uuris meie tausta, tegemisu USA's jne. Kõige naljakamaks muutus vestlus siis, kui härra uuris, et millal alla tulime. Saades vastuse, et "täna" noogutas pead ja uuris, et mitme päeva pärast tagasimatkale hakkame liikuma. Saades uuesti vastuse, et "täna", kukkus härral lõug lompi ja uppumisest päästsid aint ninasõõrmed, mis veepiirist ülal pool veel õhku ahmisid. Mees patsutas õlale, lausus "respect". Ainuke asi mis meid sealt järjekordsest paradiisist välja kupatas oli fakt, et järgmise koseni on veel paras tee jalutada ja kuna tahtsime samal päeval veel tagasi üles jõuda, siis üleliigset aega ei saanud raisata. Kolmanda joani jõudmiseks, Moony Falls" (või siis kõikide jugade ema, nagu kohalikud seda kutsuvad) tuli läbida see ainus kämpimisplats, kuhu oli võimatu kohta saada, kui just pool aastat ette ei planeeri. Viimased paarsada meetrit, aga saime eriti ekstreemse kogemuse osaliseks, kus tuli laskuda alla sisuliselt kanjoni seina raiutud teest, mis oli suht lähedane tõsisele mägironimisele, kombineeritud kitsaste koobastega, et järgmise ilma turvavarustuseta kaljuseinani jõuda ja siis edasi laskuda, ainukeseks sõbraks kett, mis lohutuseks sinna rippuma jäetud, et kuskiltki oleks kinni hoida. Alla jõudes arvasime, et peale esimest kahte ei saa enam rohkem muljet avaldada, kuid eksisime - järjekordne ülimalt ilus vaatepilt oma helesinise laguuniga. Kolasime seal all natuke ringi, sõime ja otsustasime, et viimase joani ei jõua, kuna kell juba palju, energiavarud kesised ja tahaks ennem tagasi rännakut kuskil veel vedeleda. Võtsime suuna tagasi esimese joa poole ja saime tasapisi maitsta mäest ülesse matkamise mõnusid, mis mei järgnevad 20 km ees hakkas ootama. Tunnike magatud, päevitatud, ujutud ja oli aeg seista vastamisi reaalsusega - tagasi minek. esimene ots Supai külani oli mõõdukalt nõudlik, kuid tõdesime, et põhiline tee peaks olema suhteliselt teostatav ilma suuremate valudeta. Tankisime oma joogipanged täis ja hakkasime astuma. Esimest peatuspausi ei pidanud kaua ootama, kuna märgadest jalatsitest (muud moodi ei olnud võimalik laguunides ujuda kui jalatsid jalas, seoses laguunide teravate kivist põhjade pärast) tingituna oli tunda meeldivat hõõrdumist ja mõistliku põletavat valu. Muude valikute puudumisel kurtsime olematule rahvamassile oma rasket elu ja asusime taas teele. Nõnda kulges meie teekond üsna kaua ja tempo aeglustus üsna teokiirusele, seoses minu ägeneva valuga hõõruvatest jalatsitest ning ka mõlema lihased olid üsna viimase piirini viidud. Aga pole hullu, seal kus häda kõige suurem, seal tule ja aita, mistõttu oli teeraja viimaseks lõiguks keegi asetanud meie teele ühe väga tõsise mäe, mida pidi pea püstloodis viimased 2 km pidime läbima. Vähemasti oli hea asi selle juures, et lõpp hakkas paistma, kuid sammude pikkus oli niivõrd lühikeseks kuivanud, et selleni jõudmine kippus tunduma unistuseks. "Ikka edasi ja edasi, mitte sammukestki tagasi", nagu kai omaette pomises. Nii me siis tudiseses liikusime, puhates iga paarisaja meetri tagant. Viimasel lõigul, kus finišini oli jäänud ca 300 m, istus üks mees oma kahe pojaga, kellest üks oli nii levist väljas, et ka kõige kõvem maavärin poleks teda üles suutnud ajada. Asetasime oma rasked tagumikud nende kõrvale ja ajasime juttu. Selgus, et tüüp on kohalik ja viimases 30 aastat iga aasta päevase matka ette võtnud nendesse laguunidesse. Teadis rääkida, et kunagi oli see koht olnud veel võimsam ja ilusam, aga seoses üüratu üleujutusega 2008 aastal, muutis jõgi oma suunda ja nii mõnedki kosed jäid väiksemaks ja laguunid kahanesid. Raske ette kujutada, mis pilt seal siis varem veel võis avaneda. Samas tõdes tüüp, et tasapisi hakkab endine taastuma, aga et jõuaks ligilähedasele kunagisele, võtab see aega järgnevad 10 -15 aastat. Njaa, tuleb vist tagasi minna! Igatahes, jätsime perega hüvasti ja koondasime oma viimased energiavarud, et jõuda autoni. Pisar silmis, jõudsime tagasi kanjoni veerel ja eeldasime, et katsumused on läbi. Ei olnud, seoses lugematu arvude vesivillidega mu jalataldadel, oli tasase maa peal liiklemine ülim katsumus ja piinarikkalt raske. Autoni jõudmiseks (viimane 100 m tasast pinda asfalt teel) pritsis silmist vahelduvalt tuld ja pisaraid. Pigistasime viimase välja ja kohal olimegi. Ööbimiseks pidime sõitma tagasi eelneval päeval läbitud eikellegimaa ja võtsime hotellitoa esimeses külas Peach Springsis. Autos tegime juba läbielatu kohta juba nalja ja siis nagu enam ei tundunudki nagu tahaks tinatabletti endale ajukoore vahele paigaldada. Kogutulem 42 km. Supai'sse jõudmiseks (13 km) kulus 2:45 ja tagasi jõudmiseks 4,5 h. Žhurii punktid nähtule ja kogetule? - Hindamatu! Kas teeks seda uuesti? - iga kell! Kas vesivillid on tänaseks paranenud? - Lahingu jäljed on veel näha aga valu on kadunud. Kes võidab järgmise "Eesti otsib superstaari"? - pole õrna aimugi!
Pildimaterjali tõestamaks, et see kõik oli päris:
Kuna järgmisel päeval ei olnud me just kõige suuremad matkasellid ja juba mõte sellest, et peaksime mingit distantsi läbima omal jõul, siis otsustasime, et meelelahutusprogramm ei sisalda märgatavat kõndimist. Samas, kuna ei olnud ka soovi tervet päeva autos veeta, otsustasime minna ja vaadata lähemalt üht koobast, mis laiub ülisuurel alal Arizona osariigi all. Vihje selle kohta saime ühelt tegelaselt, keda kohtasime Grand Canyoni orus. Mõeldud tehtud, sõitsime paarkümmend kilomeetrit läände mööda Rote 66, mis on nüüdseks kõigest muust eraldatud ja see "õige" ning saabusime ühe väikse putkani, mis pidavat viima koobastesse. 22 korrust liftiga maa alla ja hoopis uus maailm. Koht ise on nii iidne ja puutumatu, et et kõik mis seal asetseb, ei idane ega mädane, sest puudub igasugune õhuniiskus (pidavat olema 6% peal). Seega oli seal näha mummifitseeritud bobcati, kes koopasse sisse sadas ca 1850 ja kuidagi ära ei kõdune. Samuti on seal koopa seintel korralikud küüniste jäljed, mis tekitatud mõni miljon aastat tagasi ühe iidse eluka poolt, kes kuskilt august läbi kukkus ja oma õnneliku lõpu leidis. Luud on San Diego muuseomis vastutasuks elusuuruses kuju vastu, milline tegelane välja nägi. Väga vinge koht, kus võiks ringi kolada nädalaid, aga kahjuks võimatu, kuna oled giidi valvsa silma all ja näed vaid mikro osaksest kogu laiuvast koopast. Koopas on ka täisluksustega hotellituba, mille öö maksab 700 dollarit (NB! Ei sisalda sööki) :) Kuna külma sõja ajal oli pea iga kaevik ja koobas tuumavarjendi valmisolekuga, siis vedas USA sõjavägi sinna meeletus koguses konserve ja vett, mis seal tänaseni säilinud ja kõigile eksponeerimiseks. Nõukogude liit - USA.... Poteito - potato
Sealt edasi kulges meie tee läbi kuulsa Flagstaffi Phoenixi külje alla, kus ka telkimispeatuse tegime , et järgneval hommikul võtta suund tagasi California poole jõudmaks San Diegosse. Teeks sai valitud kõige lõuna poolne maantee, mis jookseb paralleelselt mehhiko piiriga, ehk siis kõrge taraga, kus immigrantidel oleks keeruline üle ronida. Need, kes sealt üle ennast vinnavad, ootab ees karm kõrb (vaheldumisi liivadüünide ja kiltmaaga) ja maanteel on iga natukese aja tagant kontrollpunkt, kus tehakse kindlaks, et sa ikka Mehhiklane ei oleks. Suutsime osavalt Kai Mehhiko päraseid juuri varjata! Kes veel ei tea, siis Kai juuste juured on mustad!!!
Ja nigu naksti oligi piir ületatud ja õhtuks San Diego's.
Kuna antud sissekanne osutus oodatavast pikemaks, sai siinmail kell arusaamatul kombel palju ja on aeg magama minna, et siis homse reaalsusega jälle kohtuda ja tööle ilmuda!
