Avaldusi minevikust tänapäevani

Ketrasime läbi viimase paari kuu sissekanded ja avastasime, et suvest kui sellisest polegi siin suurt pajatanud. Et asi kõigile lugejatele selge oleks, siis peale US & A reisi on ka ikka asju toimunud ja ka siin oli suvi (või noh, siiani on oma 25+ kraadise sooja ja päikesepaistega). Et mingigi ülevaade anda, siis püüame pajatamist väärt tegevused/üritused lugejateni kronoloogiliselt ära tuua koos maksimaalse emotsiooniga, mis aegasid hiljem veel alles on.

Juuli algus, Canada Day ja siinne Jaanipäev:

Nagu siin juba kombeks on saanud, siis rahvuspühkijat Jaani tähistatakse Canada Day (ehk siis Kanala iseseisvuspäev) samal ajal, vastasel juhul oleks Torontos paanika, kui äkitselt kogu aju ja muskel ühel heal täiesti kõlblikul tööpäeval minema jookseks linnast. Et lihtsurelikele vähem peavalu tekitada, on viidud kaks püha kokku, et lihtsurelik saaks tänada iseseisvuse eest ja Eestlane saaks tähistada võitu, mida lihtsurelik isegi unes näha ei oskaks, kuna pärast seda sajandeid neid ikka veel ei eksisteerinud. Pidu leidis aset juba tuttavas kohas nimega Seedrioru, mis siis on Eestlaste poolt asustatud maalapike 150 KM kaugusel metropolist. Erinevalt eelmisest aastast kujunes seekordne pidu tagasihoidlikumaks ja pigem selliseks õlle lürpimise põimitud hängimiseks. Puudus tuntud artist Eestist ja oli tunda sellist tüdimust. Faktile andis kinnitust ka osalejate vähene huvi, mis oli eelmise aastaga võrreldes ikka tunduvalt kasinam. Aga mis siin kurta, ilm oli ilus (lausa palav) ja meie endi seltskond hea. Erinevalt eelmisest aastast, kus vajusime kohale nö uustulnukatena ja iga nägu oli uus, olime sellel aastal vanad tegijad ja uustulnuka rollid võtsid üle värskemad näod Eestist. Sai veedetud mõnusad kaks pikka muretut päeva ja siis põrutatud tagasi Torontosse, et näha oma silmaga ära kuulus ja maailma teiseks kõige suurem geiparaad, nimega "Pride"

Geiralli akna all ehk teisisõnu "Toronto Pride"

Akna all see möll otseses mõttes käis, kuna peamine geide hängimiskoht (tänav) on u ca 200 meetri kaugusel. Paraad toimus läbi linna, aga trall jäi pidama Church Streetil, mis siis on nende ametlik kohtumispaik. Meile tähendas aga see, et pidu akna all ja kaugele pole vaja minna. Pean siinkohal ka ära mainima, et Kanada (eriti Toronto) on maailma üks tolerantsemaid kohti geidele ja keegi ei häbene siin oma seksuaalseid valikuid. Inimestena on nad ka väga siirad ja pidu panna osatakse ka. Samuti on omamoodi vaatemänguline ca miljoni gei ja transvestiidi ehtimine ja avalikusele näitamine - kunstimeelt neil on ja häbeneda ei raatsita!

Pildil esitatud tüdrukul ei ole gei ja sponsorfirma direktor, vaid Katre

Katre sugulaste külaskäik

Kes veel ei tea, siis Katre on immigrant, kes emigreerus siia maile eelmise aasta lõpus ja kellega oleme aktiivselt suhelnud sellest ajast saadik. Tegu on juuksuriga tartust, kes nüüd võtab siinsetel lammastel villa maha (isegi aeg-ajalt selle villa eemalduse protsessi kaastatud kui ohvrina). Juulis käisid külas tema tädipoeg koos mehaga, kes veetsid siin pea kaks nädalat. Käisime järjekordse turismituuri Niagaral (oja ikka voolab ja samas kohas ja kukub kõrgelt). Seni, kuni Katre, Mairi ja Margo paadiga joa all käisid, sõitsime meie Kaiga nõksa maad edasi piiripunkti, kuna Kai passi löödud viisal oli sünnikuupäev vale ja et saada kohalik tervisekindlustus, ei tohi siinses bürokraatiarattas miski valesti olla. See, et viga viisas, on sinu süü ja selle lahendamiseks pead taaskord riigist lahkuma ja uuesti sisenema. Probleem lahendatud, korjasime turistid peale ja sõitsime läbi hiiglasliku outletikeskuse koju tagasi (väga lihtne ja kiire viis suurest summast rahast ilma jääda ilma et keegi sind rööviks). 

Üldiselt oli see kaks nädalat päris teguderohke ja sai palju ringi sõidetud, söödud ja niisama chillitud. 

Tervitusi sinna tartusse, kui asjaosalised peaksid seda lugema siin!

Sellega meie Juuli piirduski, ülejäänud aeg kulus peamiselt tööle

Augusti esimene pool libises ka kuidagi näppude vahelt läbi ja millegi asjalikuga just hakkama ei saanud ja maailma laiemalt avastama ei läinud. Peaasjalikult sai pühendatud tööle ja Kai võttis endale lisakoormuse, milleks oli inglise keele kursus, millesse on ta pühendunud tänini ja tõenäoliselt ka paar järgnevat kuud. Keelekursus on üsna intensiivne ja iga tööpäeva esimesed 4-5 h veedetakse nagu kord ja kohus klassiruumis agaralt õppides. Et ülejäänud päev ei oleks maha visatud, minnakse tööle ja teenitakse perele raha. Selline viieline on meie Kai!

CNE e. Canadian National Exhibition

Tegu siis ühe suure messiga, mis kestab terve nädala ja mis ummistab tänavad kuni Winnipegini. Sellest räägitakse juba kuid ette ja uhkelt esitletakse iga aastast suursündmust ja nö peaeksponaati, milleks see aasta oli mingi söök (teemat ei mäleta täpselt, aga seotud oli ta peekoniga - ehk siis midagi milles oli palju peekonit ja mis oli omakorda mässitud peekonisse. Siuke õige Põhja - Ameerika värk noh). Selle uhke nime taga peitub tegelikuses kadaka turg koos tivoli tuuriga, kus väljas on karusellid ja kaupmehed ning seal ringi vantsides tuleb tahestahtmata flashback üheksakümnendatesse, mil iga jorss sind oma boksi kutsus pühadeküpsist sööma ja siis hiljem sulle mingi mõttetu kampsuni proovis pähe määrida või siis nelja triibuga adi tressid kolmekordse hinnaga, millele tegi kümme protsenti allahindlust kuna olid kalamajast või samalt tänavalt, kus tema vanaema üles kasvas. Ma ei tea, et kas meil jäi pointile pihta saamata, aga igatahes oli see üritus seal üsna nukker ja tiba nagu arusaamatu, et miks see kurat nii populaarne on. Ainult üks hall omas vähekene loogikat ja eripära. Tegu siis tehnika ja rahvusvahelise halliga, kus erinevate riikide tooteid ja tehnikavidinad saad soetada (viimane vist rohkem minu erutus ja rahulolu, sest hinnad olid soodsad - nagu meissidele kombeks ja kohane). Lahkusime sealt teadmisega, et hea et nähtud, kuna järgnevatel aastatel sinna küll asja ei ole...

Huvitav, kas neil on elektriautoga samasugused mälestused nagu meil, nõukogude lastel?

Canada's Wonderland

Nagu ühes eelnevas postituses juba ka lühidalt mainisin, siis sai taaskord külastatud siinset lõbustusparki. Erinevalt eelmise aasta käigule, hoidsime eemale igasugustest "mina olen parem kui sina" mängudest, et keegi meile mingit hiiglasliku poroloonikotti võidu puhul kaela ei suruks ning tegelik eesmärk jälle täide viimata jääks. Alustuseks läksime veeparki, mis oli palaval pea +30 kraadisel päeval mõnus lõõgastus. Teise osa päevast otsustasime sisikonna proovile panna ja loksutada ennast läbi kõikvõimalike atraktsioonidega (enamasti küll mina). Päeva lõpus saime Kai ka nii kaugele, et tuli ühele üsna loksutavale mägiteele kaasa ja endalegi üllatuseks ta seda ei kahetsenud. Kuid sellega ta vägiteod ka lõppesid ja grande finaale sõidule (video, mille postitasin ühes eelnevas sissekandes) ta ei tulnud. Mina oma värisevate jalgadega seisin järjekorras ära ja käisin selle atraktsiooni ka läbi... päris karastav tunne on kukkuda püstloodis paarisaja meetri pealt alla ja siis 140 km/h lennata need keerud läbi. 

Algonquin Park

Lõpuks jõudis kätte see päev, kui pakkisime asjad ja sai suund võetud Kanada ühe kuulsaima rahvuspargi poole, millel nimeks Algonquin National Park. Kuna olin nädalakese tööreisil Ottawas, ja ees oli ootamas järjekordne pikk nädalavahetus (ehk siis nädalavahetus, kus mingi lambist välja mõeldud püha pikendab nädalavahetust esmaspäeva võrra pikemaks), siis ajasime kokku mõned mu töökaaslased, paar eestlast ja läksime kaheks päevaks parki kolama. Kujunes selliseks värskes õhus chillimiseks, kus nagu aktiivsele matka poolele väga rõhku ei pandud, aga hea oli siiski tsivilisatsioonist põgeneda (reisi nimi oli juba varakult City Escape). Tegu oli ajaga, kus hundid on aktiivsed ja öösel kuulda nende ulgumist. Seitsmest inimesest meie seltskonnas olin mina ainus, kes öösel kella viie paiku ärkas meeletu ulgumise peale, kus hundid avaldasid ca 5 min jutti oma arvamust. Päris kõhe tunne oli peale seda telgist välja hädale minna... hommikul püüdsid kõik selgeks teha et ulg toimus minu peas. Siiani olen arvamusel, et ma ei ole hull ja isegi need ükssarved, keda tihedalt tänaval kohtan, on minuga samal arvamusel! Algonquini kõige suurem elamus oli aga üks vöötorav, kes inimest sugugi ei kartnud ja kes õhtul ca tunnikese tsirkust ja seltskonda pakkus. Mis muud oskan öelda, kui et hea et see tsirkusestaar karu v hunt ei olnud...

Viimane saavutus

Minu armas maailma väikseim DSLR aparaat nimega Olympus e-410 jäi lõpuks oskustele ja soovidele jalgu ja otsustasin ta pensionile saata ning vahetada välja hoopis tegusama ja noorema Canoni vastu. Mudeliks siis 600D, milleks siinsel turul nimeks T3i Rebel. Tegu siis hoopis teisest mastist asjandusega kui Olympus oli. Samas, pean tõdema, et Olympus oli ideaalne õpipoisi tööriist ja täitis oma rolli täiel rinnal. Saab mult medali enne kui uue omaniku kätte läeb.

Uus elukas oma täies varustuses siis siuke:

Ja nagu linnutiivul sai vuhisetud läbi viimase kolme kuu tegevused... Viivitusega küll, aga vähemasti saab uudised lugejateni tuua.

Canada's Wonderland

Täna juhtus üks ootamatu ime - nii minul kui Kai'l oli pühapäevane päev vaba. See, et päev vaba oli, on üks asi, aga et see meil koos juhtus olema, oli hoopis teine lugu. Selle suurepärase ime tõttu otsustasime minna koos mu töökaaslasega (väikestviisi ülemus) ja ühe meiesuguse Eesti immigrandiga (kes selle väikestviisi ülemusega on rohkem kui sõber) Kanada suurimasse lõbustusparki ja veeta üks haiget viisi meelelahutuslik päev. Kokkuvõttes oli tore päev, kus sai aktiivselt puhatud suures veepargis ja siis okseatraktsioonidega oma adrenaliini veres tsirkuleeritud. Päeva lõpule sai pandud punkt ühe uue atraktsiooniga, mis avati see aasta ja mis on niivõrd pikk, et parki ära ei mahu ning seetõttu on 1/3 atraktsioonist ulatumas väljaspoole parki. Algab see 80+ kraadise langusega, mida kukud üle 100 meetri. Loomulikult võtsime selle vaate nautimiseks esirea. Et visuaalselt aru saada, millest räägin, siis siin ka üks videoklipp sellest. Et tunnetust juurde saada, lase kellegil ennast kõigepealt katuselt alla lennutada ja siis kontrollimatult mööda tuba ringi loopida... peaks saama ligilähedale sellele.

Ühtegu ahvipärdikut seekord sealt koju ei lohistanud, eelmise aasta katsumus oli veel liiga värskelt meeles!

Meenutusi US & A'st

Pärast pikki läbirääkimisi sain juutuubiga kaubale ja seoses meie prominentse taustaga pigistatakse silm kinni tetud autoriõiguste rikkumises. Läbirääkimised olid üsna standartsed kus saabuti suure metallist kohvriga ja lahkuti ilma... ei midagi erilist...

Nüüd aga, üks väike videomeenutus meie kahe kuu tagusest jalutuskäigust värskes õhus.

Tilulilu

Vist peab vahepeal märku andma, et oleme elu ja tervise juures. Muidu veel hakkate mõtlema, et äkki riigist pakku saadetud ja kuskil vietnamis riisipõllul endal elu sees hoidmas.
Aga ei, oleme jätkuvalt Torontos ja täiesti värsked. Aint kuna töömaastikul on palju toimumas, siis selle tagajärjel ka tiba rohkem hõivatud ja päevad libisevad käest.
Mis siis uut? Kai läks tagasi kooli! Läks teine inglise keele filoloogiks õppima, alustades keeltekoolist :) Püüab selle võõrkeele suhu saada ja siis maa ära vallutada (vähemasti sellisena näen mina tuleviku).
Mul tööl kiired ajad - hakkame agaralt uusi kontoreid avama, millest ühte hakkan ka juhtima. Enne seda suurejoonelist sammu aga pean meeskonna konarlused maha lihvima ja nad briljantselt tööle saama. Aega veel vb ehk kuuke...

Ega rohkem polegi siin suurt pajatada. Tahtsin Teile ka mõnusaid videoelamusi pakkuda meie USA reisist, aga juutuub arvas, et minu esimene kompositsioon videovallas on kräpp ja blokeeris selle autoriõiguste eiramise tõttu ära. Seega pean sinna midagi asemele leidma, et juutuub oleks rahul ja siis saan seda ka teiega jagada. Tark ei torma ja kannatlikud kannatavad!

Peatse kuulmise/nägemiseni!

Veel üks mõttetera

Eelmise sissekande jätkuks siis üks mõte, mis meid pidevalt kummitas, kui mõnusalt päikese all puhkasime:

Ameerikamaa kulude kokkuvõte

Mõtlesime siin, et äkki mõni reisijänuline eksib ka kunagi meie lehele ära, kel plaanis tulevikus samasugune reis teha. Seetõttu toome välja mõned faktid, mis aitavad ehk planeerimist lihtsamaks teha ja ka eelarve, et aru saada kui palju või vähe peaks tööd tegema, kui sinna minna. 

Alustuseks siis fakt, et LA'st tagasi LA'sse sai läbi kimatud kolm osariiki California, Nevada ja Arizona ning pea 6000 km. 

Öömaja

Kuna vahemaad on hiiglaslikud, siis tuleb enda jaoks selgeks teha, et kus tahad ööbida (telk või hotell), kuna see muudab sinu planeerimist vastavalt sellele teadmisele lihtsamaks. Kuid kui lähed hotellide peale, siis tee eelnev kodutöö, et milline on hotelli reiting, asukoht (eelkõige turvalisuse osas) jne. Meie valisime lihtsama ja looduslähedasema tee, milleks oli telk. Telkimiskohtasid on seal palju ja enamasti siis rahvusparkides. Kogusime infopunktidest endale osariigi kaardid, kus oli siis üsna suur nimekiri võimalikest kämplatest. Kämpinguid leiab seinast-seina kvaliteediga ja ka hinnad varieeruvad 15$ öö kuni 55$ öö. Odavamatel tihtipeale ainult telkimiseks vajalik koht ja kallimatel juba pesuruumid riiete pesemiseks kuni isegi internetini välja. Kindla peale minek on KOA kämpimiskett, mida leidub üle põhja - ameerika ja milles enamasti kõik vajalik olemas. 

Marsruut

Nagu eelnevalt mainitud, siis vahemaad on hiiglaslikud, mistõttu on GPS asjakohane abiline. Ööbimiskoha valikul tuleks kindlasti silmas pidada, et kui kaugel see soovitavast vaatamisväärsusest asub, sest kämpimiskoha nime seostamine vaatamisväärsusega on tihtipeale odav reklaamitrikk ja võib juhtuda, et kui mitmeks päevaks paika jääd, siis pead edasi-tagasi kimama sadu kilomeetreid. Nii näiteks juhtus meiega Yosemite rahvuspargis, kus kämpimiskohast Valley'sse (ehk siis orgu, kus suurem osa vaatamisväärsuseid asetseb) oli üle 100 km üks ots. Seda sõitsime kolmel päeval edasi-tagasi. Samas, enamus turistikates koha saamiseks tuleb reageerida juba ca 6 kuud ette.

Teine tõsiasi on see, et jäta endale vabadust! Kindlasti on kohad, mis on nö "must see", aga tee peale jääb alati palju põnevat ja alati avastad kohalike kaudu teisi ägedaid kohtasi, mis jäävad esialgsest marsruudist kõrvale. Selle ilmestamiseks siinkohal ka pilt meie läbitud teekonnast, mis esialgse ovaali asemel (mööda idarannikut üles, siis lääne poole, Crand Canyonist diagonaalis alla San Diegosse ja siis taas LA'sse) ja planeeritud 3500 km asemel tuli üks sigrimigri ja 6000 km.

Läbitud teekond, millel puudub palju kõrvalpõikeid

Eelarve

Seoses üsna hea eeltööga ja sobiliku emergency varuga, jäime oma reisiga eelarvepiiridesse. Planeeritud oli 10 000 $ ja kuluks kujunes ca 8700 $. Jagunes see siis umbes nii (arvestatud 2 inimese peale):

Autorent -  1715 $

Transport - 1000 $ (buss Toronto - NY ja lennuk NY - La'sse ja tagasi koju)

Ööbimine - 980 $ (enamasti telkisime, kuid mõned korrad ka hotellis ja sõprade pool)

Söök - 2200 $ (söök on seal kallis!!!)

Kütus - 660 $

Meelelahutus - 600 $ (igasugu fun ja muud pääsmed)

Riided - 300 $ 

Muu - 1140 $ (millest telkimis- ja matkavarustus oli juba 600$)

Vajaliku saab kõik osta kohapealt. USA's on palju outlet'e, kus hinnad meeletult soodsad. Me ostsime kogu matkavarustuse LA outletidest. Ülikvaliteetne matkavarustus (telk, matid, magamiskotid, söögitegemise varustus, jalatsid) sai ostetud ühes äärelinna outletist ja tavapoest ostes oleks hinnaks kujunenud üle 1000$ kindlasti. Tagasi tulles ostsime juurde ühe kohvri ja maksime pagasi lisa. Kokkuvõttes oli see lahendus mugavam, soodsam ja kvaliteetsem.

Muud näpunäited

* Kui ekstreemsusi otsite, siis tuleb arvestada, et kõik on seal müügiks ja tasuline enamasti. Mõnede asjade puhul tuleb teha eelregistreerimine, seega uuri asja (ntx Yosemite valley kõige kuulsama kalju  - Half Dome - peale minemiseks peab olema pääse, mida on piiratud koguses ja mida saab taodelda internetis)!

* Tee endale kohe alguses mingi suure kaubandusketi kliendikaart. Meie tegime ntx Safeway kaardi  suht reisi lõpus ja kokkuhoid oleks olnud üsna suur, kui oleks varem selle peale tulnud.

* Kliima Californias on üsna ekstreemne, seega valmistu selleks. Mägedes võib juuni keskpaigani esineda miinus kraade, kuid samas võib järgmine päev olla + 30 kraadi.

* Parim (loe kindlaim) ööbimiskoht on KOA kämpimiskett, kus võid kvaliteedis kindel olla. Kuid vahetevahel võiks ka mujale siiski kiigata, kuna võid leida väga hubaseid ja ägedaid kohti.

* Kui hotelle ja hosteleid broneerid, siis kindlasti loe review'sid internetist! Vastasel juhul võid sattuda väga ebameeldivatesse situatsioonidesse.

* Nagu korduvalt mainitud, siis vahemaad on hiiglaslikud, mistõttu varu endale palju vett ja vaata, et paak oleks kütet täis. Leidub kohti (ntx Death Valley rahvuspark), kus väga suure ala peale on üks tankla ja seal teele jäädes ei ole kelleltki abi paluda. Enamasti keset eikellegimaad puudub seal ka levi!

* Kui läed rahvusparke avastama, siis võid kohe alguses endale soetada hooajapassi, mis maksab 80 $. Tavaliselt on ühekordne pääse alates 20 $

* Suuremaid ja populaarsemaid parke püüa külastada nädala sees, kuna nädalavahetuses on seal meeletu rahvamass ja paljudes kohtades on limiidid peal.

* Metsloomad, nagu hundid, koiotid ja karud on seal üsna tavaline nähe ja tuleb olla eriti ettevaatlik, et kuhu oma söögi vedelema jätad. Ei ole ka harvad juhtumid, kus karud autodesse murravad, kuna tunnevad tugevat söögi lõhna. Kohtades kus risk eriti kõrge, on eraldi raudkapid söögi hoidmiseks - kasuta neid, ära häbene :)

* Soojemas kliimas matkates soeta endale seljakott koos suure veeanumaga, kuna vett läeb seal meeletult ja veepuudus on põhiline tõsisemate vigastuste põhjus!

Happy Canada Day!

... egas saigi pealkirjaga kõik öeldud.

Ilusat jalgpallifinaali teile! Pooli küll ei vali, peaasi et oleks ilus mäng, aga GOOOOO SPAIN!

Läbi California Kanadasse

Jõllitades igapäevaselt blogi, jõudsin lõpuks järeldusele, et sissekanded ennast ise ei täida ega täienda. Kuigi see tabas mind üllatusena ja pisut ka šokina, olen sellest üle saanud ja lõpuks võtsin ennast kokku, et siis see töö ise ära teha. Seetõttu siis püüan meie Ameerika reisile joone alla saada ja viimase infokillu sealsetest tegevustest teieni tuua, enne kui igapäevarutiin viimased mälestused peast pühib.

Tagasi Californiasse jõudes seadsime siis ennast sisse San Diego külje all asuvas väikelinnas, kust leidime kämpla koos kõige vajalike luksustega. Üle pika aja saime taas tunda jahedamat ilma (või noh, üle keskmise sooja Eesti suve, kuid mis pärast kõike eelnevat arvestades tundus külm) ja nägime pilvist taevast. Kuna sõidetud sai mehiselt pikk maa Phoenixist, siis unega probleeme ei olnud ja isegi rongid, mis terve öö meie telgi taga jaurasid, ei suutnud und häirida. Hommikul pakkisime asjad, et San Diegos kolada ja pärast seda kuhugi surfimist katsetama minna. San Diego on oma olemiselt selline LA laadne, kus otseselt linnailu puudub ja pikemalt seal midagi teha ei ole. Küll aga on seal üks maailma parimaid loomaaedu, mille külastama jätmine oleks patt. Seega pattu me ei tahtnud teha ja käisime seal ära. Peab tunnistama tõesti, et tegu väga vinge kohaga, kus vaatamist jagub. Esialgne plaan oli minna ka safarisse (mis muideks asub suht linna südames ja on loomaaia osa eraldi piletiga), kuid kuna meil kulus loomaaias ära terve päev, otsustasime safari seekord välja jätta. Õhtu lõpuks plaanisime ennast sisse seada LA külje alla, kuna San Diegos kippusid järgnevad päevad pilvised olema ja kuna surfamine oli ka veel mõtteis, siis tundus pilvitu taevas parema ideena. 

Leidsime endale ühe ägeda telkla ühes väikeses rahvuspargis LA külje all. Sisse registreerides jooksis koiott meist mõne meetri kauguselt mööda, aga kuna oli teine selline kõhna ja äbarik võrreldes Death Valley koletisega, siis tundsime talle kaasa ja oli selge, et seal karta ei ole vist vaja. 

Hommikul ärgates aga tabas meid ebameeldiv üllatus - esmakordselt maailma ajaloos pani ilmateade ämbrisse ja valitses pilvitu taeva asemel pilves taevas, mis ei tahtnud kuidagi selgineda. Kuigi ilm oli meeldivalt sooja võitu, siis esmakordseks surfamiseks see siiski piisavat kindlustunnet ei andnud ja pärast poolt päeva niisama molutamist sai selgeks, et vist jääb jaht ära ja parem otsime endale mingi muu tegemise kuskil mujal. Kuna härral oli ka sünnipäev tulemas, siis võtsime suuna Malibu ranna poole, et see siis seal veeta. Ja pealegi, puhkus hakkas ju läbi saama, mõstõttu pidime ennast tagasi LA'sse lohistama, et siis lennukist maha ei jääks. Järjekordne öö telgis Malibu ranna ääres ja ilus päev malibu rannas, millest teise osa päevast veetsime Santa Monicas. Meeldejääv päev heas seltskonnas ma ütleks :) Õhtu kimasime tagasi LA'sse, kus meil oli juba motell ette broneeritud, et saaksime oma asjad korralikult ära pakkida ja oleksime valmis hommikul lennukisse astuma. 

Auto tagastamine läks ilma viperusteta, rendifirmast viis buss meid nende kulul terminali ukse ette ja kuidagi järsku oligi see kõik läbi saamas, mis just sealt samast alguse sai pea kuu aega tagasi. Check in, turvakontroll, ootesaal ja lennuk ning õhtul kl 23:03 puutusid jalatallad taas Kanada pinnast. 

Viimane tõehetk oli veel tulemas - immigratsiooniametnikud. Kuigi tead, et paberimajandus on korras, on see hetk alati ärev, kuna kunagi ei tea, mis võib olla puudu või valesti või jumal teab mida. Loivasime siis väsinuna immigratsiooniputkasse ja esitasime oma dokumendid. Võrreldes esimese sisenemisega ca aasta tagasi, võttis protsess seekord ca 3 korda vähem aega. Ei mingeid küsimusi ega tõestamisi. Tädid olid koguni nii lahked, et kinnise viisa asemel (mille kohaselt oled töökohaga seotud kogu viisa kehtivuse jooksul) andsid lahtise viisa (sisuliselt nagu meie esimene, aga mida tegelikuses saab taodelda vaid korra). Minu jaoks ei ole see niivõrd tähtis, kuid Kai oli õnnelik nagu tärkav lilleke peale esimest vihma. Kohvrid käes, miskit USAsse ei jäänud, ning astusime mu töökaaslase autosse, kes meid koju ära viis. JA LÄBI SEE REIS SAIGI.... 

Arizona ja Grand Canyon

Eile põkkusime õnnelikult ühe lendava aparaadiga Kanada pinnaga ja oleme üle pika aja veetnud esimese öö oma kodus ja oma voodis. Inertsist oli küll ilge tahtmine telk suurde tuppa püsti lüüa ja seal magada, aga suutsime kiusatusele vastu panna ja püstitasime selle hoopis voodisse. Magatud, puhanud ja nüüd liigume tasapisi reaalsusesse, mis tähendab seda, et mina lähen homme tööle ja Kai logeleb edasi (nii, nagu see meil enne lahkumistki oli). 

Meie ülipõnev reisikirjeldus jäi pooleli Nevada ja Arizona osariigipiiril, millest nüüd siis teile ka pajatama hakkan.

Lake Havasu City

Pärast Hoover Dam'i sai suund võetud Kingmani poole, kus oli plaanis veeta üks öö ja siis suunduda edasi Grand Canyoni baaslaagrisse kanjoni serval. Pärast veedetud ööd aga otsustasime, et meil ei ole mõtet sinna kohe sõitma hakata (vahemaa ca 150 km) sest ega seal pole muud tarka teha, kui passida niisama (matk oli planeeritud algusega hommikul kell väga vara), mistõttu otsustasime veeta ühe lõdvestava puhkuspäeva kuskil lahedas kohas. Kaile jäi näppu üks turismipeibutaja ajaleht, kus olid pildid ühest lahedast järvest ja sealstest melust. Kaardi pealt kiigates, selgus, et koht nimega Lake Havasu City ei ole Kingmanist mitte kaugel ja lagipähe kriiskava kõrvetava päikesega tundus olevat koht, kuhu suunduda. Ca 100 + km sõitu ja olime kohal. Kuna turismihooaeg ei olnud veel täies pöördes ja oli nädalasisene päev, siis valdas seal selline rahulik ja chill meeleolu, täpselt meile sobiv. Lake Havasu City põhiatraktsiooniks on - ülla ülla - üks suur järv, mis siis täitunud, tänu ühe ehitatud tammile, Colorado jõe veega. Et seda kõike ilu kõige meeldivamal kombel naudelda, rentisime endale jeti ja läksime järvele kimama. Kahekohaline võimas jett, kuum päike ja soe vesi - ideaalne päev. Andke andeks mõningaid ebakvaliteetseid pildimaterjale, kuna pildistatud sai telefoniga. Samas ei muuda see meie päeva mitte vähemnauditavamaks :)

Crand Canyon - Supai

Päike nauditud, vees sulistatud, oli aeg paharet tagastada ja võtta suund kauaoodatud rännaku baaslaagrisse. Tee sinna viib mööda ajaloolist Route 66'te, kuniks Peach Springsist, mis on viimane asustus ja tankimiskoht, tuleb keerata põhja ja sõita keset eikellegimaad ca 130 km Crand Canyoni veerele, et siis saaks alustada laskumist. Kuna lõunas läheb varalkult pimedaks, siis viimane eikellegimaa tuli meil läbida täielikus pimeduses. Sõites oli tunne, nagu sõidaks läbi loomaaia, kus loomad ööseks puurist välja lastud. Üle tee jooksid vahetpidamata koiotid, jänesed, lehmad!!!, hirved, hunnik väikeseid pudinaid (ei suutnud identifitseerida) jne. Lubatud 50 miili asemel sai sõita heal juhul 30 miili tunnis. Kohale me igatahes jõudsime ja ühtegi hirve ei pidanud ka esivõrest välja lõpuks kiskuma. Seadsime oma laagri püsti autosse, vaatasime läpakast mõne filmi ja keerasime tuttu ära, et siis varahommikul viks ja viisakas olla ja Crand Canyonile näidata, kes peremees on. 

Hommik kl 6:30 - äratus ja hakkasime uimerdama, et kuninglik hommikusöök kokku mäkerdada ja asjad reisiks kokku pakkida. Ca 7'ks - 7:30'ks olid kõik vajalikud toimetused tehtud, reisikohvrid hoolikalt pakutud ja võisime teele asuda. Väljas valitses soodne jahedamapoolsem temperatuur ja päike oli veel tagasihoidlik. Esimesel paarisajal meetril tulid vastu juba esimesed tegelased, kes olid alustanud oma matka üles öösel kell 3:30, et mitte kõrvetava päikesega kakelda ja saaks jahedas liikuda. 

Esimesed 10 km sai läbitud nagu niuhti ja ennem kui päike jõudis hakata liiga tegema olime jõudnud 13 km kaugusel asuvasse Supai külasse. Võtsime kosutava indiaaniburgeri kohalikust mustlashõngulisest söögikohast ja jutustasime teiste mägimatkuritega. Alla jõudmiseks kulus meil 2 h ja 45 min, mille peale tehti enamasti suured silmad, kuna tavaline aeg külasse jõudmiseks on ca 4 h. Kõht täis, oli aeg võtta suund jugade poole. Esmalt aga sai kiirelt uuritud plaan c'd, juhuks kui tõesti nii läbi oleme, et jalad enam üles ei vii. Selleks plaaniks oli helikopter, mis suht ainuke transpordivahend küla ja välismaailma vahel. Aga õnneks selgus, et nimekiri lüüakse lukku kell 1 päeval ja peale seda ei ole enam muud kui oma pisikeste jalgadega sibada tuldud teed tagasi. Ei lasknud ennast sellest häirida, kuna plaan a oli alati omal jõul see läbi teha, nüüd aga oli veel rohkem kindel, et muud varianti ei ole. 

Võtsime suuna esimese kose poole, Beaver Falls, mis oli ca 2 km kaugusel külast. Kohale jõudes avanes maaliline vaade helesiniste laguunidega, voolavate igas suuruses koskedega - ühesõnaga suhteliselt paradiis. Enne kui silma jõudsin pilgutada, oli Kai juba vees sulistamas. Pärast mõningat mõnulemist võtsime sihiks järgmise kose, Havasu Falls, kuhu jõudmiseks tuli läbida selline paras distants, et jõuaksid ihata suplust ühes jahutavas laguunis. Kohale jõudes avanes maaliline vaatepilt kõrgest joast, mille all laius mitmetasandilised suured vannid, kus mõnuleda. Ei lasknud paradiisil ennast kaks korda kutsuda ja kargasime sisse. Laguunis vedeledes sattusime ühe vanema tüübiga jutusoonele, kes uuris meie tausta, tegemisu USA's jne. Kõige naljakamaks muutus vestlus siis, kui härra uuris, et millal alla tulime. Saades vastuse, et "täna" noogutas pead ja uuris, et mitme päeva pärast tagasimatkale hakkame liikuma. Saades uuesti vastuse, et "täna", kukkus härral lõug lompi ja uppumisest päästsid aint ninasõõrmed, mis veepiirist ülal pool veel õhku ahmisid. Mees patsutas õlale, lausus "respect". Ainuke asi mis meid sealt järjekordsest paradiisist välja kupatas oli fakt, et järgmise koseni on veel paras tee jalutada ja kuna tahtsime samal päeval veel tagasi üles jõuda, siis üleliigset aega ei saanud raisata. Kolmanda joani jõudmiseks, Moony Falls" (või siis kõikide jugade ema, nagu kohalikud seda kutsuvad) tuli läbida see ainus kämpimisplats, kuhu oli võimatu kohta saada, kui just pool aastat ette ei planeeri. Viimased paarsada meetrit, aga saime eriti ekstreemse kogemuse osaliseks, kus tuli laskuda alla sisuliselt kanjoni seina raiutud teest, mis oli suht lähedane tõsisele mägironimisele, kombineeritud kitsaste koobastega, et järgmise ilma turvavarustuseta kaljuseinani jõuda ja siis edasi laskuda, ainukeseks sõbraks kett, mis lohutuseks sinna rippuma jäetud, et kuskiltki oleks kinni hoida. Alla jõudes arvasime, et peale esimest kahte ei saa enam rohkem muljet avaldada, kuid eksisime - järjekordne ülimalt ilus vaatepilt oma helesinise laguuniga. Kolasime seal all natuke ringi, sõime ja otsustasime, et viimase joani ei jõua, kuna kell juba palju, energiavarud kesised ja tahaks ennem tagasi rännakut kuskil veel vedeleda. Võtsime suuna tagasi esimese joa poole ja saime tasapisi maitsta mäest ülesse matkamise mõnusid, mis mei järgnevad 20 km ees hakkas ootama. Tunnike magatud, päevitatud, ujutud ja oli aeg seista vastamisi reaalsusega - tagasi minek. esimene ots Supai külani oli mõõdukalt nõudlik, kuid tõdesime, et põhiline tee peaks olema suhteliselt teostatav ilma suuremate valudeta. Tankisime oma joogipanged täis ja hakkasime astuma. Esimest peatuspausi ei pidanud kaua ootama, kuna märgadest jalatsitest (muud moodi ei olnud võimalik laguunides ujuda kui jalatsid jalas, seoses laguunide  teravate kivist põhjade pärast) tingituna oli tunda meeldivat hõõrdumist ja mõistliku põletavat valu. Muude valikute puudumisel kurtsime olematule rahvamassile oma rasket elu ja asusime taas teele. Nõnda kulges meie teekond üsna kaua ja tempo aeglustus üsna teokiirusele, seoses minu ägeneva valuga hõõruvatest jalatsitest ning ka mõlema lihased olid üsna viimase piirini viidud. Aga pole hullu, seal kus häda kõige suurem, seal tule ja aita, mistõttu oli teeraja viimaseks lõiguks keegi asetanud meie teele ühe väga tõsise mäe, mida pidi pea püstloodis viimased 2 km pidime läbima. Vähemasti oli hea asi selle juures, et lõpp hakkas paistma, kuid sammude pikkus oli niivõrd lühikeseks kuivanud, et selleni jõudmine kippus tunduma unistuseks. "Ikka edasi ja edasi, mitte sammukestki tagasi", nagu kai omaette pomises. Nii me siis tudiseses liikusime, puhates iga paarisaja meetri tagant. Viimasel lõigul, kus finišini oli jäänud ca 300 m, istus üks mees oma kahe pojaga, kellest üks oli nii levist väljas, et ka kõige kõvem maavärin poleks teda üles suutnud ajada. Asetasime oma rasked tagumikud nende kõrvale ja ajasime juttu. Selgus, et tüüp on kohalik ja viimases 30 aastat iga aasta päevase matka ette võtnud nendesse laguunidesse. Teadis rääkida, et kunagi oli see koht olnud veel võimsam ja ilusam, aga seoses üüratu üleujutusega 2008 aastal, muutis jõgi oma suunda ja nii mõnedki kosed jäid väiksemaks ja laguunid kahanesid. Raske ette kujutada, mis pilt seal siis varem veel võis avaneda. Samas tõdes tüüp, et tasapisi hakkab endine taastuma, aga et jõuaks ligilähedasele kunagisele, võtab see aega järgnevad 10 -15 aastat. Njaa, tuleb vist tagasi minna! Igatahes, jätsime perega hüvasti ja koondasime oma viimased energiavarud, et jõuda autoni. Pisar silmis, jõudsime tagasi kanjoni veerel ja eeldasime, et katsumused on läbi. Ei olnud, seoses lugematu arvude vesivillidega mu jalataldadel, oli tasase maa peal liiklemine ülim katsumus ja piinarikkalt raske. Autoni jõudmiseks (viimane 100 m tasast pinda asfalt teel) pritsis silmist vahelduvalt tuld ja pisaraid. Pigistasime viimase välja ja kohal olimegi. Ööbimiseks pidime sõitma tagasi eelneval päeval läbitud eikellegimaa ja võtsime hotellitoa esimeses külas Peach Springsis. Autos tegime juba läbielatu kohta juba nalja ja siis nagu enam ei tundunudki nagu tahaks tinatabletti endale ajukoore vahele paigaldada. Kogutulem 42 km. Supai'sse jõudmiseks (13 km) kulus 2:45 ja tagasi jõudmiseks 4,5 h. Žhurii punktid nähtule ja kogetule? - Hindamatu! Kas teeks seda uuesti? - iga kell! Kas vesivillid on tänaseks paranenud? - Lahingu jäljed on veel näha aga valu on kadunud. Kes võidab järgmise "Eesti otsib superstaari"? - pole õrna aimugi!

Pildimaterjali tõestamaks, et see kõik oli päris:

Kuna järgmisel päeval ei olnud me just kõige suuremad matkasellid ja juba mõte sellest, et peaksime mingit distantsi läbima omal jõul, siis otsustasime, et meelelahutusprogramm ei sisalda märgatavat kõndimist. Samas, kuna ei olnud ka soovi tervet päeva autos veeta, otsustasime minna ja vaadata lähemalt üht koobast, mis laiub ülisuurel alal Arizona osariigi all. Vihje selle kohta saime ühelt tegelaselt, keda kohtasime Grand Canyoni orus. Mõeldud tehtud, sõitsime paarkümmend kilomeetrit läände mööda Rote 66, mis on nüüdseks kõigest muust eraldatud ja see "õige" ning saabusime ühe väikse putkani, mis pidavat viima koobastesse. 22 korrust liftiga maa alla ja hoopis uus maailm. Koht ise on nii iidne ja puutumatu, et et kõik mis seal asetseb, ei idane ega mädane, sest puudub igasugune õhuniiskus (pidavat olema 6% peal). Seega oli seal näha mummifitseeritud bobcati, kes koopasse sisse sadas ca 1850 ja kuidagi ära ei kõdune. Samuti on seal koopa seintel korralikud küüniste jäljed, mis tekitatud mõni miljon aastat tagasi ühe iidse eluka poolt, kes kuskilt august läbi kukkus ja oma õnneliku lõpu leidis. Luud on San Diego muuseomis vastutasuks elusuuruses kuju vastu, milline tegelane välja nägi. Väga vinge koht, kus võiks ringi kolada nädalaid, aga kahjuks võimatu, kuna oled giidi valvsa silma all ja näed vaid mikro osaksest kogu laiuvast koopast. Koopas on ka täisluksustega hotellituba, mille öö maksab 700 dollarit (NB! Ei sisalda sööki) :) Kuna külma sõja ajal oli pea iga kaevik ja koobas tuumavarjendi valmisolekuga, siis vedas USA sõjavägi sinna meeletus koguses konserve ja vett, mis seal tänaseni säilinud ja kõigile eksponeerimiseks. Nõukogude liit - USA.... Poteito - potato

Sealt edasi kulges meie tee läbi kuulsa Flagstaffi Phoenixi külje alla, kus ka telkimispeatuse tegime , et  järgneval hommikul võtta suund tagasi California poole jõudmaks San Diegosse. Teeks sai valitud kõige lõuna poolne maantee, mis jookseb paralleelselt mehhiko piiriga, ehk siis kõrge taraga, kus immigrantidel oleks keeruline üle ronida. Need, kes sealt üle ennast vinnavad, ootab ees karm kõrb (vaheldumisi liivadüünide ja kiltmaaga) ja maanteel on iga natukese aja tagant kontrollpunkt, kus tehakse kindlaks, et sa ikka Mehhiklane ei oleks. Suutsime osavalt Kai Mehhiko päraseid juuri varjata! Kes veel ei tea, siis Kai juuste juured on mustad!!!

Ja nigu naksti oligi piir ületatud ja õhtuks San Diego's. 

Kuna antud sissekanne osutus oodatavast pikemaks, sai siinmail kell arusaamatul kombel palju ja on aeg magama minna, et siis homse reaalsusega jälle kohtuda ja tööle ilmuda!