Tsipa kuukese hilinemisega saabki juba teha oma uue blogipöördumise Eesti rahvale. Tundub, et oleme osavalt omistanud kohaliku kultuuri põhimõtte, kus olemus ja mõtteviis viitab "aega on" põhimõttele. Tagasipöördumise hetkest oleme olnud sunnitud pidama olelusvõitlust reaalsusega, mistõttu tähendused nagu "vaba aeg" ja "olesklemine" on jäänud häguseks mälestuseks. Seoses haigestumisega eelmisel nädalal, sai suure suuga küll lubatud tagasipöördumist blogisse ja lootsin ka aja tekkimisel meie tegemistest märku anda, kui see esialgne alahinnatud külmetus osutus suuremaks kui lubatud ja olin sisuliselt 4 päeva täiesti siruli. Niipea kui pilt ette tuli, olin sunnitud taas perele raha teenima ja otsejoones tööle minema, mistõttu tuli taaskordselt taganeda oma lubadusest.
Nüüd, kus sai päris mitu kirjarida vabandatud (vähemalt endal hakkas parem ja jäin peaaegu et isegi ennast uskuma ja hetkeks hakkas lausa kahju iseendast), liigume edasi päevakohasemate teemade juurde ja informeerime ühiskonda (kõik kes Eesti keelt lugeda ja veerida oskavad) oma viimase aja tegemistest.
Lipu püha nr 8 (kalendris märgitud kui suur püha)
Kes veel ei tea, siis seekordne lipp rändas Kanalast välja. Seoses kalli meditsiiniteenuse hinnatasemega siinses riigis, asetasime ennast soome meditsiinituristide kingadesse ja otsustasime hambaraviteenuseid tarbima minna keskonda, kus tühipalja rönkeni eest ei küsita 650 kr, vaid see sisaldab ka endas juba pildil oleva kujutise ravi. Kuna üks hammas hakkas taas pead tõstma, siis käisin kohalikku teenust kaemas ja peale hamba portreepildi valmimist laiatati uudisega, et vaja teha juureravi ning hinnaks kujuneb ca 11 000 kr. Pika arutelu tulemusel (mis kestis u ca mõni minut), logisime interneti ja soetasime endale lennupiletid eksootilisse Eestisse. Seoses mõningate teiste asjakohaste toimetustega seal, tasus reis igati ära ning nii mul kui Kail on nüüd suus terve rida terve terveid hambaid ja kokkuvõtlikult tegime tasa lennupiletid ja jäime kasumisse (kasumi kulutas Kai tegelikult Eestis kreemide peale ära!).
Valdav enamus meie tulekust ei teadnud, ning seetõttu kujunes see meditsiini-/šokiturismiks, kus parimate nägude eest võiks välja anda auhindasid. Pikemalt ei peatu, sest eks igaüks teab täpselt milline nägu tal ees oli.
Pilte ja meenutusi:
|
| Päikesetõus 12 km kõrguselt |
|
| Suguvõsa pikim ja lühim võidu jooksmas |
 |
| Vennad higistamas |
 |
| Gert Kanter vandeadvokaadi nahas |
 |
| Neli suuska, 8 käppa ja prügikast |
|
| Lumi - hele unistus Torontos |
|
| Tere tulemas/Taaskohtumiseni |
|
| Kanada ja Eesti arhitektuuri teostamas |
Igapäevaelu (teisisõnu tuntud kui reaalsus, rutiin, karjäär)
Peale tagasipöördumist külmalt põhjamaalt sooja kariibidele (sooja oli ca 8 kraadi vs eesti "miinus jääkarudelgi külmuvad varbad ära"), higistasime palehigis, et tööl kaotatud aeg uuesti tasa teha. Järgnevad kaks nädalat läks sisuliselt kogu võhm sellele ja väga muudele asjadele ei jõudnudki mõelda. Esimene vabam hetk tuli eelmisel esmaspäeval, kui otsustasime robustselt asjad pakkida ja ca 150 km põhja poole sõita, et üks päev lumelaual veeta. Kuna Kai pole suurematel mägedel käinud kui meie lõuna-Eesti alpid, siis oli see hea võimalus seal lauatamine lõplikult selgeks saada. Peale piina- ja valurikast treeningpäeva liugles tütarlaps õhtu lõpuks probleemideta mäest alla, endal 2 meetrine naeratus näol (päeval oli seda naeratust vaevu märgata, rohkem nagu vihast kissis silmad, nagu hiinlasel).
 |
Vaade Blue Mountains'lt Lake Huro'ile
|
 |
| Treeningprotsess |
 |
| Mäekuninganna |
Viimaseaja saavutustest võiks kiidelda niipalju, et kuna meil vaba aega niivõrd palju üle, siis soetasime endale jõusaali klubipääsmed ja hakkame seal oma igavust peletama. Kodus ju ei ole midagi teha ja omavahel ei ole ju millestki rääkida.... eks tuleb tegevust leida....
Kuna Kai püüab natukenegi minu moodi olla, siis sel hetkel kui ma ennast hakkasin paremini tundma, jäi tema haigeks. Seega hetkel väga ringi ei tatsa ja mistõttu on meie järjekorras nr 9 lipupäev tibake edasi lükatud. Kuna koju on lipp soetatud juba, siis ei hakka siin ausaid inimesi tüssama ja uut soetama. Aga kohustus saab täidetud ja Eesti lipp kuhugi kindlasse kohta kasvama ka pandud üsna pea. Samuti püüab Kai ennast kokku võtta ja tulevikus kiiremini sissekandeid blogisse kribada. Ma küll käisin talle iga päev peale nagu uni, et tehku see sissekanne juba ükskord ära, aga teate küll neid tänapäeva naisi - isepäised ja kuuletamatud...
Eks midagi jäi kindlast siin nüüd mainimata, aga eks kui pähe turgatab, siis viskan paar rida juurde ja hoian teid kursis. Loodetavasti nüüdsest siis ärkab blogi ellu ja sissekanded ilmuvad tihemini kui iga kahe kuu tagant.
