Esimesed sammud Känädäs - 16.05.11

Tereeee!

Oleme nüüd kohal ja ka ennast selgeks maganud. Pärast 24 h, kui lõpuks lennuki pealt maha saime ja tollist läbi käisime ning meid aastaks omade sekka kinnitati, ei kippunud silmad enam lahti seisma ja mõte väga liikuma, kuid pidime alustama oma seiklust meie ajutise elukoha poole. 

  Saime oma kohvrid kätte (kusjuures sama palju, kui ära andsime) ja helistasime seepeale Christine'le (saksa tüdruk, kes pidi meid korterisse aitama ja näitama kuidas asjad käivad). Tore on, kuid tüdruk vastu ei võta. Saatsime sõnumi ja hakkasime heas usus, et meid ikka tahetakse, sinna poole liikuma. Alustuseks buss (kus vaadati meid lolli näoga kui tahtsime 20 dollariga piletit osta - bussis saab ainult müntidega osta ja seega jäigi meil ostmata ja lubati jänest sõita), sealt saime metroo peale ja sellega loksusime mitukümmend peatust, tehes mitu ümberistumist. Mis eriti aga silma kohe jäi on see, et Toronto on üsna euroopalik linn (väga mugavalt tunned ennast esimesest silmapilgust) ja inimesed on super abivalmid. Tasub sul vaid korra tänaval mõtlikuma näoga seisma jääda ja hüppab keegi sulle ligi, küsides puhtas kodukeeles "are You lost, can i help?". Nõndasiis küsitigi meilt seda küsimust korduvalt (vb reetsid meid meie hiiglaslikud kohvrid ja seljakotid, mis minu arust olid suuremad kui Kai - kott mis kõndis omapäi). Lõpuks sattusime ühe noormehe otsa (nimeks Rob), kes küsis juba levinud küsimust, kuid liikus meiega samas suunas, mistõttu hakkas meie käest uurima, et kust pärit, mida teeme. Saime teel kõik kiire ülevaate mõlemate rahvaste kohta, jagasime teineteisele numbrid ja Rob mainis, et kui tõesti meid vastu ei võeta meie sihtpunktis, siis helistaksime talle ja ta kas organiseerib meile mõne hea hosteli v siis pidavat tal isegi kodus äkki diivanil ruumi olema kahele.

Pärast Robist lahkuminekut ja taaskordset metroo vahetust, jõudsime punkti, kust metrooga enam edasi kuhugi ei saanud ja metroost välja näitas kokku ca 5 "exit" märki. Taaskord, neid suu ammuli imetledes ja omakeskis mõeldes, et millisele sildile peaksime alluma, hüppas meie juurde üks noor tibi ja küsis juba tuttavat lauset "are You lost, can i help?". Noogutasime pead, näitasime aadressi, kuhu peame minema ja taaskord juhuslikult liikus see tütarlaps ise ka sinna poole. Buss nr 25 ja paar peatust, pärast mida saate jala selle majani - kuna vastu ei osanud vaielda, siis nõustusime ja ei pidanudki pettuma.

Selleks ajaks kui olime majani jõudud, ei olnud ei kõne ega ka SMS'i Christine'lt tagasi tulnud ja kuklas tagus mõte, et mis on plaan B. Üks hiiglasliku Rotwaileriga tädi lasi meid alt trepikoja fuajeest sisse ja ütles, et me otsiksime oma korterit kolmandalt korruselt. Sealt me ka selle leidsime, aga nukralt ukse taga koputades ei kippunud sellele keegi reageerima, kuigi oli näha, et sees tuli põleb... Vaatasime Kaiga teineteisele nõutult otsa, mõlemad genereerides oma peas vaikimisi plaan B'd, kuniks äkki Kai mainis, et korteri omanik oli oma kirjavahetuses saatnud ju mingi koodi, mille kommentaariks oli "võib vaja minna". Kiire tuhlamine paberites ja kood leitud, sisestasime koodi lingi juures olevale numbritabloole ja voilaa, uks avanes. 

Sisse astudes tardusime mõneks hetkeks, kuna tundus, nagu keegi oleks selles korteris veel aga lihtsalt ei vasta meie hüüetele. Kikivarvul ringi liigeldes leidisme lõpuks kirja, mis algas sõnadega "Dear Kai ja Silver...". Tegu oli Christine'i poolt jäätud kirjaga (kurjutatud ettevaatlikult salhvrätikule) , kus ta vabandas ette ja taha, et sai valesti aru, kuna arvas et me jõuame laupäeval ja ootas meid siis. Kahjuks esmaspäeval meid vastu võtta ei saa aga et me ikkagist kirjutaks talle ja hea meelega aitab meid igas võimalikus küsimuses. 

Kokkuvõttes võiks öelda, et tegu on tõsise poissmehe korteriga - viimati koristati siin vist ennem selle maja valmimist :) Nurgas seisab hiiglaslik telekas, kus ühendatud Wii ja PS, mis omakorda ühendatud võimasa helisüsteemiga. Elutoas on ilus vanaaegne laud, mis on kuhjaga asju täis, jne. Pärast magamist võttis Kai kätte ja hakkas koristama. Korter sai täitsa uue väljanägemise seepeale. 

Nüüd siis läeme oma tühjasid kõhtusid täitma kuhugi kohalikku söögikohta (pole aimugi kuhu suunda midagi võiks jääda) ja eks siis järgmises postituses kostitame teid ka mõningate piltidega juba.

Olge mõnusad!

S & K