Sõda Winnipegi pärast ja Ameerika invasioon - 29.05.11

Ülalolevast pealkirjast ei tule tänases sissekandes kuidagimoodi juttu ja see ei puutu asjasse. Lihtsalt me ei osanud ühtki tabavat pealkirja panna meie viimaste päevade tegevuste kohta!

Kuna viimasest sissekandest on juba päris mitu päeva möödas, siis siinkohal tahaksin vabandada meie paadunud fännide ees. Samas, kuna ei tahaks minna sellele libedale teele, et pastakast (või siis nagu tänapäeva modernses maailmas öeldakse - klaviatuurist) midagi välja imema hakkaks. Kuna meile meeldib teha raamatupikkuseid sissekandeid, siis oli ju ometigi vaja materjali koguda :)

Reedel otsustasime siinset ööelu minna kaema. Naiivsed Tallinnlased, nagu me oleme (olime?), eeldasime ka siin, et ju lihtsurelike baarid asetsevad Yonge streetil (peatänav, mis algb Toronto äärelinnast ja lõppeb järves) ja enamasti kesklinna piirkonnas. Pool tunnikest metroosõitu kesklinna ja jaht oli alanud. Pärast ca pooletunnist jalutuskäiku Yonge'il ja selle ümbruses polnud me just palju targemad. Noori oli meeletult ja kõigil oli nägu peas, nagu nad teaksid kuhu lähevad, kuid baare me just väga palju ei leidnud. Lõpuks, kuskil Yonge'i paralleeltänavas sattusime tõelise inglisetüüpi pubi peale ja ei lasknud ennast 2 korda sisse kutsuda. Õlu oli mugavalt "meeldiva" hinnaga (ca 85 EEK klaas) ja telekatest näidati iluvõimlemist ...hehee, nali, jäähokit loomulikult. Kuna Vancuver on juba stanley finaalis, siis Tampa Bay ja Boston otsustasid omavahel finalisti. Naljakas oli vaadata, kuidas Kanadalased elavad "armastatud" ameeriklastele kaasa läbi prisma, et kes oleks finaalis mugavam vastane. Boston võitis, vahtralehed olid õnnelikud ja meie liikusime edasi. Kuna baariotsinguga jäi meile peatänaval silma üks piibukohvik (ja nagu me teame, siis Kai on vesipiibuhuviline), ei olnud mul pääsu, ja pidime ka sinna sisse põikama. "Baar" ise nägi välja nagu kiirsöögi koht nigelast Holliwoodi filmist ja väga robustne. Siiki, kuna omanikud ja teenendav personal oli Liibalonlased, oli ka natuke arusaadav. Tellisime endale ühe piibu ja peaaegu ei tahetudki meilt raha saada - ainult 45 CAD... Selle raha eest võiks Eestis terve piibuvabriku omandada. Me pole ennem nii selget rahamaitset suus tundunud - seda otseses mõttes.

Et Reigo uudishimu siinkohal rahuldada (tervitusi Toronto piibusõltlastelt), siis ka üks väike meenutus sellest tegevusest:

Laupäeval aga läks meil juba tiba paremini. Nimelt saime õhtul kokku meie ammuse sõbraga, keda tunneme siin kanadas juba väga pikka aega - Rob. Antud tegelane on meie varasemast postitusest ka läbi käinud, nimelt oli tema üks nendest lahketest, kes meid sel saabumispäeval metroos aitas. Kuna oleme temaga kirjavahetuses olnud ja ka metroos sai pühalikult lubatud, et õllele peame kindlasti minema, siis eile sai see ka lõpuks teoks tehtud. Kokku saime Robi ning tema tüdruksõbra Sarah'ga Yonge streetil, kuid tunduvalt enam kesklinnast kaugemal, kui seda oli meie eelmine õhtu kolamine. Rob paljastas ka saladuse, et tegelikuses kesklinnas pole midagi teha... mnjaa, pidime tunnistama, et tal oli tõsi selles osas. Nimelt on Torontos enamus baare kesklinnast väljas, kuna linn ise on jaotunud ühtlaselt. Ei ole sellist kesklinna "maaniat" nagu Tallinnas. Jalutades paarsada meetrit metroost eemale, leidsime mõnusa hubase pubi, kus võtsime esimesed õlled (hiljem pidime küll baari vahetama, kuna lavale astus üsnagi lärmakas Kanada bänd - nemad ei olnud vist Kanadalastele omasest tagasihoidlikust just palju kuulnud). Vestluses Robi ja ta tüdruksõbraga ilmnes väga palju huvitavat informatsiooni. 

Esiteks muidugi tasub mainida, et Kanadalaste "eh?" ei ole väljamõeldis, vaid see tõesti eksisteerib umbes iga teise lause järel ja nad ise teevad ka juba selle üle nalja. 

Meile suureks üllatuseks tuli fakt, et tegelikuses muu kanada nö vihkab torontolasi (tõenäoliselt tema suurlinna staatuse ja multikultuursuse pärast) ja kui me peaksime kuskile kolama minema, siis tasub öelda, et me oleme Eestist, mitte, et tuleme Torontost :)

Üldiselt kohalikele poliitikast ei meeldi palju rääkida, kuid nagu me pidime tõdema, siis uus valitsus on inimesed murelikuks teinud. Kardetakse, et palju kiidetud sotsiaalne pool kipub unarusse jääma ja ameerikalik demokraatia saab indu juurde. Ntx on siin praegu käimas kampaania, et asuta oma firma ja peaminister Harper on selle protsessi teinud oluliselt lihtsamaks, kuid mitte kõik ei näe selles helgemat külge... võibolla põhjusega, kuna see sotsiaalne pool on neile endile tõesti hingelähedane ja et sellest paremini aru saada, peab siin vast kauem olema kui 2 nädalat.

Kokkuvõttes oli meil ülimalt tore õhtu ja kokkulepe jäi, et läheme täna pesapalli vaatama (kuna see on lihtsalt spordiala, mille pilet on taskukohane... ja vb mängib ka rolli fakt, et staadion asub õlle pruulikoja kõrval, kus igaüks saab õlut odavalt maitsta), kuid nende hommikuse sõnumi sisu oli, et võiks oodata paremat ilma. Kuigi ilm oli ilus ja päike paistis, nõustusime nendega, kuna ka meil oli pohmell :) 

Tänane päev oli puhkepäev! Või siis samas, meil on iga päev puhkepäev! :)

Turistid muuseumis - 25.05.11

Alustuseks, nagu te näha võite, siis meie blogi on läbi teinud tõsise visuaalse uuenduskuuri. Noh et oleks rohkem Kanadapärasem... :)

Meie kaks viimast päeva on siis kulgenud taaskord aktiivsemas rütmis. Paistab, et see poolteist puhkusepäeva oli täitsa asja eest. 

Eile otsustasime minna IKEA'sse, kuna träni on kuidagi palju ja kohta, kuhu neid soetada, on vähe. Kuna teadsime täpselt, mida tahame (Soome IKEAst sai juba korra Loo tänava korterisse ostetud), siis selle võrra oli lihtsam. Egas midagi, nett lahti ja interneeduse avarustest lähimat IKEA't otsima. Valikus oli 2 varianti: Üks teises Toronto otsas ja teine... teine ka kuskil Toronto otsas. Valisime siis selle mis oli "kuskil Toronto otsas" ja hakkasime liikuma. Peale ca 1,5h metroos loksumist ja 20 min jalutuskäiku olimegi kohal. Siis veel poolteist tunnikest IKEAS kolamist (sest ega sealt ju niisama minema ei pääse, et lähed otseteed kassade juurde - tuleb ju maraton labürendis läbi joosta) ja sisuliselt teine 1,5h koju tagasi tulemiseks. Ja voilaa, päev oligi õhtas! :)

Täna hommikul vaatasin aknast välja ja mõtisklesin endamisi, et huvitav mis ilm meid ootab. Taamal aga jäi silma tuttavad värvid, mida nagu oleks varasemalt kohanud. Jep, see oli IKEA kuulus sinine-kollane. Nett lahti ja oma kartusele kinnitust otsima. Mnjaa... teinekord tasuks ennem lahmimist oma kodutöö põhjalikumalt ära teha, kuna meile lähim IKEA on u 10 min kaugusel.

Kuna meie soetatud citypass'is on veel enamus pileteid alles, otsustasime täna muuseumisse minna - täpsemalt siis Royal Ontario Museum. Lühidalt kokku võttes - meie parim muuseumikülastus. Käid ringi suu ammuli ja iga nurga taga on järgmine üllatus. Üks üllatustest oli see, et me ei teadnudki, et Elenal ja Tambetil on viisad käes ja juba siia jõudsid. Kõnnime me rahulikult mööda näituseid ja järsku Elena meile teed näitamas:

Kuna ta aga ei olnud meiega aktiivne suhtlema (tööl vist ei tohi rääkida), siis jalutasime edasi, ja mis me näeme, Tambet:

Ka Tambet oli tööl ja ei saanud meiega rääkida...

Edasi kohtasime häbelikku Karu:

 Ja põtra, kes tundis huvi, et ega veel Ervin niipea ei saabu, kuna tal on suur pere toita ja ta on mures:

Kogu muuseumi väljapanekute ampluaa oli loomadest (meil on üsna võikaid pilte madudest näiteks), mineraalidest (seal oli väljapanek maailma suurimast lihvitud vääriskivimist), dinosaurustest (kusjuures paljud originaalleiud), iidsed kultuurid, kuni Kanada kultuurini välja.  

Paljud on meilt nõudnud pilte, kus me koos oleme peal ja õnnelikud (muidu vist ei usuta ikka et me õnnelikud siin oleme :p). Ma luban teile, et varsti tuleb, kuna lihtsalt praegu jääb fotosilma ette palju muud ja huvitavat!

Hetkel kell tiba ennem keskööd ja just vaibus väljas umbes 2 h kestnud raju sadu ja äikesetorm. Seda vaadata oli väga lahe, aga kahjuks ei õnnestunud pildile saada. Siia tulijatele võin öelda, et võtke oma parim varustus kaasa, kuna fotosilmaga saab tormijahile minna ja ma olen enam kui kindel, et selliseid pilte Eestist on raske saada!

Laiskvorstid - 24.05.11

Meie kaks viimast päeva on kulgenud üsna tagasihoidlikus rütmis. Millegi eriti silmapaistvaga hakkama ei ole just saanud, kuid päris kodus ka ikka passinud pole. Üleeile tundsime, et keha on rahmeldamisest ja ringi jooksmisest väsinud, seega kuhugi kaugele ei viitsinud kolama minna. Sellest tulenevalt saigi otsus tehtud, et läheme hoopis shoppama :)

Õnneks oli meilegi ootamatult enamus poodides Victorias Day holiday allahindlused, mis tegi kogu protsessi veel rohkem nauditavamaks. Kui mujal olid hinnad sellised nii-ja-naa soodsad, siis Tommy Hilfiger lajatas täie pauguga ja sinna ka lõksu sai mõneks ajaks jäädud. Kogukulu pusade ja särkide eest oli lõpuks sama palju, kui eestist ostes ühe pusa. Not bad, not bad at all!

Üks asi millega siin veel ei ole jõudnud ära harjuda, on nende omapärane viis hindasid näidata. Kui letil või hinnasildil on välja toodud hind, siis pead oma peas sinna lisama 13%, mis on Ontario provintsi nö müügimaks. Iga asi, mida vaatad on tegelikuses siis 13% kallim. Esimestel päevadel sai ennast korduvalt lolliks tehtud, kui kavalalt täpne raha näpus asja ostma läksid. Nüüd hakkame juba tasapisi harjuma...

Eile mõtlesime, et oleme kavalad ja suure püha puhul ei kiirusta linna minekuga. Istusime pool päeva kodus, mängisime Wii'd (loomulikult) ja u ca 4 paiku hakkasime linna poole liikuma. Kuulikindel plaan nägi ette, et käime kinos, misjärel läheme CN Towerisse ilutulestikku nautima. Kinno jäime peaaegu hiljaks, kuna esimese hooga ei leidnud seda Toronto kesklinnast üles. Siiski, kui kino leitud ja uus piraatide 3D film vaadatud, oli kell nii palju, et CN towerisse enam ei oleks jõudnud. Oma Eestlasliku põikpäisusega otsustasime ikka proovida, aga kui 5 min puudus kella kümnest (kell 10 pandi torn kinni) ja me olime tornist veel päris kaugel, saime aru, et ka Torontos, nagu ka Eestis, ei ole aeg siiski kummist. Keerasime otsa ringi, jalutasime peatänavale ja oh üllatust, seal.... seal.... seal ei toimunud ka mitte midagi! ... kah mul suur püha, terve linn oli välja surnud sisuliselt. Ja otseloomulikult ei näinud me ka mingit ilutulestikku - ma arvan et see suur püha kokkuvõttes on välismaalaste ja lihtsameelsete lollitamise programm ja kõik kohalikud saavad vaba päeva, et lollustega kaasa minna. 

Lõunamere päike - 21.05.11

Nagu pealkiri ka paljastab, siis oli eilne päev siin erakordselt ilus. Päike paistis ja meeletu palavus. Otsustasime sellise ilmaga minna ikkagist loomaaeda, mis osutus hiiglaslikuks loomade aiaks. Seda nii eksootiliste loomade osas kui ka nende osas, kes puuridest ja aedadest väljapoole jäid - seal oli lihtsalt meeletu rahvamass koos. Gröönimaast oli tehtud parkla ja Alaskast........ well, alaska jäi alaskaks.

Loomaaed ise (see siis loomade poole pealt) ei olnud just eriline vaimustus. Sai nähtud küll mitmeid huvitavaid ja eksootilisi loomi, kuid kogu ala oli üles ehitatud nii, et selle läbimiseks pead sa olema tippklassi sportlane, sest iga teemapargi vahe oli hiiglaslik ja ei tekkinud sellist pidevat "whoaaa" emotsiooni. Hea asi aga asja juures oli see, et mõlemad Kaiga saime endale korraliku joodiku päevituse :)

Samuti avastasime, et Torontos on olemas selline äge pilet, nagu Citypass, mis lubab siis koku käia 5'l erineval atraktsioonil/vaatamisväärsusel (loomulikult on selle sees ka CN Tower, kus me korra juba käisime). Hind ei ole sel ka väga hingemattev, 65 CAD (arvestades asjaolu, et CN Toweri pääsu eesst ainuüksi maksime ca 30 CAD), mistõttu valisime selle variandi. CN Toweri pääsme kulutame ära esmaspäeva õhtul, kuna esmaspäev on siin ülisuur püha, Victoria Day, mil isegi muru ei kasva (arvestades kui murulembelised nad on, siis on see ikka väga suur püha). Selle päeva puhul pidavat Toronto taevas ilutulestikust valgeks lastama, mistõttu tundub CN Toweri vaateplatvorm nagu õige koht olevat selle nautimiseks :)

Kui loomaaiast tagasi jõudsime, tegime kiire põike kohalikku alkopoodi (mis on tugeva riikliku kontrolli all), et kustutada Kai piinavat janu veini järele, mis oli kestnud juba mõned päevad. Lapsele (mulle) siis võtsime Bud Lighti 6 packi :) - Bud Light - Dude

Õhtul pakkusime peavarju 2'le prantsuse tüdrukule (tegelt küll siis Alex, meie korteri tegelik omanik, pakkus ja uuris, et kas me oleme nõus), kes muidu töötavad ajutiselt Montrealis ja tulid siis Torontot uudistama ning külastavad ka Niagara Falls'i. Täna öösel ööbivad veel siis siin ja homme lähevad tagasi Montreali. Eile saime neilt väga palju kasulikku informatsiooni odavate transpordilahenduste kohta, mis alandab oluliselt meie planeeritud tuuri kulu, ning me teame ka seda, et kui Montreali satume, siis on ööbimiskoht olemas :)

Integreerumine ja veidrused - 20.05.11

Tänast hommikut alustasime netis surfamisega, et teha teine katse oma isikliku SIN numbri soetamiseks. Leidsime küll mingi digitaalse vormi, mis tuli täita ja posti panna (esimese hooga mõtlesime, et "mail us" tähendab automaatselt e-maili, aga siin tähistab see ju tiguposti), kuid kuna ei ole kindel, et kuidas siin see postisüsteem toimib, siis otsisime lähima "service canada" kontori ja seadsime sammud sinna poole. Õnneks asus see suht lähedal (metrooga mõned peatused). Vahemärkusena pean pöörduma Kulla poole - me valisimegi soojema kliima! Nimelt oli juba ennem kesklõunat ilm lämbelt palav ja meie hoolikalt valitud varakevadine riidemood pani meid teel nummerdamisele mõnuga higistama. Numbri saamine ise oli ülimalt lihtne protsess ja nagu siin juba on kombeks saanud, siis teenendus oli tasemel. Alguses viskasime meid teenendanud naisterahvaga nalja minu nime üle (kuna mind hüüdes kostus minu nimi tema suust sellisena, nagu ma oleksin Kanadasse integreerunud Plutolt) ja hilisemalt veerisime koos mu isa nime, mis oli avaldusele üks kohustuslik väli. Siinkohal tervitusi kodustele!

Miskipärast on Kai nimi vähemlõbusam... võibolla kostub see neile nii ulmelisena, et isegi nalja ei julgeta heita? :)

SIN numbrid käes, liikusime kesklinna poole. Plaanis oli siis minna ülikoolilinnakusse, mida meile eile soovitas Ukraina tütarlaps Apple poes. Kuna metrooga pidi sinna sõitma suhteliselt pika maa, siis siinkohal räägiks natuke sellest integreerumise mõistest. Nimelt, esimestel päevadel vaatasime muigavalt inimesi, kes juhtmed kõrvades ja silmad raamatusse suunatult, metroos liiklesid. 90% inimestest, kes metrood kasutavad, näevad just sellised välja. Kuna Kaile sai eile uhke hõbedane iPod soetatud ja mul mängib ka iFöön muusikat, siis otsustasime täna massi sulanduda. Lisaks oli Kail näpus glamuuriajakiri ja mul raamat. Tõesti, hoopis kiiremini liikus see vagun seekord.

Ülikoolilinnakusse jõudes avanes meile vinge vaade - ülikool ise on vana inglise stiilis ehitis, mis laiub üsna suurel alal keset pilvelõhkujaid. Seinad on kaetud ronipuudega ja ülikooli hoovis palju rohelust. Oleks ma selles ülikoolis õppinud, oleks ainult viisi saanud :P

Linnakust lahkudes otsustasime lihtsalt ringi kolada ja "ära eksida". Liikusime sinna, kus jalad viisid, mistõttu nägime palju lahedaid kohtasid. Peab tunnistama, et selles linnas on rohkem parke, kui Bella karvu riietel peale müramist. Tegime ühes ka pikema peatuse ja üritasime siblivaid oravaid kokku lugeda. Võimatu! Mul on tunne, et nad paljunevad jooksu pealt ja pooldumise teel 60 sek intervalliga. Ühest poseerijast saime ka pildi:

Nüüd aga veidrustest. Nimelt on esimene veidrus ilm! Mõne sekundiga võib taevas tõmbuda tumemustaks, kallata kaela liitrite kaupa vett ja siis järgmine hetk teha pähe näo, nagu midagi poleks olnud. Nimelt jooksime vihma eest varju metroosse (kuigi vihm ise oli mõnusalt soe), et liikuda kodu poole ja kui ca 20 min hiljem maa alt väljusime, oli lõõmav päike ja silmapiiril ei olnud mitte ainsamatki pilve. Nice! 

Teine veidrus on Kanadalane ise (selline hea veidrik). Nimelt üks nende omadus on ülim viisakus. Jooksin metroost väljudes ühele vahtralehe esindajale otsa ja tema kukkus kohe seepeale vabandama, nagu oleks mul just kaela murdnud. Veidrad tegelased... ei osanud kohe suurest imestusest vastu vabandada.

Veel üks veidrus (meile ka teada mingil määral) on nende armastus jäähoki vastu. Tänastes uudistes rääkis ette ja taha sellest, et suure tõenäosusega pääseb Winnipeg NHL'i. Kokku kulutati sellele teemale ca 90% kogu tänasest uudisteprogrammist (jutt käib siis sellisest CNN laadsets uudistekanalist - CNC) ja siis väikeste vahelõikudena räägiti ka muust mitte nii olulisest. Ntx pühendati terve 1 minut sellele, et kuidas kuskil kanada väikelinnas lõõmas metsatulekahju ja üle 60 elamu põles maha ja inimestel ei ole kuskil elada ja võibolla käis ka peaminister seal olukorraga tutvumas, aga nüüd tagasi stuudiosse, kus on Winnipeg'i mänedžer, kes räägib täpsemalt sellest, kuidas....

Jäähoki on siin ikka väääääga A ja O! Ja oh õudu, kui Stanly karikas peaks tulema Kanadasse...

Selline päev oli siis meil täna. Homme püüame kohaliku pangakonto endale teha, kohalikud mob nr'd saada (mõlema eelduseks on tänase töö tulem - SIN nr) ja siis olenevalt ilmast otsustame, et kas läeme loomaaeda (seal peaks kiiresti minema, kuna seal pidavat olema kõigest 5000 looma), või siis läheme kuhugi parki logelema ja raamatut lugema - sest MEIL JU KOHUSTUSI EI OLE! :D

"I'm sorry for the bad weather" - 19.05.11

Selliste sõnadega võiks iseloomustada Kanadalast ja tema suhtlemist. Nimelt käisime täna Toronto südalinnas (pilvelõhkujatega äripiirkond) ja ühes Startbucksi letist kohvi ostes uuris üks lahe ja suhtlusaldis tüüp, et kust kohast me tuleme ja kuuldes, et Eestist, tervitas meid Torontosse tuleku puhul ning vabandas, et ilm selline on :) Sellel hetkel oli sooja monus 16-18 kraadi aga pilves ja meeletu udu. Ilma pärast vabandatakse siin palju! Selle paari päevaga, mis me siin olnud oleme on mitmed teenindusasutuste esindajad antud lauset päevavalgele toonud... Aga üldiselt kulub enne antud lause lausumist ikkagist meeldiv vestlus ja sõbralik naeratus. VÄÄÄÄÄGA lahe ühiskond!!! 

Nagu siis eelnevalt ka mainitud, käisime täna nö turusmiekskursioonil peamiselt. Sihiks sai võetud Toronto kesklinn ja pinsaklipslaste pilvelõhkujad. Kuna teel sinna oli mõtekas teha väike põige SIN nr (Social nr) avalduste sisse andmiseks, otsustasime selle kohustusliku protsessi ära teha. Sõitsime metrooga kohta, kus ei olnud ennem käinud ja kui maa alt välja tulime avastasime ennast tiba geto laadsest äärelinnast, kus turvatunne automaatselt nõrgenes. Kuigi öeldakse, et Torontos ei ole piirkonda, kus peaks kartma, siis tahes tahatmata tulles meie kultuurist, on silmad kuklasse kasvanud ja hakkavad teostama ägedat seiret kui ennast väheturvaliselt tunned. Ca 500 m pärast leidsime otsitava hoone ja hüppasime nagu õiged tahtjad alati uksest sisse. Tuli välja et koht ei olnud õige - tegu oli mingi eraettevõttega, kes pakub küll analoogset teenust, kuid nendele, kes ei saa asjaga ise tegeleda või on ennast mingisse jamasse mässinud. Kuid õnneks oli tegelane, kes meile teenuseid tutvustas, väga vastutulelik ja seletas ära, et mida me tegema peame. Tuli välja, et SIN nr taotlemiseks ei ole vaja midagi enamat, kui internetist avaldus alla laadida, see ära täita ja vastavale organisatsioonile teele panema. Siit ka loo moraal - tasub ennem veebilehega tutvuda ja lugeda enamat kui ainult "contact us" aadressi saamiseks :)

See õppetund saadud ja tarkusetera edasise osas käes, pöörasime otsa ringi ja läksime tuldud teed tagasi, et metrooga kesklinna saada. Õnneks on metroo süsteem neil väga hästi läbi mõeldud (minu meelest parem isegi kui enamus suurlinnasid, kus olen saanud metroomõnusid nautida) ja linna jõudmine oli kiire ja valutu. Union Station'is maha astudes kulus kõigepealt tükk aega aru saamaks, millisele "exit" sildile peaksime alluma, kuna iga väljapääsuga kaasnes pikk ja kaugenev tunnel. Valides ühe neist mitmest, haarasime tee pealt kohvid (kus vabandati siis ilma pärast) ja tulime välja täpselt õiges kohas. Õppetund 2: liigne kaalumine ja mõtlemine ei pruugi tulla kasuks :P

Pilvelõhkujad on ikka lummavad! Nii uskumatuna, kui see ka ei kostu, siis ma võiks vabalt sellistes elada-töötada! Näiteks sellises:

Selle sama torni kõrval seistes, avanes meile vaade kuulsale CS Towerile (kunagine teletorn), mis on neil meeletu turismiatraktsioon (üle 2 mil inimese külastab seda aastas). Kaiga koos kekkasime nagu väiksed lapsed, lausudes suust: "tahan, tahan, tahan, tahan", et sinna tippu minna, aga see hetk oli just suurjärvistult peale surumas udu, mistõttu oli torn ja ka vaade sealt just selline:

Istusime siis ühele pingile ja hakkasime kaarti lugema, tegemaks edasisi plaane. Plaan paigas (ca 30 min hiljem), hakkasime liikuma ja niipea kui torn nähtavale tuli, ilmnes, et udust pole enam haisugi. Antud fakt mängis automaatselt plaanid ümber ja torni minek! Piletid ostetud ja koomiline turvakontroll läbitud (väravad, mis puhusid õhku), suunati meid lifti, mis kimas üles. 56 sek ja olime kõrgemal kui munamägi merepiirist. Vaade oli ülimalt vinge sealt. Osaliselt oli näha veel linna pealt järvele taanduvat udu...

... ja maapinnalt kõrguvad pilvelõhkujad ei tundunudki enam nii suured...

Kusjuures, CS Toweril on ka kuulus klaaspõrand! Kokkuvõttes võiks öelda, et just suure entusiasmiga ja hurraaga sinna peale esimese hooga ei torma. Pärast mõningaid samme kikivarvukil kõndides ja alateadvusega kakeldes, paned kannad maha ja üritad pikemaid samme teha.

Tornis käidud ja tuju ülev, jalutasime pilvelõhkujate vahel, ja võtsime Kanadalaste ametliku lõunasöögi - Hot Dog'i. Mul küll esialgu seoses eilse vahejuhtumiga veel suu ei avanenud niipalju, et sellele kuumale koerale kiiruga 1:0 teha, aga peale nurgast näksimist hakkasid lõuad aina enam avanema.

Peale kuninglikku sööki oli kell juba piisavalt palju, et liikuda metroo poole ja hakata vaikselt koju sättima. Peale tunnist jalutuskäiku ja pea teise sama pika ostukeskuses kolamist olimegi juba metroos. Kodupeatuse peal on õnneks ka suur ostukeskus (ülemiste keskuse suur vend), kus põikasime "korraks" sisse Apple poodi. Oeh, paradiis!!! Apple pood on tõsiselt suur ja kliente meeletult. Seda kliendimassi teenendab üle 20 klienditeenendaja, kes kõik on meeletult abivalmis ja nõus sind igati aitama (kui see isegi ei puutu kuidagi nendesse). Niisiis, kuna Kai tahtis endale sädelevat iPodi, siis suunati meid ühe teenendaja juurde, kes meiega pidi tegelema. Loomulikult, nagu eelnevalt mainitud, siis suheldakse sinuga agaralt ja meeldivalt, ning tütarlaps, kes meiega tegeles, uuris, et kust me pärit oleme. Kuuldes, et Eestist, mainis ta, et tal on üks hallipassi omanikust sõbranna sealt. Kui tegime suured silmad, siis avaldas ta oma saladuse, et tegelikult on ta pärit Ukrainast (mis teha, multikultuurne metropol ikkagist) ja Torontos alles 8'dat kuud. Reisinud oli ta meeletult ja jagas oma muljeid. Kokkuvõttes tegeles ta Apple huvides meiega ca 10 min ja muudest asjadest (soovitusi, kuhu minna, kus käinud on, mida näinud on jne) üle poole tunni. Kai esimene Apple vidin käes, jutud räägitud, krabasime endale kuningliku õhtusöögi hiinaka näol ja tulime koju ära. 

Päris väsitav päev oli, aga nähtud sai palju. Hetkel kell 21:46 ja väljas on mõnusalt soe. Isegi siis, kui kraadiklaas näitab meile kõledaid kraade (ntx 13), on tegelikult väljas olla palju soojem kui Eestis, kuna tuul ise on väga mahe.

Kodudeel arutasime Kaiga, et sellise eluga võib ära harjuda: hommikul ärkad vabagraafikuga - lähed linna peale kolama - suhtled lahedate inimestega - õhtul mängid Wiid ja logeled niisama :)

Homme plaanime ülikoolilinnakusse minna.

Olge tublid ja järgmiste sissekanneteni!   

Päev 3 - Tegevuskava

Hakkab tekkima selline Dr House'i tunne, kuna eile terve päev ja ka koheselt ka täna ärgates sain oma magustoitu nosida:

Teie aja järgi näitab kell tööpäeva lõppu, kuid meil alles päev hakkab, seega on aeg uni silmis pühkida ja asjalik olla. Täna läeme teeme oma sotsiaalnumbrid ära, läheme vaatame Eesti Maja üle (kuigi ei kujuta ette kas seal midagi toimuba ka) ja siis läeme kesklinna vaatama - you know, pilvelõhkujad ja stuff :)

Niipaljukest tahaksin veel lisada, et tehnika on siin tõesti odav (eriti veel Mac tooted) ja jaapani ning saksa autosid saab väga soodsalt kätte (siin on põhilised margid linnaliikluses Honda, Toyota, Mersu, Nissan jne). Ntx 2002 Subaru Outback (tervitusi pikale siinkohal), maksab 1800 $, mis teeb siis koos maksudega ca 25 000 eek'i. 100 - 150 K ostad juba korraliku 2005 - 2007 aasta rattad, millel läbisõit healjuhul mõni KM üle 100 000!

Omapärane päev...

Tänane päev algas varakult... kõigepealt u ca kl 1 paiku öösel, kui esmakordselt üks hammas mu suus tähelepanu hakkas nõudma, millepeale Ibukaga ta arvamuse maha surusin. Siis taaskord ca 6 paiku, mispeale otsustasin, et hakkan netis surfama ja otsima kohaliku hambaarsti teenuseid. Õnneks oli eelmisel päeval silma jäänud meie kodu supermarketis hambaarsti silt, seega sihtmärk netist otsimiseks oli teada. Kuna kell 6 hommikul helistada sinna on ilmselgelt liiga vara, siis kribasin meili. Toimetasin veel ca 2 h nagu kuutõbine, kuniks lõpuks hammas järgi andis ja uuesti magama keerasin. Kai magas muidugi õndsat und terve see aeg ja tegi silmad siis lahti kui ma tagasi voodisse loivasin.
Loomulikult kirjutati mulle tagasi ja paluti helistada neile, et täpsemalt selgust saada mis ma ikka tahan. Minu kõne peale lubati asja uurida, et järsku annab mind kuhugi vahele pigistada ja loomulikult korduvalt küsiti mu nime (nad arvasid vist, et ma teen nalja v siis tegelikkuses ikka ei tea mis mu nimi on ja valisin suvalise metalli Mendelejevi tabelist).
Piinapingi poole liikudes sadas väljas peenikest paduvihma (see on selline...hmm... raske seletada, peab nägema ja kogema) ja puhus üsna vinge tuul. Kuigi sooja näitas ca 13 kraadi, peab tõdema, et tegelikkuses oli tuul soe ja Eestis sellise temperatuuri ja vihma juures on tunduvalt vastikum olla. Kohale jõudes pidin täitma mingid vormid, millest enamus lahtreid tühjaks jäid (kohe näha et võõrmaalane, kes tuli meditsiinireisile :P) ja seejärel näitas pilusilmne saatusekäsi mulle seda tuttavat geštaapo valgustusega tugitooli. Arst ise oli lahe keskeas tüüp, kes oli Eestis ülikoolis kunagi käinud ja üleüldse oli terve protsessi jooksul selline mõnus tunne, et oled heades kätes. Tulem muidugi oli vähe teistsugune - hammas raiuti välja (valu muidugi ei tundnud, kuna päris mitu liitrit tuimestit valati igemetesse). Töö puhas ja korralik ja niisamuti ka arve - kokku läks ca 3300 EEK!!! Hõissaa!!!

Kogu see protsess garanteeris meile olukorra, kus me linna minna ei saanud, kuna mul oli mokk töllakil ja oli ka ette teada et mind ootab ees mõnus valuvaigistikuur. Otsustasime poest läbi käia, soetada no soft diet tooteid (kuna mul käis suu lahti niipaljukest, et lusikas vaevu sisse mahtus) ja koju minna. Kodus tutvusime keldris asuva pesuruumiga (jah, täpselt selline see välja näebki nagu filmides näidatakse - kümneid pesumasinaid ja iga pesu eest maksad eraldi). Kui kohustuslikud pesuprotseduurid läbi, otsustasime püreesuppi teha (tundus sobiv toit invaliidile). Selleks otsustasime kasutada nurgas olevat blenderit ja tulemus oli täpselt selline (blender pildilt eemaldatud, kuna see ei kannatanud enam kriitikat):

...Jippii, koristada oli fun :D

Köök puhas ja söödud, otsustasime siiski minna kodukandi jalutuskäigule. Kuna maja taga avaldub ilus vaade eramajade piirkonnale, mille taga omakorda park ja kõrghooned ning äripiirkond, mõtlesime seda oma silmaga kaema minna.

Pilt meie kodu rõdult:

Eramajade piirkonnas jäi silma paar asja:

1) Kanadalased on meeletud (et viisakalt öelda) murulembelised olevused. Iga murulible on piinlikult pügatud ja nagu ka Kai kuskilt raamatust luges, siis pidavat lausa trahvi saama kui sinu muru mõned päevad kauem pügatud mingil põhjusel ei ole. Naljakad tegelased aga mis salata, silmal on ilus vaadata.

2) Rahvusloom peaks neil olema orav, mitte kobras! Oravaid on siin meeletult ja kõik teistsugust värvi, kui eestis (Mustad, hallid, valged, jne) ning inimpelglikud nad ei ole. Kusjuures Kaiga juba arutasime, et tõenäoliselt on tegu algusjoovastusega ja üsna pea enam ei ütle "aawww, vaata, orav", vaid pigem juba "agrr, jälle need oravad"

PS! Pilt tehtud kuskil max 2 m kauguselt:

Jalutatud sai sinna kõrgete majadeni ja isegi naca edasi ja peab tunnistama, et väga mõnus oli. Jätkuvalt on tunne, et siin ühiskonnas on hea olla ja lubab isegi ka ilma paranemist, mis tähendab, et eks läeme teeme kaugema linnaekspeditsiooni ka ära. 

Vot, selline päev oli! Silver valutab oma hammast edasi (või noh, seda kohta kus kunagi hammas oli) ja Kai mõnuleb niisama.

Lõpetuseks mõned pildid meie kodust ka (pärast seda, kui siin mitu h koristustunde magama sai pandud :):

Esimesed sammud Känädäs - 16.05.11

Tereeee!

Oleme nüüd kohal ja ka ennast selgeks maganud. Pärast 24 h, kui lõpuks lennuki pealt maha saime ja tollist läbi käisime ning meid aastaks omade sekka kinnitati, ei kippunud silmad enam lahti seisma ja mõte väga liikuma, kuid pidime alustama oma seiklust meie ajutise elukoha poole. 

  Saime oma kohvrid kätte (kusjuures sama palju, kui ära andsime) ja helistasime seepeale Christine'le (saksa tüdruk, kes pidi meid korterisse aitama ja näitama kuidas asjad käivad). Tore on, kuid tüdruk vastu ei võta. Saatsime sõnumi ja hakkasime heas usus, et meid ikka tahetakse, sinna poole liikuma. Alustuseks buss (kus vaadati meid lolli näoga kui tahtsime 20 dollariga piletit osta - bussis saab ainult müntidega osta ja seega jäigi meil ostmata ja lubati jänest sõita), sealt saime metroo peale ja sellega loksusime mitukümmend peatust, tehes mitu ümberistumist. Mis eriti aga silma kohe jäi on see, et Toronto on üsna euroopalik linn (väga mugavalt tunned ennast esimesest silmapilgust) ja inimesed on super abivalmid. Tasub sul vaid korra tänaval mõtlikuma näoga seisma jääda ja hüppab keegi sulle ligi, küsides puhtas kodukeeles "are You lost, can i help?". Nõndasiis küsitigi meilt seda küsimust korduvalt (vb reetsid meid meie hiiglaslikud kohvrid ja seljakotid, mis minu arust olid suuremad kui Kai - kott mis kõndis omapäi). Lõpuks sattusime ühe noormehe otsa (nimeks Rob), kes küsis juba levinud küsimust, kuid liikus meiega samas suunas, mistõttu hakkas meie käest uurima, et kust pärit, mida teeme. Saime teel kõik kiire ülevaate mõlemate rahvaste kohta, jagasime teineteisele numbrid ja Rob mainis, et kui tõesti meid vastu ei võeta meie sihtpunktis, siis helistaksime talle ja ta kas organiseerib meile mõne hea hosteli v siis pidavat tal isegi kodus äkki diivanil ruumi olema kahele.

Pärast Robist lahkuminekut ja taaskordset metroo vahetust, jõudsime punkti, kust metrooga enam edasi kuhugi ei saanud ja metroost välja näitas kokku ca 5 "exit" märki. Taaskord, neid suu ammuli imetledes ja omakeskis mõeldes, et millisele sildile peaksime alluma, hüppas meie juurde üks noor tibi ja küsis juba tuttavat lauset "are You lost, can i help?". Noogutasime pead, näitasime aadressi, kuhu peame minema ja taaskord juhuslikult liikus see tütarlaps ise ka sinna poole. Buss nr 25 ja paar peatust, pärast mida saate jala selle majani - kuna vastu ei osanud vaielda, siis nõustusime ja ei pidanudki pettuma.

Selleks ajaks kui olime majani jõudud, ei olnud ei kõne ega ka SMS'i Christine'lt tagasi tulnud ja kuklas tagus mõte, et mis on plaan B. Üks hiiglasliku Rotwaileriga tädi lasi meid alt trepikoja fuajeest sisse ja ütles, et me otsiksime oma korterit kolmandalt korruselt. Sealt me ka selle leidsime, aga nukralt ukse taga koputades ei kippunud sellele keegi reageerima, kuigi oli näha, et sees tuli põleb... Vaatasime Kaiga teineteisele nõutult otsa, mõlemad genereerides oma peas vaikimisi plaan B'd, kuniks äkki Kai mainis, et korteri omanik oli oma kirjavahetuses saatnud ju mingi koodi, mille kommentaariks oli "võib vaja minna". Kiire tuhlamine paberites ja kood leitud, sisestasime koodi lingi juures olevale numbritabloole ja voilaa, uks avanes. 

Sisse astudes tardusime mõneks hetkeks, kuna tundus, nagu keegi oleks selles korteris veel aga lihtsalt ei vasta meie hüüetele. Kikivarvul ringi liigeldes leidisme lõpuks kirja, mis algas sõnadega "Dear Kai ja Silver...". Tegu oli Christine'i poolt jäätud kirjaga (kurjutatud ettevaatlikult salhvrätikule) , kus ta vabandas ette ja taha, et sai valesti aru, kuna arvas et me jõuame laupäeval ja ootas meid siis. Kahjuks esmaspäeval meid vastu võtta ei saa aga et me ikkagist kirjutaks talle ja hea meelega aitab meid igas võimalikus küsimuses. 

Kokkuvõttes võiks öelda, et tegu on tõsise poissmehe korteriga - viimati koristati siin vist ennem selle maja valmimist :) Nurgas seisab hiiglaslik telekas, kus ühendatud Wii ja PS, mis omakorda ühendatud võimasa helisüsteemiga. Elutoas on ilus vanaaegne laud, mis on kuhjaga asju täis, jne. Pärast magamist võttis Kai kätte ja hakkas koristama. Korter sai täitsa uue väljanägemise seepeale. 

Nüüd siis läeme oma tühjasid kõhtusid täitma kuhugi kohalikku söögikohta (pole aimugi kuhu suunda midagi võiks jääda) ja eks siis järgmises postituses kostitame teid ka mõningate piltidega juba.

Olge mõnusad!

S & K

Oioi, esimene sissekanne.

Kell on 8:34 ja istume rõõmsalt Vanta lennujaamas ning ootame millal Islandlased oma vankri valmis saavad, et siis läbi puudeta ning kurja tuld sülgava maa Torontosse jõuaksime. Reisi algus on paljutõotav, arvestades fakti, et meie tiba ülekaalulised kohvrid ja ka hiiglaslik käsipagas ilma pikema vaidluseta aktsepteeriti (kusjuures enda seljakoti pidin ma ise oma valgete kätekestega turvamehe tungival nõudmisel x-ray masinasse suruma, kuna lihtsalt liiga trullakaks sai see kott pakitud).
Küll aga ootas meid ebameeldiv üllatus Vantaas niipea kui me lennukist maha astusime. Nimelt oli INTERNET MAAS!!! Et saaksite meie pettumusest osa, siis siinkohal ka pilt:

Kai lõbustab ennast siin Kleni ja Ingridi kingitud raamatuga, mis kirjeldab Kanadat ja Kanadalasi. Kuulda on pidevat itsitamist ja tsiteerimist. Mõningaid näiteid kohast, kuhu oleme minemas: "Kanada suurim saar, Baffini saar, on suurem kui UK, kuid seal elab kokku 28 inimest" või siis "kuuldavasti öelnud Al Capone: Kanada? ma ei tea isegi mis tänaval see asub".

Niisiis, blogi on üleval, on üsna tõenäoline, et me ikka Torontosse jõuame (vähemalt kohvrid on küll sinna minemas) ja tuju on hea ja pabistamist ei ole (mul isiklikult on tunne nagu läheksin nädalavahetuseks saaremaale). Anname endast märku, kui oleme kohal ja oskame täpsemalt öelda, millisel tänaval Kanada asub ja milline see tänav täpselt välja näeb :)