Sukeldumine ja 1000 saare piirkond - 16.07.11

Niisiis, on taaskord aeg jagada teiega muljeid meie viimaste päevade tegevustest. Nagu eelmises sissekandes sai ka mainitud, siis meie püha lipupäev oli planeeritud vähe teistsugustes oludes. Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama päris algusest...

Kõik sai alguse ühel ilusal päikselisel 12'da juuni päeval, 1983 aastal, kui siia ilma lisandus üks äärmiselt kuninglik ja lugupeetud kodanik. Sellest ajast peale peetakse igal juunikuu kaheteistkümnendal päeval suurt pidu selle ilmakodaniku auks ja tuuakse kokku rohkelt kingitusi erinevatest maailma nurkadest. Nõnda ka nüüdsel uusajastul, kui tuli taaskord pidupäev, toodi ilmakodanikule tema ülimalt armsa ja hooliva naisilmakodaniku poolt kink, mis sisaldas endas seiklusliku sukeldumist ajaloolises jões, mis ühendab endas Lake Ontariot ning Atlandi ookeanit, läbides sealjuures mitmeid suurlinnu (ntx Montreal ja Qubec) ja olles rohkem kui 1000 km pikk ning märkides Kanada ja USA piiri nii u esimesed 400 km. Sukeldumine leidis aset nädalavahetusel, mis ideaalselt langes kokku ka meie lipupäevaga (võibolla oli see naisilmakodaniku poolt hoolikalt kavandatud vandenõu?). Kuna väljasõit oli laupäeva hommikul kell 7 ja "rendezvous" (tõlkes kohtumispaik. Küll on tore oma teadmistega eputada ja tagantjärele targutada) oli teises linna otsas, ja ma tuletan meelde, et tegu ei ole siin Pärnu suuruse linnaga, siis oli meil vaja plaan B'd. Plaan B'ks kujunes meie siine tugiisik Kristiina, kes pakkus reede õhtuks asüüli. Asukoht oli tunduvalt parem ja teades, et nii varakult tuleb siin takso võtta, kui üldse kuhugi jõuda soovid, siis ka rahakotile oli see distants tunduvalt mahedam hoop. Kuna tegu oli reede õhtuga ja õhtud ei lähe kuidagi külmaks, meeldib ka siin (uskumatu-uskumatu) noortel kokku tulla ja mõnusalt aega veeta. Nõnda ka seekord ja reede õhtul peale meie saabumist (vist kuulsid kuulsa ilmakodaniku ja tema naisilmakodaniku külaskäigust) hakkas sinna voorima igasugu inimesi ja enne kui arugi saadi, oli pidu täies hoos. Kahjuks pidin küll vastu tahtmist ennast u ca poole 2 paiku vaikselt seltskonnast minema vingerdama, et siis magama minna ja juba kell 6 ärgata. ca 4 h ja palju kuuldud kärarikkaid emotsioone hiljem loivasimegi juba takso peale ja andsime põlisele Kanadalasest taksojuhile, nimeks Mohamed, käsu meid stardipunkti viia. Uskumatu kui vaikne üks suurlinn laupäeva hommikul kell 6 on...

Kohale jõudes ootasime üle poole tunni, et üldse esimesed näod sinna kohale ilmuksid ja nii muuseas oligi juba kell 8 kui liikuma hakkasime. Kuna tegu oli poolakatega, siis ma ei hakka siinkohal nende ajateadmisest pikemalt rääkima! Suunaks oli Brockville, mis siis jääb u poole tee peale Montreali. Ilus väikelinn, mis tänaseks on tõeline sukeldujate meka. Sukeldumised toimusid paadilt, vesi oli uskumatult soe (kuna tegu jõega, siis nii peal kui all oli 22-23*C) ja vaade kõike muud kui võrreldav eesti vetega. Kuna vee all ei saanud pilte tehtud (oli ainult videokaamera seal ja selle ajani, kui need kaadrid kätte saame, on juba mitu postitust mööda läinud), siis lisan siia ühe Youtube'st leitud video, saamaks aimdust, mida seal nägin:

Algne plaan oli, et Eesti lipp PEAB oma koha seal all leidma, aga nagu mainitud, siis oli seltskonnal kaasas vaid videokaamera ja ka selle materjal saab monteeritud alles jumal teab millal. Kuna oma esimese sukeldumisega vigastasin taaskord kõrva (sama vana jama, kus parem kõrv ei kipu tasakaalustuma), siis päeva teine sukeldumine jäi mul ära, et mitte liigseid riske võtta. Aga siit mõned pildid (kahjuks aint mõned, kuna paat oli esimene päev nii täis, et Kai'd ei lubatud kaasa :/)

Varustus koos, kontrollitud! Viimased "stressitestid", et ikka kindel oleks.

Kuuma suveilmaga kleepuva keha peale 7mm paksust kalipsot selga venitada on päris korralik sport! Tehtud!

Õhtul, kui paat oli tagasi randunud ja varustus ilusti kokku jälle pakitud, mindi õhtusöögile, misjärel liikusime laagriplatsile. Elamine oli telkides ja uskuge v mitte, aga siin on ka öösel telgis magades palav. Kuna olime suurlinnast eemal ja põhja pool, siis loomulikult saime tunda ka sääskede "meeldivat" vastuvõttu. Ööpimeduses muutus laagripaik vaenulikuks vaenlase tagalaks, kus ellu jäämise nimel pidid pidevalt vehklema nagu hullumajast ära karanu. Sellist vereimemisparaadi ei ole ma enne kohanud!

Pühapäeva hommik algas varakult - 7 hommikul. Aga samas ei oleks pikemalt ka magada saanud, kuna päike oli juba halastamatu ja hingata ei olnud mitte kui midagi, seega päev oleks alanud varakult nagunii. Ärgates taipasin, et mu parem kõrv ei olnud ikka veel samaväärne vasakuga ning kippus laisklema, mis minu jaoks tähendas seda, et kuulmine oli jäänud ühe kõrva kanda. See tähendas minu jaoks, et ka sukeldumise teine päev on minu jaoks välistatud! Kuid kokkuvõttes sai see meil ikkagist elamusterohke päev. Kuna teised läksid paadiga vee peale ca 6'ks tunniks, siis otsustasime võtta ühe paadituuri, mis sisaldas 1000 saare ringsõitu ja Boldt lossi külastamist. Georg C. Boldt oli siis NY miljardär, kellele kuulusid mitmed hotellid, millest kuulsaim oli Waldorf Astori New Yorkis. Lossi ehitas ta oma naisele armastuse märgiks. Kui aga naine suri 1904, ei olnud loss veel täielikult valmis ja tööd lõppesid päevapealt. Sellest hetkest alates ei tõstnud keegi jalga sinna kuni 70'te lõpuni, kui loss võeti kaitse alla ja hakati uuesti renoveerima vandaalide purustustest ja põlengutest. Kuna see asus USA poolel, siis sinna saamiseks pidime täitma veidike pabermajandust (mõned teavad, et püüdsin siin USA viisat saada, aga bürokraatilistel põhjustel oli see pea võimatu ja loobusin). Selle tulemusel läbisime USA piirivalve, kes lõi meile passi templi koos mingi kaardiga, mis siis lubab meil 3 kuu jooksul USA't korduvalt külastada. Säh teile bürokraadid!!!

Loss ise oli uskumatu vaatepilt ja sees laius meeletu luksus. Kohe näha, et armastusega tehtud, seega ma eeldan et Kai ehitab mulle ka varsti sellise! :P Sinna sai ka poetatud meie kohustuslik lipp:

Saarele vaade turistilootsikust

Tagasihoidlik paadimaja, mis kuulus lossi juurde

Telk

Kui Kai vaatamisväärsustega tutvus, käisin mina kähku ajast tagasi ja tegin pildi hetkest, kui lossi ehitati. Pilt aastast 1903.

Klišee. Ameerika lipp ja kotkas!

On Eesti lipu aeg!

Eesti lipp sai asetatud pärast pilti kohta, kus ta säiliks kauem kui 1h. Kes otsib see leiab selle ka pildilt üles.

Tagasitee kulges kauem, kuna meie turistipaat näitas meile ka vähe ümbrust. Nähtu oli hingemattev ja see koht saab kindlasti "Kohustuslik näha" staatuse meie poolt. Mõningad pildid:

Selle saare/maja nim on "Rohkem kui küll". Ilma naljata!

Väike huberik ja 2 aerupaati. Rikkad elasid sellest kohast paarsada m kaugemal.

Üks rikas elas näiteks siin...

...ja üks siin

"rohkem kui küll" teise nurga alt

Tavapärane paatide tihedus seal

Maailma kõige lühem rahvusvaheline piirisild!

Ja nüüd kohustuslik ilmateade! Viimastel päevadel on olnud überpalav ja värske õhk on kuhugi linnast välja puhkusele läinud. Elaks nagu vihmametsas, sest lisaks kuumusele on ka meeletu niiskus. Hakkame tasapisi aru saama, mida tähendab siine kardetud juuli kuu. Viimane ca nädal on olnud üle 30 konstantselt (öösel arvan et kuskil 23-25 kanti), mis tähendab, et tunned nagu oleks 40 +. Homme (teie täna - 20.07.11) lubab 36 kraadi ja ülehomseks juba 38 kraadi. See saab üks lõbus aeg olema...

Nüüd aga lõpetan, kuna kell hakkab jõudma kesköösse ja vaja veel asju pakkida. Kuna Kai sai uue ja veel parema töökoha, siis otsustasime võtta 2 nädalat vabaks ja vaadata kanadas ringi. Homme alustame sõitu ida poole ja kokku kavatseme läbida ca 4000 km. Tagasi plaanime jõuda 31 juuliks ja eks siis kostitame teid järgmiste elamustega! Ootused on igatahes kõrged ja ma usun et me ei pea pettuma. Läheme kahekeisti ja üürime endale auto, seega oleme iseenda peremehed!

Eestlaste jaanipäev ja "pisike" gayparaad - 13.07.11

Enne sissekande kirjutamist kiikasin blogi taga peituvasse statistikarubriiki ja mul on hea meel tõdeda, et kuigi meie sissekanded ei ole enam nii tihedad kui seda oli ca 2 kuud tagasi, siis jätkuv huvi püsib, mida võib järeldada ka igapäecvasest ca 20'st "piilumisest" meie tegevustesse aadressil meiekanada.blogspot.com. Loomulikult, pärast sissekannet tõusevad need numbrid alati taevasse :)

Alustuseks tahaksin õnnitleda vande all olevaid Elenat ja Tambetit, kes teevad vande mitte murdmise nimel kõike ja ahvi kiirusel ning said vahtralehe saatkonnalt positiivse vastuse tööviisa osas ning astuvad homme (v siis hiljemalt oktoobris) lennukile, et meiega ühineda. Töö ilus ja korralik! Kaasa võtta Eesti hapukoort ja kohukesi (tuletan meelde, et koonerdada ei tasu, kuna lubatud pagasi kaal on 23 kg ja seljakotid on teil ju ka!), mis on pühalehmad siinses Eesti ühiskonnas ning mille nimel tehakse kukerpalli (see on suur asi, ega siin niisama ikka keegi ei kukerpallita ikkagist)!

Meie viimase pea kahe nädala tegemised on olnud nii põnevad kui ka vähempõnevad. Vähempõnev osa on see kus Kai tööd rügab ja mina palehigis tööd otsin. See protsess on olnud pehmelt öeldes kuradima "huvitavalt" ajudele käiv. Kuigi julgen väita, et mu CV ei ole just kõige nõrgem, siis ahvivaimustust ei ole tagasisidena kogenud. Olen läbi käinud ca 2000 töökuulutust (enamus C-level kohad, ehk siis Chief ehk juhtiv) ja saatnud välja ca 50 cv'd. Tagasiside on olnud tormiline ning vastuseid olen saanud umbes täpselt 0. Jah, mitte ühtegi! Pärast suurt ja laia masendust siis juhtusin paari Eestlasega ning ühe prantslasega rääkima, kes valgustasid mind siinses eluolus sellel maastikul. Mitte et siin oleks puudus töökohtadest, vaid asju lihtsalt aetakse totaalselt teisiti. Soovitused on see, mis ikkagist töökoha enamasti toob. Kuulutus kuskil karjäärifoorumis on Kanadalaste arusaam huumorist, millel puudub igasugune kavatsus edasiste tegevuste osas. Kui aga keegi sind soovitab, siis on teine lugu... Mistõttu olen siis nüüd võtnud endale uue suuna. CV ja kaaskiri on uue kuue saanud (siinkohal tänan Kristiinat, kes kindlasti ka meie blogisse aegajalt ära eksib!) ning nüüd läeb tõsiseks inimeste painamiseks ühe verejanulise põliseestlase poolt. Kahjuks on hetkel Eesti maja tegevused suveunes, seega kõikidele Eestlastele on raske ligi pääseda. Siiski, aega mul on ja jultumust ka, seega tuld! :) Ehk siis, nagu ka ise aru võite saada, siis nendel hetkedel kui Kai palehigis töötab, otsin mina palehigis tööd - balanss!

Nädalavahetused püüame siiki aktiivsed olla ja kuigi Kai peab laupäeviti töötama, oleme üritanud ikkagist maksimumi võtta. Eelmine nädalavahetus susserdasime Kai vabaks ja kuna oli pikk nädalavahetus (skohalik ieseisvuspäev, mis langes reedele), siis nautisime seda maksimaalselt. Käisime nimelt Seedriorul (tagasihoidlik kirjeldus eelmises sissekandes), kus toimus eestlaste jaanipäev ehk "suvehari". Kuna ilm oli reedel pööraselt palav, hakkasime liikuma juba varahommikul, et saaks päevast maksimumi võtta. Kuigi paljudel Eestlastel on seal ka väike suvilake (hellitavas käendes seepärast, et need on seal tõesti pisikesed) elasime meie seal telkides (vähemalt alguses plaanisime - täpsem selgitus mõne aja pärast). Reede sai enamasti vedeletud telkimispltsil ja veekogu ääres ning nauditud head seltskonda. Päike oli halastavalt palav, mistõttu esimesed kõrbemisjäljed olid juba u ca 1 h pärast (kai oma uv 6 faktor kreemiga seal laineid ei löönud just).

Nagu ka eelnevas postituses mainitud, siis külalisesineja (meie jaoks koduesineja) oli Tõnis, kes käis ka kiikamas reedel sealset eluolu. Pärast mõningasi õllesid sööma lonkides põrkasin Tõnisega kokku, rääkisime natuke juttu ja et kõik ikka usuks, siis jäädvustasin ta ka pildile:

Söögivalik oli seal loomulikult Eestipärane ja menüüvalik nägi välja selline (siis vähemalt killuke sellest):

Laupäeval oli kavas spordiüritused, millest sai ka loomulikult osa võetud. Meie naelutasime ennast võrkpalliturniirile ja harmoonias koos halastava päikesega veetsime sel turniiril ca pool päeva. Nahk siiani tänab mind, kinkides mulle osakesi endast. 

U ca kl 5 paiku algas ametlik osa, kus peeti siis kõne, räägiti ajaloost läbi esiisade pilgu läbi ning pagulaste püüdlustest Eestlust säilitada jne. Päris huvitav oli kuulata maailmavaadet inimestelt, kes olid teistpool suurt lompi - mida nad ootasid, lootsid ja kuidas meile kaasa elati. Avatseremoonia laulis sisse hr Mägi isklikult. Pole vahet kas 90 000 inimest lauluväljakul või mõnisada kuskil metsavahel, emotsioon on ühtlaselt hea! Õhtul leidis aset Tõnise ja Kärdi kontsert, mis tormikartuses viidi siseruumidesse. Kuigi kõik süüdistasid korraldajaid liigses pessimismis, siis pidime oma sõnu sööma. Kontserti lõpu poole algas meeletu torm, mida ka kohalikud väitsid, et ei ole siinkandis veel ennem kohanud. Vihm sadas maha sõna otseses mõttes külje pealt (mitte taevast, nagu tavaliselt oleme harjunud) ja tuul kippus asju lennutama. Tõnis ei lasknud ennast sellest häirida ja tegi kontserti pikemaks, kuniks torm rauges. Pärast tormi rahunemist hakkasid inimesed meile rääkima, et nad ei ole küll 100 % kindlad, aga meie telk vist ei pidanud sellele marule vastu. Läksime siis ise kaema, lootuses, et aeti kellegi teise omaga segamini... aga ei... tõesti ei pidanud vastu - üks tugitala oli pilbasteks lennanud ja terve telk kokku varisenud (ja tegu ei olnud mingi kvaliteet "made in china, resistant to nuke war" tootega, vaid korraliku telgiga). Ja et see torm oleks ikka meeldejääv, siis oli meie telgis sees ca 10 cm vett ja telefonid ujusid seal krooli. Minu kuu tagasi soetatud iföön 4 ja Kai uus vana 3GS ei näidanud mingisugust elumärki. Hõissaa!

Enamus riideid olid samuti läbi vettinud ning magamiseks mõeldud tekid, padjad ja madratsid ei kutsunud just sinna vahele pugema. Õnneks pakuti meile seepeale öömaja Nielanderite suveresidentsis (Lembit Nielander on üks Eesti elu eestvedajaid ning kuulus võrkpallurite suguvõsa esindaja), kus saime riided enam vähem ära kuivatada ja kuivade linade-tekkide vahel magada. 

Telefonid läksid parandusse ja õnneks sattusime ühe asjaliku töökoja peale, kus minu aparaadil vahetati paar vidinat ära, mistõttu ei saanud enam tuvastada veekahjustuste jälgi. Läksin Apple esindusse, kurtsin mitte funktsioneeriva telefoni üle, poetasin moka otsast, et see apple kvaliteet on kuidagi langemas, mispeale mu telefon ümber vahetati. Kai omaga nii hästi ei läinud - uus emaplaat ja LCD ekraan. Kokku kogu telefonide parandamise lõbu pea 3000 kr. Oli üks meeldejääv torm...

Samal ajal kui meie veetsime oma aega Seedriorul, leidis Torontos aset geyde pidustused ja paraad. Kahjuks ise seda oma silmaga ei näinud, aga meediakajastust hinnates oli tegu meeletu üritusega. Kuna ühiskond on siin tolerantne ja multikultuurne, siis võid tänavatelt leida politseimundris paraadist osavõtjaid ja tuletõrjujaid ja poliitikud jne. Kokku pidutses pühapäeval ca 1 miljon inimest, mis teeb siis pea terve eesti jagu gaysid. Samas puuduvad igasugused kokkupõrked meeleavaldajatega või siis negatiivse kajastusega. Päris harjumatu on selline olukord, kuna euroopas ei möödu kusagil selline üritus ilma vahejuhtumiteta.

Mis veel oleks mainimist väärt, on ilm. See on siin lämbe ja paistab et see ei anna siin ka armu. Päikese käes üle 30 min praadimine muutub enesepiinamiseks ja termomeetri 28*c on tänu niiskusele 36 - 38 kraadi. Hea on kui tuult juhtub olema, aga samas oleme ka tunda saanud seda, kui tuul ei viitsi puhuda. Ei tahaks küll kurta, aga see on ikka jube palav. Hea uudis on see, et läeb soojemaks! 

Nädalavahetusel on lipupäev ja lubame, et ei vea teid alt, kuna seekordne asukoht saab olema tiba ootamatu!