Töö TÖö TÖÖ! - 26.08.11

On hea tõdeda, et lõpuks ometi oleme suutnud oma eluvankri veeretada tuttavasse ja kodusesse rööpasse ning oleme mõlemad agaralt tööd rügamas. Ilmselgelt on see olnud ka üheks põhjuseks, miks meie sissekanded blogisse on jäänud harvemaks ja miks üleüldse meid netis kohtab harva. Tööd teeme tasa ja targu - Kai 5 päeva nädalas ja kuna ega mehed ei taha naistele alla jääda, siis püüan ka mitte mina Kaile alla jääda ning rügan 6 päeva nädalas! Tavaliselt jõuame koju ca 9 paiku õhtul... Valgele inimesele kombeks on meil ka vaba(d) päevad ja seda täiesti normaalsetel aegadel - Kai puhkab esmaspäeval ja teisipäeval ja mina ainult esmaspäeval. See, et Kai on kosmeetik, on juba teada fakt, aga millega mina tegelen, seda enamus ei tea. Nimelt otsustasin võtta ette midagi segast ning kandideerisin firmasse, mis tegeleb eramajade sooja vee küttesüsteemide uuendamisega, kuna siin kõik rendivad neid seadmeid. Kui ärimudelis eneses ei ole midagi pöörast, siis viis, kuidas kliente hangitakse, on Põhja-Ameerikale jällegi kohane, nimelt ukselt-uksele. Pean tunnistama, et pärast nädalat olen valikuga rahul ja issanda loomaaed on ikka keeruline. Ei ole vahet kumbal pool lompi sa asud, leidub ikka igasuguseid! Hea on see, et praktiseerin päevast-päeva 11 h keelt, arenen tormilise kiirusega ja mis siin salata, palka maksavad ka üle mõistuse hästi kui tulemused tulema hakkavad. Veel paar nädalat ja ei ole enam üldse põhjust millegi üle kurta :)

Pikkisilmi ootame oma enda korterit, kuid 17 septembrini on veel aega. Praegusel korteriomanikul aga tulevad sugulased külla, mistõttu peame plaanitust varem jällegi välja kolima. Seega palusime ametliku asüüli oma Eesti verd tuttavatelt ning pühapäeval kolime ajutiselt sisse meie siinse kaitseingli Kristiina juurde, kuniks ametlikult oma enda seinad ja katuse kätte saame. Töökaaslane/ülemus oli lahkelt abiks oma suure perevagooniga/bensiinimõrtsukaga appi tulema, et pühapäeval kolimisralli teha. Hea selle asja juures on fakt, et oleme linnale ja oma töökohtadele tunduvalt lähemal ja ei pea nii kaua enam metrooga loksuma. PS! Kui oma korterisse kolime, siis mul hakkab jalgsi tööle minemiseks kuluma ca 10 min ja Kail maks 30 min. Suurlinnas, nagu seda on siinne metropol, on tegu puhta vedamisega!

Ilmad on siin jätkuvalt suviselt soojad. Ainuke, mis annab mõista suve lõppemisest, on asjaolu, et kipub aina rohkem sadama ja maagi kipub värisema (hmm, aga see viimane fakt vist ei tulene sügisest, või tuleneb? Ma pole kunagi füüsikas tugev olnud :P). Igatahes, viimastel aegadel on siin olnud võimalus kohata vägevaid äikesetorme, mille sarnast Eestis naljalt ei näe. Ntx üleeile oli torm, mida isegi kohalikud nimetasid "awesome one". Lihtasalt, et mõista millest räägime, siin üks lühike videoklipp sellest samusest tormist:

Tibusammudega rutiini - 17.08.11

Peale kolme kuulist pausi ning lullilöömist hakkab igapäevaelu tasapisi kirsaga tagumendi pihta ennast meelde tuletama ning isegi ka parima ignoreerimise juures peab tõdema, et vist on aeg täiskasvanute elu juurde tagasi tulla ja teha seda, mida nad kõige paremini oskavad - töötada, et süüa ja süüa, et saaks töötada. Rihin oma jutuga tasapisi selle poole, et vististi ei ole enam suurt pääsu ja nädalalõpuks olen tööpõllul rügamas. Valikuvariante on hetkel täpselt poolteist. Täna ennistati mind ühele töökohale ära - uhke ja hea tunne oli, kuna kõikidest kandidaatidest (tornikõrgustest cv kuhjadest ja proovipäeva tulemusel) leidsin ennast ühena 2 väljavalitust, keda suure hurraaga tööle täna ennistati. Aga, kuna see tööotsimine siin ju on nii "lihtne", siis teen enda jaoks asja loomulikult huvitavamaks ja ütlesin, et ennem laupäeva tööle ei tule isiklikel põhjustel, mille tagamaa peitub tegelikuses selles, et ootan ka teisest kohast vastuse ära ennem lõpliku otsuse tegemist (ise nad ennistasid mind tööle minult küsimata, seega pean selliseid keerdkäike tegema). Töödest lähemalt: Ennistatud amet on mul siis müügiesindaja, mis tegeleb boilerite, konditsioneeride jne rendiga (jah rendiga, sest siin on 99% eramajadest boilerite rentnikud! Ära küsi, kiiksuga teema). Minu ülesanne seal on/oleks teostada elegantne müügitöö, et vana aparaat eelnimetatud valikutest ümber vahetataks uuema vastu. See on pikk lugu lühidalt, aga tegelikuses peitub seal taga üsna loogiline ja tulus ärimudel, mida toetavad värsked seadused ja riigidotatsioonid. Töö kokkuvõte - palju rutiini aga väga hea teenimiskoht ning ka arenemisvõimalusega. Teine, kust vastust ootan, on IT firma, kelle üheks värskemat sorti haruks on investeerimine start-up'idesse (värskelt asutatud ettevõtted) ja siis nende käima lükkamine ja loomulikult hilisemas pildis rahaks tegemine. Otsivad nad siis protfellihaldurit, kes neid värskeid võsukesi käima lükkaks ja kätt pulsil hoiaks. Väga põnev teema ja kui on võimalik sobivatel tingimustel sinna paati hüpata, siis kindlasti kaaluks seda varianti. Lubasid oma tagasiside anda selle nädala keskpaigaks, kuid tänase seisuga veel värskelt saadetud päringule tagasiside puudub, seega rohkem detaile ei oska kahjuks jagada.

Kai maitseb seda täiskasvanute elu juba pikemat aega, seega tal šokeerivaid "ai ai see töö niidab jalust kui järsku temaga kokku puutud" ei ole. Töötab meil teine tublisti selles nooblis kesklinna salongis ja on oma valikuga väga rahul. Palka ei ole veel saanud aga kõlakad käivad, et kellegile kunagi olevat makstud, seega lootus püsib ja oleme optimistlikud :)

Lisaks on meil ka siis üks tähtis päev nende kõikide päevade seas ja see on Kai õe Ragne sünnipäev. Kasutaks siinkohal võimalust ja sooviks talle õnne ning ootame tagasisidet, et kas õnnesoovid ka kohale jõudsid. Kuna selgus, et Ragne olevat laisk blogi lugemisega ning küsib kõiki küsimusi, milles blogis vastus olemas, meilt skype teel, siis noomisime teda ja lubas ennast parandada. Eks siis üsna pea näeme :)

Lisaks oli meil veel üks ülemaailmne püha just ja see tähistas järjekordset kuud meie ristiretkest ning see on kalendris tähistatud punaselt ja nimeks tal "Lipupäev". Ma ei tea kuidas Eestis seda tähistati, aga siin lasti taaskord taevasse mitme miljoni eest ilutulestiku ja tänaval oli suured pidustused ja paraadid. Aga nagu jutt oli, siis lipu paneme sinna kus me sellel päeval (iga kuu 16 kuupäev) oleme. Seekord juhtusime olema kodus (sest Kai lippas poolest päevast tööle ja kuhugi minna väga ei saanud) ja sinna see lipp sai ka pandud ja seal ta oma vanaduspõlve ka tõenäoliset peab:

Kui te küsite, et miks nii suured silmad, siis pean tõdema, et tegu oli hommikuga ja püüdsime petta ja teha näo, nagu oleksime juba 5 tundi ärkvel ja parimas keskpäeva vormis. Pingutasime vist üle... Või samas, võib olla on meile siinsete asiaatide nägu külge hakanud (nagu aktsent) ja püüdsime seda mitte pildil välja näidata...

Vat sellised on meie tegemised hetkel siin Kanadas. Loodetavasti siis olen ka varsti tööloom, mis annab mulle lõpuks võimaluse oma tegevusvajadust rahuldada ja raha teenida. 

US & A - e "Tilluke tiir" vol 2, 20.07.11 - 29.07.11

... Ja ootamatult jõuduski "homme" kohale ning jätkan oma sissekannet meist, nõudlikust Daamist ning mustast ratsust ameerika mandril.

Nagu siis mainitud, pärast piinlikut peaga noogutamist piirivalvurile, usaldati meid sellesse "ma kütan iga tagumiku punaseks, kes julgeb maailmaareenil pead tõsta" riiki ja nagu kord ja kohus, hakkas taevast seepeale mingit vedelat ollust kallama. Võtsime suuna Millinocket linna poole, kust tundus olevat kõige parem viis siseneda sellesse ihaldatud loodusparki. Õnneks jäi tee peale ka turismimajake, mis lahkelt jagas informatsiooni vaatamisväärsuste kohta Main'i osariigis. Vaadates kaardile otsa sai selgeks, et meie sihtpunkt ei olnud ükski piirivalvuri poolt välja pakutud rahvuspark, vaid hoopis keset osariiki asuv nö osariigi park, millel nimeks Baxter State Park. Säh piirivalvur, kavaldasime su üle seekord! :D

Tädi turismipunktis surus meile näppu terve hulga makulatuuri ning kihutasime edasi Millinocketi poole. Kaasa haaratud infomaterjalidest leidsime endale ka sobiva kämpimiskoha, mis selgus kohale jõudes, et oli linnast kolinud Baxter pargi külje alla mägedesse. Kohale jõudes ei olnud vihmasadu sugugi vaiksemaks jäänud, kuid me ei lasknud ennast sellest heidutada. Telkimiskoha eest makstud, pesemas käidud, kohalikega juttu aetud ja taaskord maailma kolmandaks kõige suuremat riiki nimega Eesti tutvustatud, liikusime oma saatusele vastu ning läksime oma avatud taevaga laagriplatsile. Telgi püsti panekuga ei kiirustanud ja üleüldse sai kuidagi väga hubane see olemine seal vaatamata ilmale.

sõjaväelaste värbamiskeskuse esine Millinoketis. NB! Esmalt võib tunduda küll eksitav, aga see EI OLE meie Kia Rio!

Katus peakohal ja kuiv istekoht.  

Hommikuks sadu lakkas, kuigi taevas säilitas oma "aga ma nüüd kukkun kallama" ilme. Pakkisime oma vettinud telgi kokku (mis imekombel seest jäi täiesti kuivaks) ja sõitsime Baxter parki veel sügavamale sisse. Esialgne unistus oli ette võtta matkarada, mis viib orgu, mida kolmest ilmakaarest ääristavad kõrged mäed. Vaade pidi seal olema kirjeldamatu ja kui veel jaksu on et mää tippu ronida, siis... siis... siis... aga õnneks ma ei pea seda lauset lõpetama, kuna pargivaht soojalt soovitas sinna mitte minna seoses valitsevate ilmaoludega. Võtsime härrat kuulda ja otsustasime lühikese, ca 4-5 km matkaraja kasuks, mis kulges mööda mäejalamit. Antud uudis meid ei morjendanud, kuna pargi kogupindala on pea 850 ruutkilomeetrit, siis on seal küllaga mida vaadata. Pärast soojendusrada sõitsime teisele poole mägesid ja läbisime ca 12 km tõsiseltvõetavama matkaraja.

Isegi juba madalamad mäetipud olid pilvede sees

Small Niagara. Big Niagara oli u 150 m allavoolu 

Win XP taustapilt? ei ole, Baxter state park hoopis!

Maailma suuruselt kolmanda suuriigi esindajad looduses

Kes mida pildil näeb?

Tavapärane matkarada, kus kohati pidid põiklema puuokste ja tegelema mägironimisega

Tavapärane metsaalune

Matkaradadelt tagasi, värskeõhumürgitus silmnägemist viimas ja väsimus jalust löömas, oli kell piisavalt palju, et pargist lahkuda ja endale öömaja otsida. Kuna esialgne plaan nägi meil ette võtta suund pärast parki kodupoole, et siis vaikselt kulgedes äkki millegi laheda otsa komistada, andsime oma proua Nõudlikule käsu meid koju juhendada. Vastupidiselt oodatule, et kodutee viib otse läbi Vermont osariigi ja ümber Otario järve, arvas Nõudlik, et kõige otsem viis on minna läbi Bostoni (kaardi peal näeb see välja siis nii, et peaksime u 300 km lõunasse sõitma ja siis võtma suuna läände, selle asemel et kohe lääne poole minna. Hmm, vaatasime Kaiga üksteisele otsa, piirasime oma pilkudega proua Nõudlikku ja otsustasime, et võibolla ei olegi nii paha mõte Bostonist läbi sõita. Mõeldud tehtud, täkule hääled sisse ja teele. Ööbimiskohaks valisime Portlandi (mitte see kuulus Portland - kuna nad vaimuvaesed, siis linnanimed korduvad enamus osariikides) eeslinnas ookeani oleva telkimisplatsi. Kohale jõudes ja autost väljudes tabas meid meile tuttav soe õhumass, mida sisuliselt pärast Qubeci praamisõitu väga ei olnud kogenud sest üldjuhul kippusid siis ööd jahedaks ja mitmel päeval sadas ka vihma. Igatahes, mõnusalt soe öö meile sobis ja peale tavapärast lõket ja grilli keerasime magama, et hommikul vara tõusta ja Bostonis maksimaalselt kaua aega veeta. Hommikul Bostonisse jõudes suunasid põied meid esimese bensiinijaama juurde. Piinav häda tehtud, selgus, et olime sattunud väga heasse kohta. Nimelt asus kesklinn kiviviske kaugusel ja selles rajoonis oli tänaval parkimine tastuta ning turvalisuse tase ka pidavat üle keskmise olema. Võtsime sealt metroo ja pärast 2 peatust olimegi südalinnas. Samas asus ka turismipunkt, kuhu ka sisse põikasime, uurimaks, et kuidas kõige ratsionaalsemalt oma aega kasutada, et ühe päevaga linna näha. Selgus, et Bostonis on tehtud üks väga vinge süsteem: nimelt sealt samast turismipunkti eest algab üks punane teele värvitud joon, mida kutsutakse "Freedom Trail". Seda joont mööda liikudes viiakse sind läbi linna, kus on ära märgitud kõik tähtsamad ehitised ja kaasa antakse kaart, mis siis selgitab rajale jäävate ehitiste ja monumentide olemust. Väga lihtne ja lahe süsteem - ei pea pead valutama, et kuhu minna ja kas oled ikka õigel teel. Raja läbimiseks soovitatakse varuda ca 3 - 4 h, mis meile sobis ideaalselt.

Kuna Bostoni näol on tegu ühe vanima USA linnaga, siis leidus seal nii sõja kui ka arhitektuurilist ajalugu:

Kodusõja monument

Bostoni linnapilt, kus vana kohtub uuega

Igal tänavanurgal käis mingi šõu

Sõjas langenute mälestusmärk ühe kiriku tagahoovis

USS Cassin Young - teise maailmasõja veteran, mis elanud üle 2 kamikaze rünnakut

Ameerika rovolutsiooni lahingupaiga tähiseks püstitatud pea 70 m Bunker Hill monument

Vaade linnale Bunker Hill monumendi tipust

Bunker Hill - 294 trepiastet vallutatud ja alla minek. Jalad lõid veel pikalt tuld.

Linna südames kohustuslik rada läbitud, otsustasime ennem lahkumist visata pilgu ka Indrek Sakkeuse peadsele kodukohale - Harvard University. Proua Nõudlikule märksõna kätte antud, pakkus sihtkohaks Harvard square (ehk siis kõikide loogikate kohaselt nö keskväljak). Sõitsime sinna ja leidsime eest ming 40 x 40 m nökerdise, mida keskväljakuks oli palju nimetada ja mis asus keset elumajasid. Mõtlesime, et järsku siis ülikool kuskil naabruses ja tatsasime mööda ümbruskonda, aga ei midagi, kuni lõpuks üks kohalik teatas, et tegelikult Harvard tunduvalt kaugemal ja keegi kurat ei tea miks selle nökerdise pargi nimi Harvard square on. Ja veel, et me ei ole esimesed kes sinna eksivad ja see on tavapärane nähe. Jippii, USA huumor sarnaneb Kanada omale! Nõulikuga tõreletud, viis ta meid viimaks õigesse kohta. 

Harvardi administratiivkeskus

IT majja põikasime ka kiirelt sisse

Kõik mis suurest õppimisest järgi on jäänud

Kõige targem koht - raamatukogu. Kusjuures tähelepanelikud võivad Kai sealt trepi pealt ületulvava tarkuse keskelt leida

Boston nähtud ja omadega rahul, oli aeg võtta viimaks suund kodu poole. Ees ootas ca 800 km sõitu. Esimesed 200 km vallutasime samal päeval ära, sõites telkimiskohta Massachusetts ja New York osariikide piiril. Koht ei olnud miskit erilist ja kohale jõudes olime nagunii nii väsinud, et isegi lõkke tegemiseks ei olnud jaksu ning keerasime kohe magama. Hommikul vara üles ja kimasime edasi. Mingi ime läbi öösel me vihma ei saanud, küll aga algas hommik koheselt selliste paduvihma hoogudega, et kojamehed ei jõudnud isegi nähtavust tekitada. Nii me tee kulges Buffalo poole - 50 km ilusat ilma ja siis 50 km valget vett kus said sõita heal juhul 70 km/h. Buffalosse kohale jõudes oli just see valge vihma aeg, seega sõitsime kesklinna ja istusime autos ooadtes ilma raugemist. Ca 15 -20 min hiljem oli taevas selge ja sinine ning otsustasime linnas tiiru teha. Pärast esimesi samme sai koheselt selgeks, et meie turvatunne on vist kuhugi teisele poole jooksu pannud ja kunagine hiilguslinn on tänaseks tõeline kummitustelinn. Tänavad olid inimtühjad (kuigi oli tööpäeva lõpp 4-5 paiku) ja pidevalt silmasid politseipatrulle, kes tasakeisi veeredes su nina alt läbi sõitsid. Tekkis tunne, nagu oleksime kaks 100 dollarilist kes oma pisikeste jalakestega proovivad agulis mitte silma paista. Seega, nagu arvata võisite, siis jäi meie tiir seal üsna lühikeseks ja seda tänu kahele aspektile: ega seal suurt midagi vaadata ei olnud ja tahtsime ennem tagasi autoni jõuda kui meist vaaria toormoosi keedetakse. NB! Wikipedia kirjutas, et Buffalo on hinnatud top 10 linnaks kus pere kasvatada... ma ei kujuta ette, milliste standardite järgi! Samas kirjutab ka, et tegu ühe vaesema suurlinnaga, millele jääb alla vaid Detroit ja Cleveland.

City Hall paduvihmas

Peatänav! Mitut inimest näed?

Buffalost ummisjalu põgenetud, oli aeg lõpuks koju minna - jäänud ca 170 km. Läbida tuli veel piiripunktid, kus vahel sai taxfree sisseoste tehtud odava kosmeetika ja alkoholi näol (2 x 1,14 L kanget alkoholi maksis kokku 25 USD - pole paha) ning kus Kanadalasest piirivalveametnik arvas, et ta on põhjaameerika kõige vingem detektiiv ja esitas terve rodu ajuvabaid küsimusi, lootes paljastada al-Qaida terrorivõrgustiku ja 113 hiinlasest immigranti meie hiiglasliku perevaguni pagasiruumist. Ebaõnn, seekord al-Qaida ja 113 Hiinlast võitsid!

Möödaminnes viskasime pilgu peale ka Niagarale, aga noh, eks see juba nähtud ja kulunud koht meie jaoks ja ei raatsinud autostki välja hakata tulema, vaid tegime seda sõidu pealt :P Reede õhtuks olimegi õnnelikult kodus tagasi - sama palju kui meid teele asus, tuli ka tagasi: Mina, Kai, proua Nõudlik ja Kia "must täkk" Rio5.

Vat selline seiklus sai meil siis kokkuvõttes! Selgeks sai ka asjaolu, et USA's tuleb teha üks suurem ja korralikum ringreis, kuna kuigi olime küll väga lähedal, jäi nägemata New York, mis on "must see" ja ka läänekaldal tahaks rohke aega veeta. Õnneks tegu ju väikse maa-alaga :P

Üldist: Hetkel siis mina jätkuvalt töötu, kuid on mõningaid aktiviseerumismärke näha peale ca 200 CV saatmist. Üleeile käisin ühel töövestlusel, mille kasuks ma ei otsusta (vaja teha litsentsid jne ja see maksab märkimisväärset raha) ja esmaspäeval ootab ees 1 kui mitte 2 töövestlust (teise kohta ei ole veel lõpliku kinnitust saanud, kuigi kokkulepe on, et tahavad mind näha). Eks siis selgub täpsemalt. Oma fookuses olen vähem tähelepanu pööranud keskastme- ja tippastmejuhtide positsioonidele, kuna see maailm on tõsises unes ja rohkem teenendussektorisse pommitanud (kus teenendus ja juhtimine ühendatud), kuna see maailm ei maga iialgi. Eks sügise poole proovin uuesti ärimaailma kiusata, äkki siis uni neil silmist pühitud.

Kai vahetas meil töökohta ja on nüüd kesklinnaplika meil. Töötab ühes väga prežtiisikas spaas ja teeb koledaid aga rikkaid inimesi ilusaks :) Palk parem, töö parem, jootraha parem ja ülemused paremad. Great success!!!

Eile allkirjastasime lepingu oma uue korteri kinnitamiseks. Nimelt leidsime lõpuks ühe hubase kahetoalise korteri üsna kesklinnast ja arvestades siinseid hindasid, siis seda täiesti mõistliku hinnaklassiga. Kai jalutab sealt tööle 20 min (arvestades linna mastaapi, siis selline vedamine on erakordne). Sisse saame kolida 17 september - jah, kuna nõudlus nii karm, siis diile tehaksegi selliste aegade peale ette. Vaade on sealt kesklinnale ja tornidele, seega oleme ise väga rahul.

"Tilluke" tiir Kanada ja USA idarannikul

On kätte jõudnud järjekordne publikatsioon Silveri ja Kai tegemistest kaugel mandril. Et meie jaoks on maailm kitsaks jäänud, ilmestab tõsiasi, et oma vallutuste hulka lisasime tähtede ja triipude lipumaa US & A ning selle 4 osariiki. Ainult 47 tk veel siis jäänud... Läbielamisi ja emotsioone on reisilt palju kaasa võetud, mistõttu olen sunnitud blogi sissekande jagama 2 eraldi publikatsiooniks. Üks räägib siis Kanada reisist ja teises kajastan täpsemalt tegemisi USAs.

Nagu eelnevas sissekandes ka juba mainitud sai, siis üürisime auto ja kimasime tuhatnelja tundmatus suunas ajama. Auto, mis meile anti, oli vihane maanteröövel ja 5 ning 6 liitrised mootorid tõmbasid kõrvale kui meie üks-koma-olematu liitrist Kia Rio 5 (jep, tervelt tähis viis oli lisatud mudelile) nägid lähenemas:

Esimese sihtpunktina sai vallutatud Mount Royale, ehk siis nüüdselt tuntud Montreal. Kuna tegu on endise Prantsusmaa asumaaga, kust Inglased nad välja lõid, siis Qubec'i provints on ainukesena säilitanud oma prantsuse keele ja selle sarnase kultuuri. Üsna imelik oli vestlust alustada küsimusega, et sry dude, kas sa inglise keelt ka räägid. Enamasti said vastuseks, ega ikka ei viljele küll sellist keelt.

Jõudsime Montreali pärast keskööd, kuna Torontost saime liikuma hakata täpselt tiptunnis ning Montrealini oli 600 km maad. Õnneks on maanteed siin korralikud ja liikuda saab kiirelt (kui just ei ole reedene tööpäeva lõpp, kui kõik peale hiinlaste ja mustade linnast põgenevad). Montrealis võttis meid vastu Alex'i (meie korteri omanik) geist sõber Yan, kes pakkus meile ka öömaja. Muideks, tema on üks põhjusest miks meie reis üldse alguse sai. Mitte seetõttu, et ma oleks tahtnud talle jubedasti külla minna, vaid ta saatis ca nädal ennem meie reisi algust mulle SMS'i (mingil põhjusel mulle, mitte Kaile), et ta on maalilisel Gaspé rannal ja sooviks, et ka meie oleksime seal (hmm, "meie", right). Igatahes, Yan majutas meid ühe oma gay sõbra korteris, kes oli palavuse eest põgenenud linnast eemale ning tutvustas järgmisel pääval ka linna. Kuna üleliia palju aega ei olnud ja natuke palju pidime ka Yani taga ootama, siis nägime linna vähem kui oleks soovinud. Kuid mis teha, eks alati peab olema põhjus tagasi tulemiskes...

Olümpiastaadion

Mingi kuulus maja, mis stiili pidi terve Qubec provints täis olema. Njaa, kui nad nii ütlevad...

Muidu kehtib riigis kakskeelsuse seadus. Qubeci provints sülitab selle peale ja väljendab ennast vaid prantsuse keeles.

"palavusvõitlejad" pihustid restoranis

Linnatänav, mis sarnaneb euroopalikule väljanägemisele. Torontos sellist pilti ei näe.

Naistel on seal millest rääkida...

Nende oma Notre Dame keset linna.

Edasi kulges meie tee 300 km kaugusele Qubec'i linna, mis siis omab tugevat ajaloolist hõngu ning oli ja siiani on väga strateegiline asustus, mis kontrollib kogu tähtsat laevateed ookeanist põhja-ameerika sisemaale. Qubec'i lähedusse jõudsime taaskord õhtupimeduses ja sealt algas ka sisuliselt meie telkimisperiood. Meie reisiseltskonna kolmas liige, nõudliku häälega GPS, juhatas meid ilusti kohale etteantud koordinaatidele, kus asus meie eelnevalt hoolikalt selekteeritud tasuline telkimisala e. campground. Tegu siis kõigimugavustega maalapiga, kus iga telkimisplatsi ääres on elekter ja vesi. Kuna meie tagasihoidlikud ja vaesed põhjamaalased reisisime pisikese telgiga, siis me väga ei hoolinud nendest mugavustest üleliia. Kuid kohalik ning ameeriklane lausa kummardasid neid asju, kuna nemad ju mingi tühise telgiga ei reisi - nendel on hiiglaslik matkatreiler tagumiku all ja 90% juhtudest on veel sinna taha kinnitatud suur jeep, millega siis kämpides ringi sõita, et ei peaks oma maja liigselt liigutama. Treilad kaunistati kuntspalmidega ja ehitati lausa veranda välja, kui sobiv maalap campgroundil olemas. Hiiglaslik egotrip ikka!

Metslased lõkke ääras peale kosutavat purgisuppi vorsti grillimas

Öösel ootas meid ees korralik äikesetorm ja kuna me magama minnes otsustasime lisahapniku kandideerimiseks pealmist vihmakatet telgile mitte installeerida, siis ca 3 öösel ootas meid ees "kiired jalad ja käed" voor. Hommikuks oli vihm üle läinud ja halli ilma saatel võtsime suuna Qubec kesklinna poole. Ees ootas meid uskumatu arhitektuuriga vanalinn, mille sarnast ei osanud oodata. Linna ajalugu algab 17 sajandi alguses ja on olnud väga jõukas linn läbi ajaloo, peites endas ka rikkalikku sõjaajalugu. Käisime ringi suu ammuli ja u iga kolmanda sammu järel astusime oma alalõua peale - nii uskumatu oli seal lihtsalt.

Tagasihoidlik lossike. Lausa hurtsik võiks öelda

Ookean kitseneb, kuniks Qubeci juures muutub jõeks

Kohustuslik "me oleme veel elus ja poseerime" pilt kodustele

Kohustuslik "me oleme veel elus ja poseerime" pilt kodustele vol 2

Raskekahurvägi

Linn nähtud, liikusime edasi põhja põhja poole. Teadsime, et kuskil linnast välja sõites ootab meid ees üks suur kosk, mis on Qubeci au ja uhkus ja niiöelda Kanada prantsuskeelsete oma niagara. Tõesti, mitte kaugel kesklinnast ootas meid ees rohke veega hiiglaslik kosk, mida otseloomulikult läksime ka lähemalt kaema. Siinkohal pean valgustama Kanada vaatamisväärsuste ülesehitusloogikat, mida kogesime terve oma reisi vältel. Nimelt miski ei ole siin nii, et lähen ja vaatan, vaid kõik maksab. Ja seda mitte seetõttu, et nad jube rahaahned oleks ja selles head äri näevad, vaid kuna Kanadalane on väga looduslähedane ja püüab kiivalt hoida seda, mis talle antud, siis iga park ning vaatamisväärsus maksab teatud ühiku raha. Seega kulus meil päris mitu raha, et seda kõike näha. Aga tagasi asja juurde - raha makstud, lubati meid kosele lähemale ja saime isegi kondliga tippu sõita. Tegu oli tõepoolest Niagara väikevennaga.

Montmorency Falls, 30 m kõrge

Kuna olime selle "vee" eest tasunud, siis kasutasime võimalust ja pesime Kai puhtaks... lõpuks ometi

Kai siis seisis seal paremal pool vee pilve sees

Pärast Montmorency Juga võtsime suuna järgmisele kosele, mis pidi asuma ca 30-40 km kaugemal. Kuna tegu on juba väga mägise piirkonnaga, siis võis see juga peita ennast iga võimaliku künka taga. Teadsime enam-vähem kohta ning nõudlik daam meie GPSis juhatas med võimalikule vaatamisväärsusele. Tegu oli siis talvise suusakuurortiga, kus gondlid viisid sind mäkke ja olid matkajatele avatud. Suure hurraaga maksime 40 CAD, et kondel viiks meid üles ja sibasime ahvikiirusel esimesse nööri otsas rippuvasse putkasse. Pärast 15 min sõitu olime tipus ja proovisime meeleheitlikult aru saada, et kuhu poole küll see kosk võiks jääda. Üks silt näitas "panorama", seega otsustasime sinna matkata, kuna sealne vaade võiks loogika kohaselt reeta meie ihaldatud vaatamisväärsuse. Vaikuses lonkisime panoraamvaate poole ja mõlema peas ragises dilemma, et kas me ikka oleme õiges kohas. Kuna "vaade" maksis meile 40 CAD, siis lihtsam oli seda mitte kõval häälel välja küsida. Lõpuks pidime tunnistame, et tark ei torma ja lonkisime tagasi kondlisse, et minna selle tädi juurde, kes meile piletid müüs, saamaks juhiseid, et kuidas me sinna tegelikku sihtpunkti jõuame. Tädi naeratas/irvitas meile mugavalt ja ütles, et äkki me siis peaks ca 7-8 km edasi sõitma. Tänasime, istusime autosse, panime nõudlikule daamile uue sihtpunkti ning lahkusime. Njaa, oli see vast vaade seal tipus (40 taala sunnib meid oma arvamust kaitsma):

Sõit tippu veel ootusärevuses, et kohe näeme vinget juga

Mäed, palju mägesid, 40 taala eest mägesid

Kui Proua Nõudlik oli meid taaskord järgnevasse sihtpunkti toimetanud, ootas meid autost väljudes ees juba kosele sobivam kohin, mistõttu enam ei kahelnud asukoha õigsuses. Järgmised mitu raha ja saime seda oma silmaga kaema minna. Tegu siis kitsa ja kõrge kosega, üle mille lookleb rippsild, mis on mäletamist mööda 60 m kõrgusel ning kutsutakse seda piirkonda siis Parc des sept-Chutes.

Kuna päev hakkas tasapisi õhtusse veerema ja me olime veel mitusada kilomeetrit eemal ja veel valel pool jõe kallast oma ööbimiskohast, siis andsime oma mustale ratsule piitsa ja läksime mägiteid vallutama. Nimelt oli meil vaja jõuda mõistlikuks ajaks Saint-Simeon'i, kust sõidab praam, mis viib sind teisele poole kallast. Kuna tegu on ainukese praamiliiklusega sealkandis, mis ei vaja eelnevat ette broneerimist, siis on see üsna populaarne liin ja suure tõenäosusega ei ole sa ainukene reisija. Meie ratsu ei kartnud oma punnitusi mägedes varjata ja tema pingutused olid kuulda peenel häälel aegajalt ca 7-8 tuh pöörde juures Nõudliku Daami jutuvada vahel. Saime ilusti praamile (mis oli viimane antud päeval) ja pärast ca 1 h sõitu olime teisel pool kallast ja andsime hagu, et ööbimiskohale jõuda. Kuna otseselt ette broneeritud meil ei olnud midagi ja kell oli liiga palju, et mingit adekvaatset infot saada, siis läksime "kes-otsib-see-leiab" taktikale ja tegime kämpimiskohtadele autoaknast ajujahi. Pärast mitut peatust ja tõdemist, et vist on koht täis, leidsime kämpimisplatsi, kus enam administraatorit ei olnud ja leidus ruumi. Ei lasknud ennast sellest häirida ja lõime oma hasienda (:kodu) püsti. Hommikul tunnistasime oma jultumuse üles, maksime ilusti oma koha eest ja liikusime edasi. Sihtpunkt oli meil Sainte-Anne-des-Monts, kus pidi olema maaliline telkimisala koos mäesse raiutud mullivannidega. Vaade ookeanile, kust hüppavad vaalad vastu nägemist jne. Heledaks unistuseks see jäigi, kuna ca peale 1/3 tee läbimist, kui oma varusid poes täiendasime, kippus ilm õues vääääga kiiva. Isegi poepidajad vaatasid mureliku näoga õue ja pobisesid midagi prantsuse keeles omaette. Loits, raudselt loits!

Ja nagu imeväel keeras ilm õudusunenäoks. Algus oli see eest maaliline:

Kurjakuulutav algus

Mõtlesime, et kui me sinna valguse poole sõidame (kus asus ka meie tegelik suund), siis oleme pääsenud... Eksisime

Viimnepäev algas...

Kokkuvõttes hakkas sadama ebanormaalselt palju ja ebanormaalselt kaua. Seega ei tasunud isegi mitte hellitada lootust, et sinna maalilisele platsile oma telgi püsti saame panna ja siis õhtul mullivannis mõnuleda. Hoopiski kimasime edasi (autos oli selle ilmaga kuidagi loogilisem olla) oma järgneva sihtpunkti poole - Gaspé, kus asus paljude poolt "peab nägema" sihtpunktiks tituleeritud rahvuspark. Õhtul, peale 500 km, kohale jõudes ei olnud sadu veel ikka järele andnud, kuigi andis küll rahunemise märke, mistõttu sai meile selgeks, et telk antud ööks ei ole just kõige ratsionaalsem valik ja tuleb leida midagi kindlamat ja sõna otseses mõttes vettpidavamat. Kukkusime motelle läbi helistama ja saime vastuseid laadis "kullake, on puhkuste hooaeg, me oleme ülebroneeritud juba niigi". Pärast mõningat piiramist õnnestus leida üks üüberkallis motell, mille olude sunnil pidime ka võtma. Kohale sõites selgus, et see üüberkallis tuba on täis suitsetatud ja puudub köök, mistõttu pidime võtma üüberkalli toa veel kallima venna, kus oli köök ja kus ei olnud lähiajal toimunud paadunud suitsetajate aastakokkutulekut (btw, siinkohal pean mainima, et olen ise juba 2 kuud sellest harjumusest vaba ja seega pirtsakaks muutunud). 120 raha ja koht oligi meie. Hommikul oli ilm õnneks soe ja päikesepaisteline seega võisime südamerahus suvises meeleolus seada oma sammud rahvuspargi matkaradadele. Taaskord, parki sisenedes maksad "hoiame parki korras ja ilusana" raha ja oledki vaba seal ringi rändama. Park on suur, seega võid seal veeta mitmeid päevi, kuid kuna meil oli veel mitutuhat km asfaltit vaja neelata, otsustasime pargi tähtsamad kohad ära vaadata ühe päevaga ja siis edasi kimada. Kokku käisime 3'l matkarajal. Esimene oli naca üle 8 km poolmägist rada poolsare tippu. Teine oli lühike ja lihtne rada maalilise väikekose juurde ja kolmas julm ja halastamatu 5 km hardcore tapjarada mäe tippu vaateplatvormile.

Esimene neist pakkus lisaks ilusale ookeani ning maastikuvaatele ka elamusi mind-ei-huvita-kõnnin-kus-tahan loomadega. 

Antud tegelane jooksis meile peaaegu otsa ja vaatas meid u nagu tahaks öelda, et "kas sa ei näe et ma ületan teed, kaduge eest ära"

Tavaline päev paradiisis. Koos inimestega seal poolsaare tipus jalutas ringi karupoeg, kes sõi rohtu ja sobitus pilti nagu see oleks igapäevane. Inimest ta igatahes ei kartnud ja pilti lasi teha koguni ca 1 m kauguselt. Mürama ei hakanud, kuna olime liiga ajast sõltuvad

Karu maalilisel maastikul ookeani taustal. Pähh, liiga tavaline...

Maaliline väikekosk

Kosutav võileib ennem tapjarännakut

Poolel teel üles

ja voilaa, olemegi kohal

Palju nähtud, hing paelaga kaelas ja väsimus silme eest mustaks löönud, oli aeg liikuda edasi meie järgmisse sihtpunkti, millel nimeks Perse. Kirjutatakse küll Percé, aga mis seal vahet, kostub ju samamoodi. Tee sinna ei olnud pikk, kuid meie mägihobu pidi teel sinna ikka mitmeid kordi kiunatama. Mida siis kujutab endast see Perse. Tegu on siis ühe linnakesega, mille juures ookeanis on üks kalju. Ja kuna see kalju on seal ookeanis, siis tuleb ju seda tähistada, mistõttu linnas käib pidev pralle ja koosneb see ainult hotellidest ja motellidest. Talvel on koht nii surnud, et seal kohas on vaakum. Kivi ise on selline:

Ilus kivi... ja auk ka sees ja puha... huvitav, ei tea millest see linna nimi küll tulla võib, hmm?

Telgist ja hommikusöögilauast avanes selline pilt

Öö veedetud ja hommikusöök söödud, otsustasime edasi kulgeda, kuna suure tõenäosusega see kalju seal ennast ei liiguta ja kukerpalli ei tee, seega kauem ei olnud mõtet seda jõllitada. Edasine sihtpunkt oli meil Matapédia, mis siis on juba USA piirile üsna lähedal. Erilist plaani meil selle kohaga just ei olnud, aga plaanisime ühe öö veeta veel Kanadas, kuna ei olnud kindel kui lihtne või keeruline õhtupimeduses endale ööbimiskohta seal leida on. Seega jõudes Matapédiasse, oli kell veel täitsa poiske, et ette võtta midagi aktiivsemat ja ennast vahelduseks autosõidule sirutada. Leidisme tee äärest kanuu rendi ja otsustasime pooleteisetunnise rännaku teha. Mõnus kulgemine vahelduseks undavale mootorimürale.

Retk tehtud, otsustasime kimada ca 40 km mööda tõsist mägiteed ühe telkimiskohani, mida meile kanuulaenutusest ka soojalt soovitati. Kohale jõudes ootas meid eest lõbus seltskond, kes teatas, et ega kedagi kes raha vastu võtab siin hetkel ei ole, aga sellest pole lugu, pange oma pilvelõhkuja siia püsti ja eks hommikul arveldate. Kuna kogu seltskonnast oli aint üks, kes rääkis inglise keelt, siis saime suhelda vaid temaga. Tüüp uuris, et kust me pärit ja kui kuulis, et Estonia, siis täpsustas, et kas see asub Ontarios. Üks prantsuskeelne härra avas seepeale kiiresti ta silmad, öeldes et lö Estonii ja Europe, kuid ei ole kindel, et ta 1 + 1 lõplikult kokku pani. Üldse kogu reisi jooksul heal juhul 50% seltskonnast teadis v siis tegi näo, et teab kus või mis Eesti on. Enampakutud rahvus meile oli sakslased, millele järgnesid venelased, hollandlased, rootslased ja jumal teab veel mis... äkki isegi Karplakistan... Üldjuhul olime väga eksootilised, kuna ega ikka selliseid imeelukaid nagu "Eestlane" poldud varem oma silmaga nähtud :)

Aga tagasi teemasse. Koht siis ise oli taaskord järjekordne topograafiline iludus. Asusime mäe tipus, kus avanes tagasihoidlik vaatepilt:

ma lendaaaan

Õhtu veedetud ja kohale hinnag "nr1 ööbimiskoht meie reisil" pandud, liikusime edasi USA suunal. Ilm kiskus taaskord selliseks "parem istu autos kuna seal on kuivem", mistõttu ei olnud kahju kulutada päeva sõitmiseks. Ca kella 15/16 paiku jõudsime piirile ja oli aeg tõemomendiks. Kuna tempel (rohkem nagu tühine paberilipakas) meie passis ei sisestanud meisse just meeletud kindlust, siis nägime välja nagu immigrandid, keda ootab ees ristküsitlus ja kindel äraütlemine. Kui kord piiril meieni jõudis, siis ootas meid ees selline pensionieelikust härrasmees, kes tundus pigem olevat mitte terroristi jahtivat tüüpi. Küsimusele, et kuhu lähme, ei osanud täpselt vastata. Teadsime, et on üks rahvuspark, kuid nime ei mäleta. Seepeale hakkas piirivalvur vuristama kohanimesid mille peale meie meeleheitlikult vahelesegamata kaasa noogutasime ja ausat nägu tehes arvasime, et need on need kohad, kuhu minna tahame. Piirivalvur surus meile passid kätte ja soovis head teed. Olimegi USAs, Maini osariigis ja sinna saamiseks ei pidanud me läbima meeletut bürokraatiat vaid lihtsalt mängima turiste nädalake varem :)

Lugu jätkub meie järgmises sissekandes, mida kahjuks täna valmis ei jõua vorpida. Nii uskmatu kui see ka ei kostu, siis kirjutamine võtab aega rohkem kui lugemine, seega viimased paar tundi on kulunud antud sissekande tegemisele ja järgmine sissekanne ei ole üldse mitte lühem, seega jätan selle homseks ja kogun veidike jõudu ennem seda. 

Over and out!