18.11.11 - Eesti pidu

Oleme oma Kanadas eksisteerimisega suutnud ületada ühe maagilise verstaposti, milleks on kuus kuud, pool aastat, üks kahekümnendik kümnendist või siis tükike milleeniumist või et isegi 15 760 000 sekundit - vali endale sobivaim ajaühik! Selle ajastu tähistamiseks korraldasime ka väärilise ürituse, mille sisuks oli Eestipärane söök, jook, inimesed. Kokku sai kutsutud kõik sõbrad, kes on kas a) Eestlased b) Eesti juurtega või c) entusiastlikud Eesti fännid. Kuna Klambrid on töötud ja meie kiiksuga töögraafikuga, siis pidu ise leidis aset nädala sees. Selle tagasihoidliku fakti tõttu tuli ka oodatust vähem külalisi, kuid siiski siiski ei olnud pidu ise vähem kuninglikum.

Ainult viin on sellelt laualt puudu! Kuid ka see oli olemas -
Zeljonaja Marka ootas sügavkülmas oma korda!

Kapten taignarull oma alluvatega

Tüdrukud alustasid eestipäraste söökidega vaaritamisega juba varahommikul ning selle raske töö viljaks osutus suurepärane kastulisalat, rosolje, täidetud munad, heeringas hapukoorega, must leib (tegu pettusega, kuna see sai ostetud poest) ja õige Eestipärane kringel rosinatega!!! Kogu kraam eelnevalt loetletud söögi valmistamiseks sai soetatud ühest poolakate poest nimega Starsky, mis äritseb igasugu ida-euroopa toidukaubaga. Täpsemalt selle kohta saate lugeda Klambrite blogist, kuna nemad on seal korduvalt käinud ja kõike seda head ja paremat meile koju toovad. Töötute värk, saavad ringi sõita ja avastada... Peab tõdema, et tänu euroopapärastele algmaterjalidele maitsesid salatid just nii nagu ma seda mäletasin ja kringel oli mahlane. Kringli tegemisel oli Kai näol pidev kõrvuni naeratus, kuna tütarlaps ei olnud varem ju näinud kuidas tainas hooga kerkib. Ma pidin umbes täpselt iga 2 minuti tagant minema vaatama kuidas see elajas seal kasvab, sest ega ma ennem asu ei saanud, kui ime üle kaetud. Kuniks järgneva 2 min saabumiseni... Samas lõpptulemi kohta ma nalja ei tee, sest see oli tõesti hea! Nagu võõrustajatele kombeks, pakkisime kõike head ja paremat peo lõpus külalistele kaasa ja siiani pidavat kõik elus olema!

Selle peoga seoses oli aeg ka meie 6'ks lipupäevaks, mis seekord sai siis osutatud meie koju. Kes veel täpselt ei ole aru saanud, et mis kuradima asi see "lipu päev" veel on ja kas see peaks kalendris olema punane püha ja kas töölt saab vabaks, siis ametlik seletus sellele on kirjas meie esimestes blogides, samuti kirjeldasid Klambrid oma blogis selle tähendust ja et see ikka kõigile selge oleks, siis toon siinkohal uuesti välja:

Nendele, kes ei tea, siis eelugu on selline: Nimelt, viimasel õhtul Eestis, kinkis mu (Silver) vend ja ta elukaaslane meile 11 väikest Eesti lippu. Iga kuu täitumisel (milleks on siis iga kuu 16 kuupäev), peame asetama ühe lipu sinna, kus me sellel päeval parajasti oleme. Ja et ei oleks mingit pettust ja hilisemat verbaalset vaidlust, et tegelikult olime ka kõige kõrgema mäe tipus või siis kõige suurema karu seljas, siis peame sellest ka pilti tegema ning loomulikult teiega seda kõike jagama.

Nagu eelnevalt siis mainitud, oli seekordseks suursündmuse koht meie suurepärases kodus ja tõestus sellest on ka nagu kord ja kohus teieni toodud. Hilisemaid vaidluseid arvesse enam ei võeta!

Vasakult: Katre - emigreerunud Eestist 6 aastat tagasi, Alex - emigreerunud Eestist 12 aastat tagasi (abielus eelnevalt mainitud emigreerujaga), Silver - kohalik, Kai - Ugandast (pikk lugu), Tambet - Lätlane (olevat seal printsess olnud), Elena - Eestist väljasaadetu (leidsime Pearson lennujaamast ca kuuke tagasi), Liis - Leidis ennast järsku Kanadast, kui oli 8 aastane, Jaanu - sündinud US & A's (vanemad Eestlased, kes siis kolisid mingi aeg parematele jahimaadele - Kanadasse), Kristiina - kolmandat põlve Eestlane ja meie kaitseingel (hmm, ma ei tea küll kus see kolmas põlv on, kuna pealtnäha on tal neid kaks).

Lähituleviku põnevatest seikadest tahaks teiega jagada Kai suuremat sorti vaimustust faktist, et Silver saab töö juurest endale auto. Kõigepealt saab minust "hockey mom", kuna sõiduriistaks saab olema siinsete pereemade seas populaarsust kogunud seitsmekohaline mahtuniversaal Dodge Caravan. Kuid umbes täpselt 2 nädala ja 2 päeva pärast saan ma endale firma lõpuks kätte firma poolt juba soetatud bad ass maasturi Dodge Durango.

Ameerikaspärane Soccermom ja Kanadapärane Hockeymom

Sobiv pahapoiss vastu talve

Põhjus, et miks ma koheselt Durangot ei saa, ilmneb taaskord bürokraatilises asjaolus. Nimelt on mul selle auto saamiseks (et minu nimele registreerida saaks) vaja omandada Ontaario provintsi juhiload. Selleks pean ma läbima  kirjaliku testi ja sõidu. Asjaolu, et mul on 10 aastat eelnevat sõidukogemust annab mul eelise, et ma saan kohe peale kirjaliku testi sõitma minna. Seega ma siis läksin täna sõitu tegema, sest laupäevase testi läbisin edukalt. Peale 2 h järjekorras seismist, ootesaalis istumist ja hiinlaste ning hindudega jagelemist saingi kohe esimese vaba aja sõiduks, mis osutus 6 detsembri peale. Kuna olemasolevad load on nö poolikud (võin sõita kui keegi kogemustega kõrval istub), siis autot minu nimele ei saa registreerida. Hockey mom auto on aga rendiauto ja sellega saan sõita oma auga omandatud EU lubadega. Aga samas, kui kõik need hiinlased siin kuidagimoodi oma load on kätte saanud (ja ma ei liialda kui ma ütlen, et nad ei oska ikka üldse sõita. Parem roni puu otsa kui sa näed hiinlast autoga lähenemas. Ära tunned selle järgi, et nad kõik eranditult sõidavad Honda Civicutega), siis minu 10 a kogemust peaks mulle tagama kohese lubade ümbervahetuse ja sõiduõpetaja koha!