... Ja ootamatult jõuduski "homme" kohale ning jätkan oma sissekannet meist, nõudlikust Daamist ning mustast ratsust ameerika mandril.
Nagu siis mainitud, pärast piinlikut peaga noogutamist piirivalvurile, usaldati meid sellesse "ma kütan iga tagumiku punaseks, kes julgeb maailmaareenil pead tõsta" riiki ja nagu kord ja kohus, hakkas taevast seepeale mingit vedelat ollust kallama. Võtsime suuna Millinocket linna poole, kust tundus olevat kõige parem viis siseneda sellesse ihaldatud loodusparki. Õnneks jäi tee peale ka turismimajake, mis lahkelt jagas informatsiooni vaatamisväärsuste kohta Main'i osariigis. Vaadates kaardile otsa sai selgeks, et meie sihtpunkt ei olnud ükski piirivalvuri poolt välja pakutud rahvuspark, vaid hoopis keset osariiki asuv nö osariigi park, millel nimeks Baxter State Park. Säh piirivalvur, kavaldasime su üle seekord! :D
Tädi turismipunktis surus meile näppu terve hulga makulatuuri ning kihutasime edasi Millinocketi poole. Kaasa haaratud infomaterjalidest leidsime endale ka sobiva kämpimiskoha, mis selgus kohale jõudes, et oli linnast kolinud Baxter pargi külje alla mägedesse. Kohale jõudes ei olnud vihmasadu sugugi vaiksemaks jäänud, kuid me ei lasknud ennast sellest heidutada. Telkimiskoha eest makstud, pesemas käidud, kohalikega juttu aetud ja taaskord maailma kolmandaks kõige suuremat riiki nimega Eesti tutvustatud, liikusime oma saatusele vastu ning läksime oma avatud taevaga laagriplatsile. Telgi püsti panekuga ei kiirustanud ja üleüldse sai kuidagi väga hubane see olemine seal vaatamata ilmale.
sõjaväelaste värbamiskeskuse esine Millinoketis. NB! Esmalt võib tunduda küll eksitav, aga see EI OLE meie Kia Rio!
Katus peakohal ja kuiv istekoht.
Hommikuks sadu lakkas, kuigi taevas säilitas oma "aga ma nüüd kukkun kallama" ilme. Pakkisime oma vettinud telgi kokku (mis imekombel seest jäi täiesti kuivaks) ja sõitsime Baxter parki veel sügavamale sisse. Esialgne unistus oli ette võtta matkarada, mis viib orgu, mida kolmest ilmakaarest ääristavad kõrged mäed. Vaade pidi seal olema kirjeldamatu ja kui veel jaksu on et mää tippu ronida, siis... siis... siis... aga õnneks ma ei pea seda lauset lõpetama, kuna pargivaht soojalt soovitas sinna mitte minna seoses valitsevate ilmaoludega. Võtsime härrat kuulda ja otsustasime lühikese, ca 4-5 km matkaraja kasuks, mis kulges mööda mäejalamit. Antud uudis meid ei morjendanud, kuna pargi kogupindala on pea 850 ruutkilomeetrit, siis on seal küllaga mida vaadata. Pärast soojendusrada sõitsime teisele poole mägesid ja läbisime ca 12 km tõsiseltvõetavama matkaraja.
Isegi juba madalamad mäetipud olid pilvede sees
Small Niagara. Big Niagara oli u 150 m allavoolu
Win XP taustapilt? ei ole, Baxter state park hoopis!
Maailma suuruselt kolmanda suuriigi esindajad looduses
Kes mida pildil näeb?
Tavapärane matkarada, kus kohati pidid põiklema puuokste ja tegelema mägironimisega
Tavapärane metsaalune
Matkaradadelt tagasi, värskeõhumürgitus silmnägemist viimas ja väsimus jalust löömas, oli kell piisavalt palju, et pargist lahkuda ja endale öömaja otsida. Kuna esialgne plaan nägi meil ette võtta suund pärast parki kodupoole, et siis vaikselt kulgedes äkki millegi laheda otsa komistada, andsime oma proua Nõudlikule käsu meid koju juhendada. Vastupidiselt oodatule, et kodutee viib otse läbi Vermont osariigi ja ümber Otario järve, arvas Nõudlik, et kõige otsem viis on minna läbi Bostoni (kaardi peal näeb see välja siis nii, et peaksime u 300 km lõunasse sõitma ja siis võtma suuna läände, selle asemel et kohe lääne poole minna. Hmm, vaatasime Kaiga üksteisele otsa, piirasime oma pilkudega proua Nõudlikku ja otsustasime, et võibolla ei olegi nii paha mõte Bostonist läbi sõita. Mõeldud tehtud, täkule hääled sisse ja teele. Ööbimiskohaks valisime Portlandi (mitte see kuulus Portland - kuna nad vaimuvaesed, siis linnanimed korduvad enamus osariikides) eeslinnas ookeani oleva telkimisplatsi. Kohale jõudes ja autost väljudes tabas meid meile tuttav soe õhumass, mida sisuliselt pärast Qubeci praamisõitu väga ei olnud kogenud sest üldjuhul kippusid siis ööd jahedaks ja mitmel päeval sadas ka vihma. Igatahes, mõnusalt soe öö meile sobis ja peale tavapärast lõket ja grilli keerasime magama, et hommikul vara tõusta ja Bostonis maksimaalselt kaua aega veeta. Hommikul Bostonisse jõudes suunasid põied meid esimese bensiinijaama juurde. Piinav häda tehtud, selgus, et olime sattunud väga heasse kohta. Nimelt asus kesklinn kiviviske kaugusel ja selles rajoonis oli tänaval parkimine tastuta ning turvalisuse tase ka pidavat üle keskmise olema. Võtsime sealt metroo ja pärast 2 peatust olimegi südalinnas. Samas asus ka turismipunkt, kuhu ka sisse põikasime, uurimaks, et kuidas kõige ratsionaalsemalt oma aega kasutada, et ühe päevaga linna näha. Selgus, et Bostonis on tehtud üks väga vinge süsteem: nimelt sealt samast turismipunkti eest algab üks punane teele värvitud joon, mida kutsutakse "Freedom Trail". Seda joont mööda liikudes viiakse sind läbi linna, kus on ära märgitud kõik tähtsamad ehitised ja kaasa antakse kaart, mis siis selgitab rajale jäävate ehitiste ja monumentide olemust. Väga lihtne ja lahe süsteem - ei pea pead valutama, et kuhu minna ja kas oled ikka õigel teel. Raja läbimiseks soovitatakse varuda ca 3 - 4 h, mis meile sobis ideaalselt.
Kuna Bostoni näol on tegu ühe vanima USA linnaga, siis leidus seal nii sõja kui ka arhitektuurilist ajalugu:
Kodusõja monument
Bostoni linnapilt, kus vana kohtub uuega
Igal tänavanurgal käis mingi šõu
Sõjas langenute mälestusmärk ühe kiriku tagahoovis
USS Cassin Young - teise maailmasõja veteran, mis elanud üle 2 kamikaze rünnakut
Ameerika rovolutsiooni lahingupaiga tähiseks püstitatud pea 70 m Bunker Hill monument
Vaade linnale Bunker Hill monumendi tipust
Bunker Hill - 294 trepiastet vallutatud ja alla minek. Jalad lõid veel pikalt tuld.
Linna südames kohustuslik rada läbitud, otsustasime ennem lahkumist visata pilgu ka Indrek Sakkeuse peadsele kodukohale - Harvard University. Proua Nõudlikule märksõna kätte antud, pakkus sihtkohaks Harvard square (ehk siis kõikide loogikate kohaselt nö keskväljak). Sõitsime sinna ja leidsime eest ming 40 x 40 m nökerdise, mida keskväljakuks oli palju nimetada ja mis asus keset elumajasid. Mõtlesime, et järsku siis ülikool kuskil naabruses ja tatsasime mööda ümbruskonda, aga ei midagi, kuni lõpuks üks kohalik teatas, et tegelikult Harvard tunduvalt kaugemal ja keegi kurat ei tea miks selle nökerdise pargi nimi Harvard square on. Ja veel, et me ei ole esimesed kes sinna eksivad ja see on tavapärane nähe. Jippii, USA huumor sarnaneb Kanada omale! Nõulikuga tõreletud, viis ta meid viimaks õigesse kohta.
Harvardi administratiivkeskus
IT majja põikasime ka kiirelt sisse
Kõik mis suurest õppimisest järgi on jäänud
Kõige targem koht - raamatukogu. Kusjuures tähelepanelikud võivad Kai sealt trepi pealt ületulvava tarkuse keskelt leida
Boston nähtud ja omadega rahul, oli aeg võtta viimaks suund kodu poole. Ees ootas ca 800 km sõitu. Esimesed 200 km vallutasime samal päeval ära, sõites telkimiskohta Massachusetts ja New York osariikide piiril. Koht ei olnud miskit erilist ja kohale jõudes olime nagunii nii väsinud, et isegi lõkke tegemiseks ei olnud jaksu ning keerasime kohe magama. Hommikul vara üles ja kimasime edasi. Mingi ime läbi öösel me vihma ei saanud, küll aga algas hommik koheselt selliste paduvihma hoogudega, et kojamehed ei jõudnud isegi nähtavust tekitada. Nii me tee kulges Buffalo poole - 50 km ilusat ilma ja siis 50 km valget vett kus said sõita heal juhul 70 km/h. Buffalosse kohale jõudes oli just see valge vihma aeg, seega sõitsime kesklinna ja istusime autos ooadtes ilma raugemist. Ca 15 -20 min hiljem oli taevas selge ja sinine ning otsustasime linnas tiiru teha. Pärast esimesi samme sai koheselt selgeks, et meie turvatunne on vist kuhugi teisele poole jooksu pannud ja kunagine hiilguslinn on tänaseks tõeline kummitustelinn. Tänavad olid inimtühjad (kuigi oli tööpäeva lõpp 4-5 paiku) ja pidevalt silmasid politseipatrulle, kes tasakeisi veeredes su nina alt läbi sõitsid. Tekkis tunne, nagu oleksime kaks 100 dollarilist kes oma pisikeste jalakestega proovivad agulis mitte silma paista. Seega, nagu arvata võisite, siis jäi meie tiir seal üsna lühikeseks ja seda tänu kahele aspektile: ega seal suurt midagi vaadata ei olnud ja tahtsime ennem tagasi autoni jõuda kui meist vaaria toormoosi keedetakse. NB! Wikipedia kirjutas, et Buffalo on hinnatud top 10 linnaks kus pere kasvatada... ma ei kujuta ette, milliste standardite järgi! Samas kirjutab ka, et tegu ühe vaesema suurlinnaga, millele jääb alla vaid Detroit ja Cleveland.
City Hall paduvihmas
Peatänav! Mitut inimest näed?
Buffalost ummisjalu põgenetud, oli aeg lõpuks koju minna - jäänud ca 170 km. Läbida tuli veel piiripunktid, kus vahel sai taxfree sisseoste tehtud odava kosmeetika ja alkoholi näol (2 x 1,14 L kanget alkoholi maksis kokku 25 USD - pole paha) ning kus Kanadalasest piirivalveametnik arvas, et ta on põhjaameerika kõige vingem detektiiv ja esitas terve rodu ajuvabaid küsimusi, lootes paljastada al-Qaida terrorivõrgustiku ja 113 hiinlasest immigranti meie hiiglasliku perevaguni pagasiruumist. Ebaõnn, seekord al-Qaida ja 113 Hiinlast võitsid!
Möödaminnes viskasime pilgu peale ka Niagarale, aga noh, eks see juba nähtud ja kulunud koht meie jaoks ja ei raatsinud autostki välja hakata tulema, vaid tegime seda sõidu pealt :P Reede õhtuks olimegi õnnelikult kodus tagasi - sama palju kui meid teele asus, tuli ka tagasi: Mina, Kai, proua Nõudlik ja Kia "must täkk" Rio5.
Vat selline seiklus sai meil siis kokkuvõttes! Selgeks sai ka asjaolu, et USA's tuleb teha üks suurem ja korralikum ringreis, kuna kuigi olime küll väga lähedal, jäi nägemata New York, mis on "must see" ja ka läänekaldal tahaks rohke aega veeta. Õnneks tegu ju väikse maa-alaga :P
Üldist: Hetkel siis mina jätkuvalt töötu, kuid on mõningaid aktiviseerumismärke näha peale ca 200 CV saatmist. Üleeile käisin ühel töövestlusel, mille kasuks ma ei otsusta (vaja teha litsentsid jne ja see maksab märkimisväärset raha) ja esmaspäeval ootab ees 1 kui mitte 2 töövestlust (teise kohta ei ole veel lõpliku kinnitust saanud, kuigi kokkulepe on, et tahavad mind näha). Eks siis selgub täpsemalt. Oma fookuses olen vähem tähelepanu pööranud keskastme- ja tippastmejuhtide positsioonidele, kuna see maailm on tõsises unes ja rohkem teenendussektorisse pommitanud (kus teenendus ja juhtimine ühendatud), kuna see maailm ei maga iialgi. Eks sügise poole proovin uuesti ärimaailma kiusata, äkki siis uni neil silmist pühitud.
Kai vahetas meil töökohta ja on nüüd kesklinnaplika meil. Töötab ühes väga prežtiisikas spaas ja teeb koledaid aga rikkaid inimesi ilusaks :) Palk parem, töö parem, jootraha parem ja ülemused paremad. Great success!!!
Eile allkirjastasime lepingu oma uue korteri kinnitamiseks. Nimelt leidsime lõpuks ühe hubase kahetoalise korteri üsna kesklinnast ja arvestades siinseid hindasid, siis seda täiesti mõistliku hinnaklassiga. Kai jalutab sealt tööle 20 min (arvestades linna mastaapi, siis selline vedamine on erakordne). Sisse saame kolida 17 september - jah, kuna nõudlus nii karm, siis diile tehaksegi selliste aegade peale ette. Vaade on sealt kesklinnale ja tornidele, seega oleme ise väga rahul.
Kardan, et ma korteri soolaleivale seekord ei jõua!
ReplyDelete