Sukeldumine ja 1000 saare piirkond - 16.07.11

Niisiis, on taaskord aeg jagada teiega muljeid meie viimaste päevade tegevustest. Nagu eelmises sissekandes sai ka mainitud, siis meie püha lipupäev oli planeeritud vähe teistsugustes oludes. Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama päris algusest...

Kõik sai alguse ühel ilusal päikselisel 12'da juuni päeval, 1983 aastal, kui siia ilma lisandus üks äärmiselt kuninglik ja lugupeetud kodanik. Sellest ajast peale peetakse igal juunikuu kaheteistkümnendal päeval suurt pidu selle ilmakodaniku auks ja tuuakse kokku rohkelt kingitusi erinevatest maailma nurkadest. Nõnda ka nüüdsel uusajastul, kui tuli taaskord pidupäev, toodi ilmakodanikule tema ülimalt armsa ja hooliva naisilmakodaniku poolt kink, mis sisaldas endas seiklusliku sukeldumist ajaloolises jões, mis ühendab endas Lake Ontariot ning Atlandi ookeanit, läbides sealjuures mitmeid suurlinnu (ntx Montreal ja Qubec) ja olles rohkem kui 1000 km pikk ning märkides Kanada ja USA piiri nii u esimesed 400 km. Sukeldumine leidis aset nädalavahetusel, mis ideaalselt langes kokku ka meie lipupäevaga (võibolla oli see naisilmakodaniku poolt hoolikalt kavandatud vandenõu?). Kuna väljasõit oli laupäeva hommikul kell 7 ja "rendezvous" (tõlkes kohtumispaik. Küll on tore oma teadmistega eputada ja tagantjärele targutada) oli teises linna otsas, ja ma tuletan meelde, et tegu ei ole siin Pärnu suuruse linnaga, siis oli meil vaja plaan B'd. Plaan B'ks kujunes meie siine tugiisik Kristiina, kes pakkus reede õhtuks asüüli. Asukoht oli tunduvalt parem ja teades, et nii varakult tuleb siin takso võtta, kui üldse kuhugi jõuda soovid, siis ka rahakotile oli see distants tunduvalt mahedam hoop. Kuna tegu oli reede õhtuga ja õhtud ei lähe kuidagi külmaks, meeldib ka siin (uskumatu-uskumatu) noortel kokku tulla ja mõnusalt aega veeta. Nõnda ka seekord ja reede õhtul peale meie saabumist (vist kuulsid kuulsa ilmakodaniku ja tema naisilmakodaniku külaskäigust) hakkas sinna voorima igasugu inimesi ja enne kui arugi saadi, oli pidu täies hoos. Kahjuks pidin küll vastu tahtmist ennast u ca poole 2 paiku vaikselt seltskonnast minema vingerdama, et siis magama minna ja juba kell 6 ärgata. ca 4 h ja palju kuuldud kärarikkaid emotsioone hiljem loivasimegi juba takso peale ja andsime põlisele Kanadalasest taksojuhile, nimeks Mohamed, käsu meid stardipunkti viia. Uskumatu kui vaikne üks suurlinn laupäeva hommikul kell 6 on...

Kohale jõudes ootasime üle poole tunni, et üldse esimesed näod sinna kohale ilmuksid ja nii muuseas oligi juba kell 8 kui liikuma hakkasime. Kuna tegu oli poolakatega, siis ma ei hakka siinkohal nende ajateadmisest pikemalt rääkima! Suunaks oli Brockville, mis siis jääb u poole tee peale Montreali. Ilus väikelinn, mis tänaseks on tõeline sukeldujate meka. Sukeldumised toimusid paadilt, vesi oli uskumatult soe (kuna tegu jõega, siis nii peal kui all oli 22-23*C) ja vaade kõike muud kui võrreldav eesti vetega. Kuna vee all ei saanud pilte tehtud (oli ainult videokaamera seal ja selle ajani, kui need kaadrid kätte saame, on juba mitu postitust mööda läinud), siis lisan siia ühe Youtube'st leitud video, saamaks aimdust, mida seal nägin:

Algne plaan oli, et Eesti lipp PEAB oma koha seal all leidma, aga nagu mainitud, siis oli seltskonnal kaasas vaid videokaamera ja ka selle materjal saab monteeritud alles jumal teab millal. Kuna oma esimese sukeldumisega vigastasin taaskord kõrva (sama vana jama, kus parem kõrv ei kipu tasakaalustuma), siis päeva teine sukeldumine jäi mul ära, et mitte liigseid riske võtta. Aga siit mõned pildid (kahjuks aint mõned, kuna paat oli esimene päev nii täis, et Kai'd ei lubatud kaasa :/)

Varustus koos, kontrollitud! Viimased "stressitestid", et ikka kindel oleks.

Kuuma suveilmaga kleepuva keha peale 7mm paksust kalipsot selga venitada on päris korralik sport! Tehtud!

Õhtul, kui paat oli tagasi randunud ja varustus ilusti kokku jälle pakitud, mindi õhtusöögile, misjärel liikusime laagriplatsile. Elamine oli telkides ja uskuge v mitte, aga siin on ka öösel telgis magades palav. Kuna olime suurlinnast eemal ja põhja pool, siis loomulikult saime tunda ka sääskede "meeldivat" vastuvõttu. Ööpimeduses muutus laagripaik vaenulikuks vaenlase tagalaks, kus ellu jäämise nimel pidid pidevalt vehklema nagu hullumajast ära karanu. Sellist vereimemisparaadi ei ole ma enne kohanud!

Pühapäeva hommik algas varakult - 7 hommikul. Aga samas ei oleks pikemalt ka magada saanud, kuna päike oli juba halastamatu ja hingata ei olnud mitte kui midagi, seega päev oleks alanud varakult nagunii. Ärgates taipasin, et mu parem kõrv ei olnud ikka veel samaväärne vasakuga ning kippus laisklema, mis minu jaoks tähendas seda, et kuulmine oli jäänud ühe kõrva kanda. See tähendas minu jaoks, et ka sukeldumise teine päev on minu jaoks välistatud! Kuid kokkuvõttes sai see meil ikkagist elamusterohke päev. Kuna teised läksid paadiga vee peale ca 6'ks tunniks, siis otsustasime võtta ühe paadituuri, mis sisaldas 1000 saare ringsõitu ja Boldt lossi külastamist. Georg C. Boldt oli siis NY miljardär, kellele kuulusid mitmed hotellid, millest kuulsaim oli Waldorf Astori New Yorkis. Lossi ehitas ta oma naisele armastuse märgiks. Kui aga naine suri 1904, ei olnud loss veel täielikult valmis ja tööd lõppesid päevapealt. Sellest hetkest alates ei tõstnud keegi jalga sinna kuni 70'te lõpuni, kui loss võeti kaitse alla ja hakati uuesti renoveerima vandaalide purustustest ja põlengutest. Kuna see asus USA poolel, siis sinna saamiseks pidime täitma veidike pabermajandust (mõned teavad, et püüdsin siin USA viisat saada, aga bürokraatilistel põhjustel oli see pea võimatu ja loobusin). Selle tulemusel läbisime USA piirivalve, kes lõi meile passi templi koos mingi kaardiga, mis siis lubab meil 3 kuu jooksul USA't korduvalt külastada. Säh teile bürokraadid!!!

Loss ise oli uskumatu vaatepilt ja sees laius meeletu luksus. Kohe näha, et armastusega tehtud, seega ma eeldan et Kai ehitab mulle ka varsti sellise! :P Sinna sai ka poetatud meie kohustuslik lipp:

Saarele vaade turistilootsikust

Tagasihoidlik paadimaja, mis kuulus lossi juurde

Telk

Kui Kai vaatamisväärsustega tutvus, käisin mina kähku ajast tagasi ja tegin pildi hetkest, kui lossi ehitati. Pilt aastast 1903.

Klišee. Ameerika lipp ja kotkas!

On Eesti lipu aeg!

Eesti lipp sai asetatud pärast pilti kohta, kus ta säiliks kauem kui 1h. Kes otsib see leiab selle ka pildilt üles.

Tagasitee kulges kauem, kuna meie turistipaat näitas meile ka vähe ümbrust. Nähtu oli hingemattev ja see koht saab kindlasti "Kohustuslik näha" staatuse meie poolt. Mõningad pildid:

Selle saare/maja nim on "Rohkem kui küll". Ilma naljata!

Väike huberik ja 2 aerupaati. Rikkad elasid sellest kohast paarsada m kaugemal.

Üks rikas elas näiteks siin...

...ja üks siin

"rohkem kui küll" teise nurga alt

Tavapärane paatide tihedus seal

Maailma kõige lühem rahvusvaheline piirisild!

Ja nüüd kohustuslik ilmateade! Viimastel päevadel on olnud überpalav ja värske õhk on kuhugi linnast välja puhkusele läinud. Elaks nagu vihmametsas, sest lisaks kuumusele on ka meeletu niiskus. Hakkame tasapisi aru saama, mida tähendab siine kardetud juuli kuu. Viimane ca nädal on olnud üle 30 konstantselt (öösel arvan et kuskil 23-25 kanti), mis tähendab, et tunned nagu oleks 40 +. Homme (teie täna - 20.07.11) lubab 36 kraadi ja ülehomseks juba 38 kraadi. See saab üks lõbus aeg olema...

Nüüd aga lõpetan, kuna kell hakkab jõudma kesköösse ja vaja veel asju pakkida. Kuna Kai sai uue ja veel parema töökoha, siis otsustasime võtta 2 nädalat vabaks ja vaadata kanadas ringi. Homme alustame sõitu ida poole ja kokku kavatseme läbida ca 4000 km. Tagasi plaanime jõuda 31 juuliks ja eks siis kostitame teid järgmiste elamustega! Ootused on igatahes kõrged ja ma usun et me ei pea pettuma. Läheme kahekeisti ja üürime endale auto, seega oleme iseenda peremehed!

Eestlaste jaanipäev ja "pisike" gayparaad - 13.07.11

Enne sissekande kirjutamist kiikasin blogi taga peituvasse statistikarubriiki ja mul on hea meel tõdeda, et kuigi meie sissekanded ei ole enam nii tihedad kui seda oli ca 2 kuud tagasi, siis jätkuv huvi püsib, mida võib järeldada ka igapäecvasest ca 20'st "piilumisest" meie tegevustesse aadressil meiekanada.blogspot.com. Loomulikult, pärast sissekannet tõusevad need numbrid alati taevasse :)

Alustuseks tahaksin õnnitleda vande all olevaid Elenat ja Tambetit, kes teevad vande mitte murdmise nimel kõike ja ahvi kiirusel ning said vahtralehe saatkonnalt positiivse vastuse tööviisa osas ning astuvad homme (v siis hiljemalt oktoobris) lennukile, et meiega ühineda. Töö ilus ja korralik! Kaasa võtta Eesti hapukoort ja kohukesi (tuletan meelde, et koonerdada ei tasu, kuna lubatud pagasi kaal on 23 kg ja seljakotid on teil ju ka!), mis on pühalehmad siinses Eesti ühiskonnas ning mille nimel tehakse kukerpalli (see on suur asi, ega siin niisama ikka keegi ei kukerpallita ikkagist)!

Meie viimase pea kahe nädala tegemised on olnud nii põnevad kui ka vähempõnevad. Vähempõnev osa on see kus Kai tööd rügab ja mina palehigis tööd otsin. See protsess on olnud pehmelt öeldes kuradima "huvitavalt" ajudele käiv. Kuigi julgen väita, et mu CV ei ole just kõige nõrgem, siis ahvivaimustust ei ole tagasisidena kogenud. Olen läbi käinud ca 2000 töökuulutust (enamus C-level kohad, ehk siis Chief ehk juhtiv) ja saatnud välja ca 50 cv'd. Tagasiside on olnud tormiline ning vastuseid olen saanud umbes täpselt 0. Jah, mitte ühtegi! Pärast suurt ja laia masendust siis juhtusin paari Eestlasega ning ühe prantslasega rääkima, kes valgustasid mind siinses eluolus sellel maastikul. Mitte et siin oleks puudus töökohtadest, vaid asju lihtsalt aetakse totaalselt teisiti. Soovitused on see, mis ikkagist töökoha enamasti toob. Kuulutus kuskil karjäärifoorumis on Kanadalaste arusaam huumorist, millel puudub igasugune kavatsus edasiste tegevuste osas. Kui aga keegi sind soovitab, siis on teine lugu... Mistõttu olen siis nüüd võtnud endale uue suuna. CV ja kaaskiri on uue kuue saanud (siinkohal tänan Kristiinat, kes kindlasti ka meie blogisse aegajalt ära eksib!) ning nüüd läeb tõsiseks inimeste painamiseks ühe verejanulise põliseestlase poolt. Kahjuks on hetkel Eesti maja tegevused suveunes, seega kõikidele Eestlastele on raske ligi pääseda. Siiski, aega mul on ja jultumust ka, seega tuld! :) Ehk siis, nagu ka ise aru võite saada, siis nendel hetkedel kui Kai palehigis töötab, otsin mina palehigis tööd - balanss!

Nädalavahetused püüame siiki aktiivsed olla ja kuigi Kai peab laupäeviti töötama, oleme üritanud ikkagist maksimumi võtta. Eelmine nädalavahetus susserdasime Kai vabaks ja kuna oli pikk nädalavahetus (skohalik ieseisvuspäev, mis langes reedele), siis nautisime seda maksimaalselt. Käisime nimelt Seedriorul (tagasihoidlik kirjeldus eelmises sissekandes), kus toimus eestlaste jaanipäev ehk "suvehari". Kuna ilm oli reedel pööraselt palav, hakkasime liikuma juba varahommikul, et saaks päevast maksimumi võtta. Kuigi paljudel Eestlastel on seal ka väike suvilake (hellitavas käendes seepärast, et need on seal tõesti pisikesed) elasime meie seal telkides (vähemalt alguses plaanisime - täpsem selgitus mõne aja pärast). Reede sai enamasti vedeletud telkimispltsil ja veekogu ääres ning nauditud head seltskonda. Päike oli halastavalt palav, mistõttu esimesed kõrbemisjäljed olid juba u ca 1 h pärast (kai oma uv 6 faktor kreemiga seal laineid ei löönud just).

Nagu ka eelnevas postituses mainitud, siis külalisesineja (meie jaoks koduesineja) oli Tõnis, kes käis ka kiikamas reedel sealset eluolu. Pärast mõningasi õllesid sööma lonkides põrkasin Tõnisega kokku, rääkisime natuke juttu ja et kõik ikka usuks, siis jäädvustasin ta ka pildile:

Söögivalik oli seal loomulikult Eestipärane ja menüüvalik nägi välja selline (siis vähemalt killuke sellest):

Laupäeval oli kavas spordiüritused, millest sai ka loomulikult osa võetud. Meie naelutasime ennast võrkpalliturniirile ja harmoonias koos halastava päikesega veetsime sel turniiril ca pool päeva. Nahk siiani tänab mind, kinkides mulle osakesi endast. 

U ca kl 5 paiku algas ametlik osa, kus peeti siis kõne, räägiti ajaloost läbi esiisade pilgu läbi ning pagulaste püüdlustest Eestlust säilitada jne. Päris huvitav oli kuulata maailmavaadet inimestelt, kes olid teistpool suurt lompi - mida nad ootasid, lootsid ja kuidas meile kaasa elati. Avatseremoonia laulis sisse hr Mägi isklikult. Pole vahet kas 90 000 inimest lauluväljakul või mõnisada kuskil metsavahel, emotsioon on ühtlaselt hea! Õhtul leidis aset Tõnise ja Kärdi kontsert, mis tormikartuses viidi siseruumidesse. Kuigi kõik süüdistasid korraldajaid liigses pessimismis, siis pidime oma sõnu sööma. Kontserti lõpu poole algas meeletu torm, mida ka kohalikud väitsid, et ei ole siinkandis veel ennem kohanud. Vihm sadas maha sõna otseses mõttes külje pealt (mitte taevast, nagu tavaliselt oleme harjunud) ja tuul kippus asju lennutama. Tõnis ei lasknud ennast sellest häirida ja tegi kontserti pikemaks, kuniks torm rauges. Pärast tormi rahunemist hakkasid inimesed meile rääkima, et nad ei ole küll 100 % kindlad, aga meie telk vist ei pidanud sellele marule vastu. Läksime siis ise kaema, lootuses, et aeti kellegi teise omaga segamini... aga ei... tõesti ei pidanud vastu - üks tugitala oli pilbasteks lennanud ja terve telk kokku varisenud (ja tegu ei olnud mingi kvaliteet "made in china, resistant to nuke war" tootega, vaid korraliku telgiga). Ja et see torm oleks ikka meeldejääv, siis oli meie telgis sees ca 10 cm vett ja telefonid ujusid seal krooli. Minu kuu tagasi soetatud iföön 4 ja Kai uus vana 3GS ei näidanud mingisugust elumärki. Hõissaa!

Enamus riideid olid samuti läbi vettinud ning magamiseks mõeldud tekid, padjad ja madratsid ei kutsunud just sinna vahele pugema. Õnneks pakuti meile seepeale öömaja Nielanderite suveresidentsis (Lembit Nielander on üks Eesti elu eestvedajaid ning kuulus võrkpallurite suguvõsa esindaja), kus saime riided enam vähem ära kuivatada ja kuivade linade-tekkide vahel magada. 

Telefonid läksid parandusse ja õnneks sattusime ühe asjaliku töökoja peale, kus minu aparaadil vahetati paar vidinat ära, mistõttu ei saanud enam tuvastada veekahjustuste jälgi. Läksin Apple esindusse, kurtsin mitte funktsioneeriva telefoni üle, poetasin moka otsast, et see apple kvaliteet on kuidagi langemas, mispeale mu telefon ümber vahetati. Kai omaga nii hästi ei läinud - uus emaplaat ja LCD ekraan. Kokku kogu telefonide parandamise lõbu pea 3000 kr. Oli üks meeldejääv torm...

Samal ajal kui meie veetsime oma aega Seedriorul, leidis Torontos aset geyde pidustused ja paraad. Kahjuks ise seda oma silmaga ei näinud, aga meediakajastust hinnates oli tegu meeletu üritusega. Kuna ühiskond on siin tolerantne ja multikultuurne, siis võid tänavatelt leida politseimundris paraadist osavõtjaid ja tuletõrjujaid ja poliitikud jne. Kokku pidutses pühapäeval ca 1 miljon inimest, mis teeb siis pea terve eesti jagu gaysid. Samas puuduvad igasugused kokkupõrked meeleavaldajatega või siis negatiivse kajastusega. Päris harjumatu on selline olukord, kuna euroopas ei möödu kusagil selline üritus ilma vahejuhtumiteta.

Mis veel oleks mainimist väärt, on ilm. See on siin lämbe ja paistab et see ei anna siin ka armu. Päikese käes üle 30 min praadimine muutub enesepiinamiseks ja termomeetri 28*c on tänu niiskusele 36 - 38 kraadi. Hea on kui tuult juhtub olema, aga samas oleme ka tunda saanud seda, kui tuul ei viitsi puhuda. Ei tahaks küll kurta, aga see on ikka jube palav. Hea uudis on see, et läeb soojemaks! 

Nädalavahetusel on lipupäev ja lubame, et ei vea teid alt, kuna seekordne asukoht saab olema tiba ootamatu! 

Palju väikseid tegevusi ning eluolu - 30.06.11

Kindlasti olete juba ootusärevusest politseisse avladuse teinud ning brauseri akna "refresh" nupp on juba pidevast klikkimisest ära kulunud, aga siin ta viimaks on - Meie uus sissekanne!!!

Meie viimasest sissekandest on möödas täpselt 2 nädalat ning võibolla ongi nüüd paras meie selle ajavahemiku tegevused kokku võtta. Põhjus, miks me ei ole agaralt sissekannet teinud, seisneb lihtsalt asjaolus, et Kai sai tööd ning seetõttu on meie rändtirtsude eluviis veidike manitsetud. Samas, naine töötab ja mees puhkab, kostub nagu kapitalism ja ma nagu ei tohiks kõval häälel kurta. Nagu ka eelneva sissekande lõpus sai mainitud, alustas Kai oma tublit töölissipelga karjääri siin mandril ning peale kahte nädalat võib öelda, et asjad sujuvad ja ta on rahul. Töötab siis ühes ilusalongis (Spaas - nagu siin igal putkal on kombeks ennast tituleerida), mis tegeleb ka talle tuttava Kuido (või oli see Guinot???) brändiga. Teda vaadatakse kui jumalat, kuna ta pidavat seal kõige targem selles osas olema. 

Mis puutub minusse, siis mina otsin tööd. Esialgu oli tore logeleda niisama, kuid nüüd hakkab juba vaikselt üle viskama see aktiivne-mitte-kui-mitte-tegemine-ja-logelemine. Seetõttu olen sukeldunud internetimaailma ja kandideerin erinevatele ametikohtadele. Kuna kohalikud siin ei ole just interneti arendamise osas kõige edumeelsemad, siis on protsess natukene raskendatud, sest enamus töökohti presenteeritakse firmade kodulehtedel. On ka mõningad tööjõu agentuurid, kes jutu järgi peaks viima tööandja ja töömesilase kokku, kuid ei oska kommenteerida nende edulugusid. Eks saan teada, kuna täna panen paari sellisesse ennast kirja. Kokku olen viimase 5 päeva jooksul läbi käinud ca 2000 töökuulutust ja saatnud oma CV'd ning kaaskirja ca 40 - 50 erinevasse kohta. Olen peast juba üsna töökuulutus ja eks vaatame, mis lähima 2 nädala jooksul toimuma hakkab. Üldiselt on lugu siin nii, et 80% töökohtadest saadakse tutvuse abil, mis tähendab kokkuvõttes väga palju ebakompetentseid inimesi kõrgetel ametikohtadel. Kuid nad ei jäta jonni ja ikka värbavad niimoodi edasi - pole midagi öelda, visad tegelased... ja natuke nagu rumalad kah...

Mis siis aga siis viimase 2 nädala jooksul laiemas pildis juhtunud on... Kuna Kail on töögraafik selline, et reeded ja pühapäevad on alati vabad, siis proovime ka nende päevade sees midagi kindlasti teha. Oleme käinud Toronto erinevates kohtades ja kohtunud väga huvitavate inimestega. Näiteks viimane huvitav kohtumine oli ühe tegelasega, kes saatis mulle kirja Couchsurfingus (see sama portaal, kust kaudu ka endale ajutise elamise leidsime), et tuli just eestist puhkuselt ja tahaks eestlastega kohtuda. Tegu siis Kanadalasega (Anthony), kes lihtsalt niisama läks Eestisse puhkama ja leidis, et tegu on ühe äärmiselt huvitava kohaga, kus vist kunagi ei lähe pimedaks ja mitte kunagi ei lõppe pidu :D Kuna emotsioon oli nii tugev veel, siis tahtis seda meiega jagada. Saime kokku ühes baaris ja muljetasime. Anthonyga kaasas olnud sõbranna kuulas ja vaatas meid suu ammuli ja silmist võis lugeda küsimust "kus see paradiis asub ja miks ma sellest varem ei ole kuulnud". Paratamatult tuli meelde viru valge reklaam "Kaardilt sa sellist kohta ei leia, aga hea õnne korral võid sa sinna sattuda".

Samuti oleme siin korduvalt Eestlastega kokku saanud ja käinud erinevatel üritustel. üleeelmine nädalavahetus sai käidud jalgpalli vaatamas, kui Toronto FC mängis ülimalt kehva mängu Seattle'ga ja mingi ime läbi võitlesid välja 1:1 viigi. Kaks asja mis sellest mängust eredalt meelde jäid:

1) Toronto FC ei oska ikka üldse mängida

2) Pileti hind oli nii kallis, et selle eest saaks eestis terve staadioni osta (pilet ühele maksis 61 CAD - selle raha eest võiksid nad õppida mängima küll kurat võtaks!)

Seega liites need kaks uusavastust kokku, saame võrrandi vastuseks, et sinna tagasi enam ei tõmba. Võibolla äärmisel juhul 6'dal juulil, kui mängitakse NY Red Bulls'ga, kus ka teatavasti pallib meie kaasmaalane Joel Lindpere.

Teine huvitav koht, mida sai külastatud, oli Ontario Lake Island (ehk siis Ontario järve saar: toim). Sinna saab ainult praamiga, mis arvestades üldist hinnataset ei olnud sugugi kalllis - 6,5 CAD edasi-tagasi. Saar ise on ülimalt ilus, oma suurte ja hooldatud parkide, liivarandade ja jahisadamatega, millest paljud jäävad saare keskele, kuna saart läbib lai jõgi. Meie valisime saarega tutvumiseks ühe omapärase liiklusvahendi (saarel oli kuulda sahinaid, et see pidavat olema kõikide jalgrataste ema):

Kõikide jalgrataste isa oli ka saadaval, see oli siis neljakohaline... Kokku ca 1,5 h ja meil oli saarele rahulikult vändates ring peale tehtud koos kohustuslike pildistamispeatustega. Mõningaid väljavõtteid:

Mõtlik valge naine valget laeva ootamas...

Kinnisvaramulli arendamine täies hoos

kohalikud... põlismaalased

Veel oleme käinud vabaõhukontsertitel ja uudistanud erinevaid kaubandusettevõtteid, milliseid siiski enamasti leidus ka meie mikrorajoonis Tallinnas. 

Mõnedele teist sai mainitud suure suuga, et meie korteriomanik sõidab Euroopasse kaheks kuuks ja seega on meil siin lillepidu. Asjad aga ei ole sugugi nii läinud. Kuigi Alex pidi lahkuma juba ennem jaani, siis on ta veel siiani meiega. Seda seetõttu, et ca poolteist nädalat tagasi tegi ta rolleriga õnnetuse ja murdis jalaluu mitmest kohast ja jalg on kipsis. Õnnetuse põhjus oli kukkumine liigse järsu pööramise tagajärjel parkimisplatsil, mis oli sooritatud, et mitte sõita äärekivisse ja kukkuda. Hmm, surnud ring... Antud hetkel selle kirjatüki valmimise ajal on Alex arsti juures ja eks siis selgub, et kas ta saab esmaspäeval lennuki peale minna (pilet on tal juba uuesti soetatud) või pannakse kruvi jalga ja see tähendab järjekordset reisi edasilükkamist. Igatahes mul on kellega suhelda ajal kui Kai tööd rügab, kuna Alexil on keelatud üle 3 h jalga hoida allpool asendis, mis tähendab suht vertikaalasendit enamus ööpäevast, mis leiab aset suures toas diivani peal.

Mõtlesin, et valgustaks teid ka üldisemate teemadega, mis puudutab siinset elu-olu. Nüüd, kus esimesed ohh ja ahh emotsioonid on üle läinud ja hakkad vaikselt vajuma igapäeva elurutiini, siis hakkad ka rohkem nägema siinset elukeskkonda ja mõttemaailma. Pean tunnistama, et mõned asjad on siin väga arusaamatud. Räägiks teile ühe loo 3 peaga koletisest, kes sülgab tuld, sööb lapsi ja kellest räägitakse õuduslugusid ka kõige kaugemates Kanada otsadest - tema nimi on Muutused (perekonnanime ei tea). Muutused on kurjast ja kes sellest räägib on pagan ja tuleks põletada puuriidal! Nimelt kehtib lokkab siin mentaliteet, et miks lõhkuda seda, mis on tõestanud, et ta toimib. Seetõttu võib siin kohata tootmisettevõtteid, kus on jätkuvalt kasutusel tootmistarkvara aastast 1986 ja nagu IT teadlikumad võivad aru saada, siis on see DOS baasil ja ilma igasugu kasutajaliideseta. Aga töötajad on harjunud mingeid kindlaid klaviatuurikombinatsioone vajutama ja see on midagi mida ei taheta lõhkuda! Mis sest, et sinu tarkvara on 10 korda odavam (igakuine kuutasu) ja teeb tunduvalt enam tööd ära (ehk siis hoiab hiiglasliku hulga raha kokku), see ei ole piisav argument. Antud näiteid leidub veel ja veel,mis tähendab kokkuvõttes seda, et antud ühiskond on oma tehnoloogilise ja ka mõttemaailmalise arenguga Euroopast tunduvalt maas. Pole ka mõni ime, et siinsed elanikud vaatavad Eurooplasi kui innovaatilisi inimesi ja Euroopat pilguga, nagu Euroopa vaatab Jaapanit. Hmm, huvitav kuidas paistab Jaapan Kanadalasele? Kas see riik asub üldse samas päikesesüsteemis või on see järjekordne Viru Valge reklaam nende jaoks? Kõigi selle taustal pole ka ime, miks ma näiteks püüan kandideerida kohtadesse, kus Eestis mul puuduks igasugune kompetents: Pangandus, digitaalne meedia etc. Kui te vaid näeksite siinset internetipangandust, te teeksite püksid täis ja teil oleks naerust pisarad silmis. Kokkuvõttes on siinsete IT süsteemide kasutusmugavus 10 palli süsteemis umbes kuskil ümmargune null või siis veel allpool. Vinge, kui palju tööd siin oleks teha :)

Teine huvitav teema on siin transport. Nimelt on Torontos maailma kõige kallim ühistransport (kuukaart maksab 1500 EEK) ja seegi on killustunud. See 1500 kr plastiklipakas võimaldab sul liikuda vaid nö Toronto alas, kuid mitte siinsetes äärelinnades (kus muideks on 60-70% töökohtadest). Kui tahad ka sinna oma nina toppida, siis maksad mõnuga juurde. Kui hinnaperspektiiviga vaadata, siis on transpordisüsteem nigel - seda eriti metroo osas, mille kogupikkus on 70 KM. Lihtne võrdlus - NY kuupilet on tunduvalt odavam, tunduvalt laiahaardelisem ja metroo kogupikkus on 700 KM. See võib olla ka põhjuseks, miks tegu on meeletu autoühiskonnaga.

Täna (neljap) on siin kanadas tegemist ametlikult nädala viimase tööpäevaga, kuna homme on 1. juuli, mis siin riigis tähistab Kanada päeva, ehk siis päeva kus Kanada sai "iseseisvaks". Jeeah, right! Ühesõnaga, kuna tegu on suure-suure pühaga, siis on kõik kohad kinni ja kõigil kohustus puhata. Eesti kogukond on aga antud püha kasutanud üsna huvitavalt ja seda juba sisuliselt 50'dest aastatest alates. Kuna siin riigis ei tea keegi Jaanipäevast mitte midagi ja ka Midsummerday (kesksuvepäev: toim) ei ütle neile võhikutele mitte midagi, siis 24 Juuni tuleb rügada tööd nii, et veri ninast väljas. Küll aga ei ole Eestlased jätnud jonni (nagu meie kultuurile ju on kombeks) ja peavad seda püha siis kui teised peavad püha, mille tulemil arvavad, et nad vabaks said (kuigi väike saar nimega Inglismaa siiski jätkuvalt valitseb veel nende üle). Pidu leiab aset ühes eestlastele kuuluval maaalal Torontost edelasse (u ca 100 km), nimega Seedrioru. Tegu siis ühega kolmest Eestlaste maalapist (teised kaks on Jõekääru ja Kotkajärve), mis soetati Eesti kogukonna raha eest ca 60 a tagasi. Pidu kestab 3 päeva ja peaesinejaks on Tõnis Mägi koos oma abikaasa Kärt Johansoniga. Tõotab tulla vinge nädalavahetus, kuna sooja lubab sinna 30 kraadi kanti ja kokku tuleb suurem osa aktiivsest Eesti seltskonnast, kelle missioon siin on mitte lasta Eestlusel välja surra. 

Niagara Falls - 16.06.11

Kahjuks ei saa pikka sissejuhatust teha ning pinget kruvida koos küsimuste-vastuste vooruga, arvamaks, et kus me küll viimased kaks päeva oleme olnud. Kuna pealkiri võib targematele reeta, ei oleks see enam teiste osas aus. Just, need kes veel juurdlevad ja nuputavad, siis käisime, nagu igale uustulnukale kohale, tutvumas maalilise ojakesega, millel nimeks Niagara Falls.

Antud reis oli meil tegelikult juba broneeritud Mai lõpus, aga suutsime seda mingi ime läbi vaka all hoida. Kuna olime kuulnud, et juga tuleb jääda nautima ka õhtupimeduses, olime endale broneerinud hotelli ja et kõik ikka kindlasti iga nurga alt vaadatud saaks, siis kokku oli meil seal pea 2 päeva aega.

Sõidudistants Niagarale on võrreldav Tallinn-Pärnu otsaga, mis kulgeb mööda suurjärvistu kuulsaima lombi kallst Ontario Lake. Sõiduvahendiks valisime bussi, mis vastupidiselt Tallinn-Pärnu otsale oli aga hoopis teist masti hinnaga. Samas kui aus olla, siis ega väga muud valikut ei ole, kuna rong sinna ei sõida ja autot meil ei ole. Seega ca 250 eek nägu üks ots ja nuriseda pole mõtet, sest teine bussifirma küsis poole rohkem sama marsruudi eest.

Pärast 2 h sõitu Niagarasse jõudes pidime vantsima bussi jaamast u 45 min põhivaatamisväärsuste ning hotelli juurde. Tee sinna aga kulges mööda kanjoni äärt, mille sügavuses lookles kosest vahtu löödud rohekas jõgi.

Ilm oli ka soe ning päikesepaisteline, mistõttu jalutuskäik oli lausa nauding. Mida lähemale peamisele atraktsioonile, seda vahusemaks muutus jõgi ning aina enam hakkas silmapiirile tekkima kasiinosid. Nimelt on Niagara oma olemuselt väike Las Vegas, kus on mitmeid kasiinosid ja kus pidev non-stop show. Kuna kasiinod kuuluvad eranditult riigile ning Torontos ei ole kasiinosid, siis viiakse inimesi sinna hordide kaupa oma raha kulutama ning seda ala arendatakse kui kasiinopõrgut agaralt edasi. Visates esimesed pilgud koskedele, tõdedes võimast jõudu, liikusime edasi, leidmaks oma hotell, et asjad sinna ära viia. Kuna broneeringus lubati vaadet kosele, siis valetame, kui väidaksime, et kartus pettuse eest hinges ei oleks närinud. Arvasime mõlemad, et tegelikuses on juga kuskil taga peidus ja meile peetakse kõnet sellest, et kuidas hotelli ehitamise algusaastatel 1977 a. oli kõik näha, kuniks suured ja rikka kapitalistid ehitasid oma veer suuremad ja uhkemad hotellid ette jne jne. Saime sissekirjutuse tehtud, uksekaardid kätte ja vajutasime liftis pisut väriseva käega nuppu, mis tähistas korrust 13. Tuppa jõudes aga pidime (vabandus väljendust) perseli kukkuma - vaade oli etem kui üldse lootagi võisime. Et seda kadestusväärset momenti ka teiega jagada, siis siin on pildid meie toa vaatest:

Oma juga, oma vikerkaar - kõik hinnas

Horseshoe Falls e. Hobuseraua kosk 

Uue objektiivi rõõmud - zuumin maailma lähemale :)

Kuna kõht oli pikast jalutuskäigust ja suurest ahhetamisest tühjaks läinud, otsustasime meie külalislahke korteriperemehe nõu kuulda võtta ja minna einestama joa kõrval olevasse vaatetorni, millel nimeks Skylon. Tõesti, vaade oli hingemattev ja söögi hind Kanada keskmist arvestades ei olnud hingemattev.

Eriti maaliliseks muutuv vaade muidugi ööpimeduses, kui kokku pea 20 suurt valgustit suunatakse mõlema joa peale (nii kanada kui ka ameerika omale), mis muudavad teatud intervalli tagant oma värvust. Antud vaate püüdmiseks oli üsna hea koht meie enda hotelli tuba, mis oma asukohalt ning kõrguselt sobis ideaalselt pika säriga öövõteteks. Siinkohal võin öelda, et kuigi piltidel on "Silver Laus ja Kai Visnapuu" autoriõigus, ei ole kuritegu alljärgnevaid pilte oma desktop wallpaper'iks panna :D

Järgmisel päeval ootas meid ees lähem tutvumine joaga ja seda sõna otseses mõttes. Kuna olime soetanud endale "seikluspassid", mis võimaldasid osa saada erinevatest atraktsioonidest, siis üheks meeldejäävamaks oli paljude maailmarändurite "top 10 asja mis ära tuleb teha" nimekirja kuuluv paadisõit hobuseraua keskele. Tulem oli läbimärjad jalad ja muu keha, mis kilest rüü alt kogematta välja jäi ning pöördumatu kõrvuni naeratus, mis oli põhjustatud sellest uskumatust mässavast veemassist, mis sinu ümber kõrvulukustavalt möllab. 156 miljonit liitrit minutis on veemass, mis 54 m kõrguselt alla tuleb. Seda paarikümne meetri pealt ja kolmest ilmakaarest kogeda on unustamatu tunne!

Kuna täna oli 16. juuni, mis täpsemalt tähistab meie ühe kuu möödumist Kanadasse saabumisest, siis sellega kaasnes meil ka üks kohustus. Nendele, kes ei tea, siis eelugu on selline: Nimelt, viimasel õhtul Eestis, kinkis mu vend ja ta elukaaslane meile 11 väikest Eesti lippu. Iga kuu täitumisel (milleks on siis iga kuu 16 kuupäev), peame asetama ühe lipu sinna, kus me sellel päeval parajasti oleme. Ja et ei oleks mingit pettust ja hilisemat verbaalset vaidlust, et tegelikult olime ka kõige kõrgema mäe tipus või siis kõige suurema karu seljas, siis peame sellest ka pilti tegema ning loomulikult teiega seda kõike jagama. Nagu te isegi võite aimata, siis see kord olime me Niagara'l ning sinna me ka oma esimese lipu torkasime. Kuna Niagara Joa juures ei ole kohta, kus turist ei talluks, oli meil tükk tegemist leidmaks vääriline paik, kuhu meie poolt asetatud lipp võiks sobida ilma, et see kellegi poolt ära ei kistaks või tallutaks. Pärast mõningast otsingut leidsime sobiva koha ja siinkohal ka pilt:

Antud veevool moodustab ca 100 m pärast kuulsa Hobuseraua kose, mille veesammast võib ka taustal näha.

Muudest tegevustest võin öelda, et Kai töövestlus läks väga hästi ning teda ootab homme ees tema esimene tööpäev! Jippiii, see vist tähendab seda, et mina võin pikemalt puhata :D

Paar sissekannet tagasi mainisin, et äikesetormid siin on vaatamist väärt. Püüdsin ühte ka tabada mõni aeg tagasi, aga kuna puudub statiiv (veel), et särivõttega teha, siis oli see pigem nagu sportvõttega neutronite sprindi jäädvustamine. Siiski, ca 120 võttest üks tabas ning kuna tõmbasin täna pildid arvutisse, siis stiilinäide ühest tavalisest ca 30 min kestvast tormist:

PS! Antud postitust editeerisin ja postitasin 2 korda, kuna kirjatükk ununes ühtlaselt joonimata (teate küll, vasak ja parem äär on kindla joone järgi). Oleks Kai seda hommikul ärgates näinud, oleks mul tunnistusel ilutsenud "mitterahuldav" :P

Aktiivne nädalavahetus ja sünnipäevagolf - 13.06.11

Viimasest sissekirjutusest on juba mõnda aega möödas ja ma tean et nii mõnedki teist seda pikkisilmi ootavad. Vabandused, ka minu süda jookseb verd, et nõnda laisaks oleme muutunud. Lisaks, antud laiskusel on ka üks väga halb külg, mistõttu püüame teinekord aktiivsemad olla - jube raske on kronoloogiliselt meenutada, et mis siis täpselt juhtus ja emotsioonide edasi andmine muutub punnitamiseks. Kuid siiski-siiski, anname siinkohal endast parima ja loodame, et meie järjekordne kirjatükk teid rõõmustab...

Nädala sees oli palju asjaajamist ja aeg kuidagi möödus linnutiivul. Ajasime enamasti oma rahaasju, et EUR'st saaks CAD ja siis et see CAD ka lõpuks kohaliku konto peale saaks. Kusjuures, pool rahast panime tiguülekandega teele (rahvusvaheline kanne võtab min 3 päeva ja kuna saaja pool oli nii keeruliseks tehtud, siis ei olnud siinkohal Tambeti soovitatud moneybookers'st ka kasu) ja teise poole võtsime automaadist välja. Lõpptulemusel võime öelda, et automaadist välja võttes tuli odavam! ... oleks seda ennem teadnud...

Samas, et raha kontole saada, pidime taaskord ette võtma reisi Eesti Majja, kus asub siis Toronto Eesti Ühispank. Raha kontol, jäime veel telleriga juttu rääkima (tegu siis meie tuttava Kristiinaga), kes tõi lõpuks tagant ruumist välja ka "Minu Kanada" autor Ene Timmusk'i, keda kiitsime toreda ja informatiivse raamatu eest ning arutasime erinevatel teemadel. Kuna paar küsimust jäi õhku, millele nad ei osanud vastata, saadeti meid edasi alla korrusele, kus asus asjuri kabinet ja kes väga ootavat "päris" eestlasi külla. Nii see oli - meid ootas ees üks ülimalt õnnelik ning jutukas vanadaam. Vestluse lõpuks soovitas ta meil külastada ka Eesti Sihtkapitali kontorit, mis asus kõrvalmajas ja kus ka pidavat pikkisilmi oodatama "päris" eestlasi ja isegi kohvi pidavat neile pakutama. Mõtlesime siis läbi astuda ja meid võtsid vastu 2 keskeas naisterahvast, kes tõesti esimese asjana kohe lahkelt kohvi pakkusid. Vahemärkusena pean ütlema, et nende kohvikultuur siin on ikka suhteliselt jube (tundub, et mu maitsemeeled on ära hellitatud hea kohviga), kuid seal õnnestus üle pika aja saada kohvi, mis sai hindeks 3+. Niisiis, jõime seal oma kohvi ja arutasime teemadel "miks tulevad noored kanadasse" ja "sihtkapitali mõte ja vajadus". Ja et ennast näidata tõelise eestlasena, siis lubasime vajadusel ennast ohverdada Eesti kogukonna hüvanguks, mis siis tähendab seda, et oleme valmis osa võtma ja käe külge panema tulevatele üritustele. Eks näeb siis millesse ennast mässisime :)

Seega, päev täis eestlust ja kohtumisi erinevate inimestega, mis oli kuidagi värskendav ja tore.

Ülejäänud argipäevad kulgesid kuidagi rahulikult ja midagi tähelepanuväärset ei toimunud. Kolmapäeval sain kutse ühinemaks väliseestlastega nende suvekodus, kuhu kogunevad ainult mehed ja mängitakse golfi. Kuna jutt oli liikvel, et otsin ka tööd, siis see oli lihtsalt parim koht kuhu minna, kuna ees ootasid juba edukad ja erinevatel ametikohtadel töötavad inimesed, kelle üheks eesmärgiks on aidata maksimaalse nõu ja jõuga teist Eestlast. ÄGE!

Reedel tegime ka kohalikud numbrid lõpuks ära, kuna sõpru on juba üksjagu tekkinud ja suhtlemine muutub kalliks. Käisime läbi enamus teleoperaatoreid ja pidime tõdema, et oleme tagasi keskajas. Pakutavad paketid on mõttetud ja kallid - kui nad vaid teaksid ja kogeksid, mida Eestis pakutakse, siis tõenäoliselt algaks siin mäss. Niisiis, tegime ca 4-5 halvast valikust parima ja meie otsus langes maailmabränd Virgin kasuks. Olles teenendajaga dialoogis ja esitades oma tellimust, hakkab Kai mind veenma, et ma peaks ikka endale uue iPhone 4 ostma ja vana talle andma. Krt, kuidas see nüüd niipidi välja kukkus? Mina oleks pidanud Kaid veenama selles idees. Kuna mõnedes asjades ei tasu naissoole vastu vaielda, siis püüdsin järgida protokolli ja allusin sellele tahtele - Silveril on nüüd taskus uhiuus iföön 4 ja Kai on oma esimese uue Silveri kasutatud ifööni omanik. Kuna oleme uustulnukad ja ei oma krediidiajalugu, siis pidime nr omandamise eest maksma deposiiti ca 6000 kr. Tagastatakse siis kui 6 kuud arved tähtajaliselt tasutud. Arve miinimum (olematu paketisisu eest) on Kai'l naca üle 400 EEK ja mul üle 600 EEK. Ise on nad õnnelikud ja arvavad, et see on normaalne (kusjuures, numbri näitamise teenus on eraldi tasustatav ja minu paketis see puudub. Kui seda tahan, siis ca 100 kr kuus juurde). Seega, kui keegi tahab meie kohalike nr saada, siis küsige julgelt! Arvestades numbri hinda, siis on tegu ikka vääääga väärtusliku nr'ga, mida kõik peaksid enda telefoni tahtma :)

Reede õhtupoolikul oli mul aeg ühineda nädalavahetuseks meeste seltskonnaga. Kuna suvemaja asus nende mõistes küll üsna lähedal (kõigest 300 km), kuid sinna saamiseks on ainuke võimalus auto, siis võeti mind ühest metroojaamast peale. Nagu hiljem teada sain, siis Markus (ma arvan, et tegelikult oli tegu Margusega, kelle nimi on ameerikapäraselt muundunud Markuseks), oli tegelik Balti keti ideeline autor ja Eesti vabastajate seas auväärne tegelane (Markuse üks parimaid sõpru pidavat nüüdne Eesti võimuliidu kaitseminister olema). Tee ja loodus ise meenutas väga Soomet. Kuna Ontario provitsis ei ole väga mägesid (meie mõistes on neid seal tõeliselt palju, aga Kanada mõistes on tegu suht lameda maaga), siis võis leida vaateid, mis ka mingil määral meenutavad Lõuna-Eestit oma tihetate ja puutumatute metsadega. Mida põhja poole, seda karmimaks ja tihedamaks metsad muutusid ja iga mõne hetke tagant ilmes nähtavale taas uus järv. Ka eestlaste maja oli loomulikult järve ääres, mida ümbritsesid tihedad metsad. Kohale jõudes ja autost väljudes kuulsin tuttavat eestikeelset pininat - tegu oli sääskedega, kes armutult sulle kallale lendasid. Suuruselt ja väljanägemiselt täpselt sama sugused ja rääkisid ka sama juttu. Samas, kui sadakond km põhja poole minna, siis pidid sääsed olema juba elevandi suurused ja pidavat oma ohvri puu otsa lennutama, et ta seal tühjaks imeda. 

Õhtul võeti mehiselt napsi, räägiti naljakatest juhtumistest ning teavitati kogu seltskonnale, et Silver otsib tööd, seega hoidke silmad-kõrvad lahti. Mul oli küll tükk tegemist seletamaks, et millist konkreetset eriala ma ihaldaks (10 aastat kokk-kondiiter-keevitajana ei ole just päris kindlat märki suutnud külge panna), kuid loodan, et asjast saab tulevikus asja. Õhtul tehti veel üks õige eesti saun ja juba kell 5 hommikul läksime magama, et siis kell 8 ärgata ja golfi minna mängima. Õnneks oli peale minu hapusid nägusid veel mitmeid (kokku oli kamp ca 20 inimest, kellest enamus jäid vanusesse 45 - 60), mistõttu sobitusin kampa. Väljak ise oli uskumatult ilus ja maaililne (Kanadas on meeletult golfiväljakuid ja antud väljak valiti kanada 6'ks kõige ilusamaks väljakuks)!  

Nagu viimasest pildist ka näha, siis ilm ei olnud just kõige päikesepaistelisem meil seal, aga mõningad hoovihmad ei rikkunud meie tuju siiski. 

Pärast pikka golfamist ootas meid suvemajas ees kuninglik söök, pärast mida aeti uuesti saun kurjaks ja elu läks sauna eesruumis edasi. Pühapäeva hommikul sõitsime tagasi ja jõudes Torontosse, nägin esimest korda päikest terve nädalavahetuse jooksul. Habetunud ja sassis juustega, saime Kaiga kodu lähedal kaubamajas kokku ja sünnipäeva puhul läksin võtsin oma tellitud uue 40-150 mm objektiivi ka lõpuks poest ära (nad olid meeleheitlikult proovinud mulle helistada ja teavitada kauba saabumisest, aga kuna mul nr oli muutunud, siis eesti nr ei tahtnud nendega koostööd teha). Nüüd siis võin pilte teha CN Towerist nii, et taustaks jääb Tallinn :)

Kindlasti mõtlete, et Silver siin suure egoga jahub endast ja enda tegemistest, aga mis sai Kaist? Kai oli õnnelikult tütarlaste kätesse usaldatud ning nad käisid kinos, ula peal ja jooma peal :) Kallid perekonnaliikmed, ärge ehmuge, me ju teadsime, et selline ta on! :P

Täna on Kai terve päeva õppinud agaralt keelt, kuna teda ootab homme ees tema esimene välismaises keeles töövestlus :) Pöidlad pihku!

  

Kanada elu Eesti moodi ja külastuskäik lõbustusparki - 06.06.11

Tervist kullakesed! Kuigi meist ei ole mõnda aega midagi kuulda olnud, ei ole me siiski unne suikunud, vastupidi, oleme omamoodi põnevusi otsinud. Kuna mõlemail meil on kohustuslik kirjandus Kanadas resideerumiseks loetud ("Sellised nad on... Kanadalased" - kanadalastest läbi huumoriprisma ja "Minu Kanada" - kirjutatud 90'ndail emigreerunud perekonnast), siis tahtsime jubedalt kontakti saada kohalike eestlastega ning ka natuke näha, et milliseks nad on siin muundunud. Seega, nagu varasemast sissekandest võisite lugeda, siis Eesti Majas käies lõime esimestega kontakti ja reedel siis läksime Kristiina kutsel Eestlastega välja. Enne, kui kokku saime, mõtlesime Little Italy'sse Eesti-Itaalia mängu minna vaatama. Jõudsime sinna suht alguseks, kuid kõik viimsed kui baarid näitasid kas tennist (jah, see reketitega ja karvase palliga) või siis Saksa - Austria mängu. Milline endast iga lugu pidav itaalia koht teeb selliseid trikke??? Lõpuks umbes 15'sse baari sisse astudes küsis ukse juures habetunud, maikas, neljakümnendates mees, et kas ma olen Eestlane (võibolla see Eesti koondise särk mu seljas reetis, aga ma ei ole kindel). Noogutuse peale uuris, et ega ma ei tea mis võiks olla mängu seis. Vaatasin talle kurbade kutsikasilmadega otsa ja tõdesin, et tahaks ka ise teada. Seepeale tõusis mees otsustavalt püsti, sammus baari (meie sörkisime sabas) ja nõudis baaridaamilt, et see paneks nüüd õige mängu telekast jooksma. Ja voilaa, pilt oligi olemas ja seis nadi 2:0 (hakkasime nägema teise poolaja teisest minutist). Mõned minutid vaadatud, hüppas baari sisse mingi mees, viskas pilgu ekraanile, bravuuritses, et seis peabki selline olema ja et isegi vähe väravaid on Itaalia löönud ja lahkus. U ca 10 min pärast tuli tagasi, nägi seisu 3:0, bravuuritses veel veidi ja maandus meie kõrvale baari leti äärde. Pärast u 30 sek vaikust silmitses silmanurgast meid, küsis häbelikult, et kust me pärit ja kui kuulis et Eestist (tegelt pakkus ta ise seda suure kõhklusega), siis muutus jube sõbralikuks ja kukkus vabandama. Järgnes väga humoorikas vestlus selle itaallase ja ühe baarikunde vahel, kuidas itaallase üle tehti nalja ja meieni vallandus vabandusterahe, kuidas härra ütles, et ta süda jookseb verd ja ta tõesti ei teadnud :)

Mäng vaadatud, tuju halb selle "ilusa" skoori tõttu, sõnumineerisime Kristiinale edasiste plaanide osas ja selgus, et tema kodu oli u 10 min jalutuskäigu kaugusel meie televiisorist (loe: baarist). Saime Kristiinaga kokku, kohtusime 2 teise Eestlasega (Robi ja Leila) ning liikusime edasi kesklinnast eemale, kus pidid juba ülejäänud Eestlased pidutsema. Kohale jõudes leidsime eest veel 6-7 Eestlast, kes kõik meid avasüli vastu võtsid ja ka oma vahel automaatselt eesti keelt rääkima hakkasid. Siinkohal pean mainima, et enamus neist on 2 põlvkonda väliseestlased, kelle vanavanemad sõja ajal siis Kanadasse põgenesid. Üksikud ei rääkinud eesti keelt üldse (ntx Mai-Liis, kuigi nimi täiesti eestipärane), samas üks poiss rääkis aksendita (Priit - Emigreerusid eestisse 90'dal aastal, kui Priit oli 12 aastane. Käib Eestis vähemasti 2-3 korda aastas). Mida õhtu edasi, seda enam liikus vestlus inglise keelde, kuid egas see meid ei morjendanud. Seltskond oli lõbus, naljad olid head ja ka tuju oli hea. Kuna algne eesmärk oli minna Blues'i festivalile, mis toimus lähedal asetsevas pargis ja kuni kl 22:00'ni, siis juba ca 21:30 me hakkasimegi liikuma. Loomulikult kohale jõudes saime kuulata veel lõpuloo ja oligi läbi. Jällegi, see kedagi ei morjendanud ja edasi liiguti lähedal asuvasse baari. Rääkisime erinevatel huvitavatel teemadel, vahepeal hiilgasin oma läti keele oskusega (kuna kõik üritasid meenutada, et kuidas lätis Harry Potter film oli kinos kirjutatud ja ma päästsin nad agooniast - Harrys Potters äkki? - kõik noogutasid ja plaksutasid :P) ja meid tervitati Kanadasse tuleku puhul ja lubati, et see suvi meil igav ei hakka. Me ei kahtlegi selles :)

Ühispilt, mis tehtud jalutuskäigul muusikafestivalile

Rain'i "Tere tulemast Kanadasse! See suvi Teil igav ei hakka" kõne.

Isegi Kai hakkas suurest hirmust õlut jooma :D

Ja et sellest kõigest veel vähe oleks, siis õhtu teiseks naelaks sai meie kodutee. PS! Kõik, kes Kanadasse plaanivad tulla, te hakkate tõenäoliselt asju nüüd kiiresti pakkima ja pileteid ostma :)

Nimelt liikusime metrooga kodu poole, kui järsku u poolel teel teavitas metroojuht, et kahjuks on järgmine peatus viimane ja sealt edasi viib buss. Olime selleks hetkeks nii väsinud, et antud uudise peale vajusid suunurgad kandadeni. Kuid pidime oma arvamust muutma. Nimelt, niipea kui bussi uksed kinni pandi, hakkas bussijuht rahvaga läbi mikrofoni suhtlema ja sisuliselt stand-up comedy't tegema. Rääkis anektoote, laulis ühele tütarlapsele sünnipäevalaulu jne. Reis kulges tõsise naerutähe all! 

Kahjuks aga sai see järgmises metroode ristumise jaamas läbi ja pidime taas maa alla oma tee leidma, kus kolksuv metroo ja puudusid anektoodid. Lõpuks kodus ja kogu reisi aeg oli kokku- tatadadaaa.... trummipõrin... ikka veel trummid põrisevad.... veidi üle 2 tunni. Sellised on siis siin vahemaad ja kaugused, et jõuda reede öösel (kui ühistransport siiski suhteliselt tühi ja liigub oma maksimumkiirusel) peolt koju. Jah, tunneks ühistranspordi süsteemi paremini, saanuks ka tunniga hakkama, aga ei hakanud keset ööd riskima, et tõestada oma teadmisi selles vallas. 

Täna käisime kohas, mis otsetõlkes tähendab Kanada imedemaad. Tegu siis kanada suurima lõbustuspargiga. Kuigi valisime meelega esmaspäevase päeva, seisime ikkagist silmitsi meeletu rahvamassiga ja ainuüksi pileti ostmiseks pidime ca 1,5 h järjekorras seisma. Samas, 1 korra pilet kehtib 2 korda, (jah, nii imelik, kui see lause ka ei kostunud, siis nii see on), mis tähendab, et saame kaotatud aja tagasi teha ka mõnel teisel päeval. Sisse minnes leidsime eest tõsised ameerika mäed, hingematvad atraktsioonid, kus sind sisuliselt kuule vinnatakse ja siis vabalennus maa poole lastakse jne. Et üles ärgata, siis võtsime ühe mäe kohe ka ette. Kai küll proovis viimasel hetkel alt ära hüpata, kuid võttis siis viimasel sekundil julguse kokku ja ei pidanud kahetsema - kuna sõit tõmbas hinge kinni, kiljus terve aja ja silmi kordagi lahti ei teinud! Milline meeldiv kulgemine see oli! :D

Mõningad näited sealsetest atraktsioonidest:

Tuulutaja

Loksutaja

See täpp seal üleval pilve juures on kogum 3'st inimesest, kes siis niidi otsas lahti lastakse ja kes suure hooga alla ja ette poole hakkavad liikuma. Selle atrakstiooni juures kiljus Kai'gi, kuigi me vaid vaatasime seda :D

Peale seda kui olime jõudnud ära käia kolmel atraktsioonil, esitas Kai mulle väljakutse, et ma võiksin talle võita looma. Nagu me mehed teame, siis 

a) Väljakutsed meile meeldivad

b) Meie macholikus ei lase ju "ei" üelda, et mitte paista mökuna

..mistõttu kukkusin rõngaid loopima:

Ja kuna eks ma olen natuke ka osav, siis härra võitis prouale tagasihoidliku auhinna:

Aga selle auhinnaga kaasnes võitjale veel üks auhind - nimelt pidi võitja selle koju tassima. Kuna see väike ahvipoeg tuli kohe välja lunastada, siis sellega oli pargipäev läbi ja ragistasime ajusid, et kuidas kurat me sellega koju küll saame. Aga ega muud kui, et gorilla selga ja liikuma. Õnneks leidsime mõne hetke pärast bussiliini, mis meid koheselt metroosse viib (kuna põhimõtteliselt olime Toronto eeslinnas ja metroo on Torontos, siis oli sinna üksjagu maad). Kui bussiga oli veel hea sõita, sest loom soetati kuhugi alla pakiruumi, siis ees ootas meid tiptunni metroo, mis tavaliselt pungil rahvast täis. Ja pettuma ei pidanud ka seekord. Trügisime oma koduloomaga peale, endal peas rõõmus nägu, ja liikusimegi kodu poole. Meid saatis meie reisil pidevalt palju kadestavaid, rõõmsaid ja tüdinud pilke, kui me igale poole proovisime sellega mahtuda. Paljud uurisid, et kas tõesti on see nii suur?! Metroos tegi juht nalja, et peame lisapileti talle ostma ja üks bussiuht uuris, et kes sellega mängima hakkab. Lõpuks jõudsime koju ja peab tunnistama, et tõesti on see gorilla hiigelsuur - pole teda õieti paigutadagi siin...

Vat sellised seiklused on meil olnud! Järgmised seiklused juba siis järgnevates sissekannetes ;)

Kai sai jälle tädiks! Hõissaa! 02.06.11

Nagu pealkiri ka paljastab, siis saime just mõnda aega tagasi teate, et Kai sai teistkordselt täidiks. Küll meie Kai on ikka aktiivne  ja tubli:) Igatahes, õnne sinna Võrumaale ja suured õnnesoovid kogu Kanada rahva poolt!

Aga egoistid, nagu me oleme, me nüüd võtame jälle selle sära ja aupaiste enda peale ja kirjutame väheke enda tegemistest siin viimastel päevadel. 

Kuigi olen püüdnud ennast kursis hoida koduste uudistega, ja olen kuulnud, et teil on seal olnud supersoojad ilmad, ei morjenda see meid mitte üks raas. Nimelt on ka siin olnud viimastel päevadel meeletu palavus, mistõttu iga hommik mõtled hoolega läbi, et kas ja kui pika seikluse ette võtad. 

Esmaspäeval oli ilus päiksepaistepaisteline ilm, kuid mitte liiga kõrvetav (kõrvetav oli, aga õnneks oli ka tuult, mis aitas aegajalt hingata), mistõttu otsustasime minna ja kasutada oma kaks viimast Citypass'is olevat pääset ära. Nimelt oli kasutamata Casa Loma lossipääse (tegu siis kuningliku lossiga, mille rajas ja milles elas Toronto kunagine rahastaja ja rajaja), mida nimetatakse üheks erakordseks elamuseks ning samuti oli meil veel alles ka CN Toweri pääse, mida plaanisime kasutada öiste võtete tegemiseks (see oli ka meie esimesi turismiatraktsioone, kus käisime päeval). Kuna Casa Loma asub meist üsna kaugel, kulus sinna jõudmiseks ca poolteist tundi metroosõitu. Metroopeatusest pidime veel ette võtma ca kilomeetrise jalutuskäigu, mis enamasti koosnes mäkke ronimisest. Lõpuks kohal, avanes meile uskumatu ajalooline vaatepilt keset seda uudset ja klaasist linna:

Kolasime lossi ümbruses ringi ja imestasime suu ammuli, et kuidas küll selline ehitis on sattunud uuselamurajooni keskele, mida ääristavad pilvelõhkujad ja sügav "klaasist-peenike-ja-kõrge" kultuur. Imestamised imestatud ja kuna vastuseid me ilmselgelt ei saanud, otsustasime ka sisse vaadata. Kangutasime seda sissepääsu ust, kuid see oli kinni. Nimelt meie viimaste päevade õnne juures oleme tähele pannud, et jääme pidevalt igale poole mõni minut hiljaks, mis tähendab seda, et sisse enam ei saanudki antud päeval, kuna olime u täpselt 15 min liiga hilja jõudnud. Luusisime veel veidike ümber maja, võtsime maksimumi, mis väljast võtta sai (kuna meie piletid kaotasid antud päevaga oma kehtivuse) ja logelesime veidikene aega lossiesisel murul, sest meie järgmise atraktsioonini oli kõvasti aega (päike oli veel kõrgel taevas ja raske on tulevalguses Torontost pilti teha, kus see kera pildile trügib). Aga me ei kurda, meil oli siiski mõnus:

Edasi siis kulges meie tee tagasi kesklinna poole. Otsustasime, et kuna metrooga on ikka päris palju sõidetud ja ega seal suurt ei näe ka midagi, siis läheme jala. Hakkasime siis vantsima allamäge (tagant järele mõeldes oli see osa kõige lihtsam) ja suunaga Ontario järve poole. Kuna antud piirkonnas ei olnud me varem käinud, siis oli päris põnev. Läbisime oma jalutuskäigul igasugu huvitavaid kohti, kuid kõige meeldejäävam oli vast Hiinalinn. Tõsine hiinalinn, kus isegi tänavanimed olid hiinakeelsed ja poed sujuvalt laiusid majadest tänavatele. Müüdi ikka igasugust träni (vahet ei ole mis suurusega ja mis värvi) ja enamasti oli hind 1 CAD. Nagu öeldud - Hiinalinn! Lõpuks jõudsime järveni ja jalad lõid tuld (hiljem vaatasime järgi, et läbitud sai veidi üle 10 km). Kuna kõht oli tühi ja päike ikka taevas (kes kurat ütles et siin vara pimedaks läheb?), siis jalutasime veel mitu kvartalit, et leida sobivat (loe: mõistliku hinnaga) söögikohta. Lõpuks leppisime vana tuntud McTervislikuMcBurgeriga ja kuningliku õhtusöögi lõpuks oli ka juba piisavalt hämar, et minna torni. Pean tunnistama, et antud vaatepilti ei osanud siiski ette kujutada (kuigi olime juba ammu ootusärevuses ja kujutasime ette milline on öine Toronto). Siit siis ka paar pilti teile :

Vaade kesklinnale (meie kodu on seal taga - seal kus tuli põleb)

 

Torni kõrval asuv pesapallistaadion, kus just mäng lõppes

 

Öine CN Tower oma tuledes (värvipalett on kirev ja pidevalt muutuv)

Teisipäeval aga ootas meid ees tõeline saun. Teadsime ette, et peaks tulema vähemalt 30 kraadi sooja, aga ei osanud oodata, et see selliseks kujuneb. Nimelt on siin õhus meeletu niiskus, mistõttu ka juba silmade pilgutamisest hakkab antud temperatuuriga higi voolama. Võtsime rätikud ja raamatud ja läksime lähedal asuvasse parki ning otsustasime, et põhjamaa luiged peavad saama jumet nahale. Suutsime vast olla päikese käes poolteist tundi, kuniks lõpuks pidev higi pühkimine ära tüütas ning tagasi koju meid sundis lonkima. Antud pooleteisest tunnist mälestab meid siiani põlenud õlad ning käsivarred, mis eriti minu puhul ennast pidevalt meelde tuletavad, juhul kui mõtlematuid liigutusi teen (ntx voodis külge keeran või siis särki püüan selga panna). Aga seda kõike lootuses, et vasti kohalikud ei pea silmi kissitama, kui meie naha ere peegeldus neid pimestab (hiinlased ei pääse, nad kissitavad alati).

Teisipäeva õhtul kolis meile külla ka üks Taivaani tüdruk, kes kannab kaugete esivanemate nime Cherry (ei ole veel küsinud, et mis ta mitte-lääne pärane nimi on). Nimelt oli meie võõrustaja Alex talle juba ammu aega tagasi lubanud öömaja ja kui aus olla, siis ega meil selle vastu ka midagi ei olnud. Meil oli hea meel selle üle, et ta räägib väga hästi inglise keelt (kodus oli kuni 10 aastaste inglise keele õpetaja), mistõttu on temaga väga mugav suhelda (umbkeelne asiaat on üks raskemaid juhtumeid minu jaoks). Peab tõdema, et pikaks ta just ei jäänud (kuigi algselt pidi olema siin 2 nädalat), kuna juba järgmisel päeval leidis ta endale väga ägeda ja sisustatud korteri suhteliselt kesklinnas, mistõttu ta ka oma aja juba seal veedab. Samas on tal veel üks suur kohver meie juures, seega me veel kohtume temaga.

Eile võtsime lõpuks ette retke külastamaks Eesti Maja. Kuna ka see ei ole just kõige lähemal (tuleb kasutada 3 erinevat metrod, et sinnani jõuda), siis võttis see reis ka üksjagu aega. Maia enda leidmisega ei olnud väga probleemi. Tunnistust, et oleme õiges kohas, andus fakt ühest kirikust, kuhu oli kirjutatud peale puhtas Eesti Keeles: Eesti Baptistlik Kogudus. Kuigi oleme olnud siin natuke alla 3 nädala, tõmbusid suunurgad isegi tahtmatult kõrvadeni, kuna ikka väga hea on lugeda Eesti Keelt kohas, kus muidu ümbritseb sind keeled ja kultuurid, mis kauged ja tihtipeale võõrad. Paar maja edasi oli ka meie otsitav objekt- Eesti Maja. Pean tunnistama, et päevi on see maja seest poolt näinud, kuid ei lasknud ennast morjendada. Kolasime veidike majas ringi ja uurisime, te kus miskit toimub. Samal ajal leidis ühes suures ruumis aset Eesti pensionääride aastakoosolek. Huvitav oli kuulata vanakooli Eesti keelt segunenud inglise keele aksendiga. Aga siiski, meie peamine eesmärk oli külastada Eesti Ühispanka (ei, tegu ei ole SEB'ga, vaid eraldiseisva 50'datel asutatud Eestlaste pangaga) ning kui lõpuks pärast uudistamist õige koha leidsime (maja ise on üllatavalt suur, mistõttu läheb veidike aega et seal esimene kord orienteeruda), vaatasime tõtt oma saatusega - pank pandi 3 min tagasi kinni! Otsustasime järgmine päev uuesti tulla ja siis ka uurida täpsemalt eestlaste tegevuste kohta. Kuna aga ei raatsinud veel koju minna, siis mõtlesime, et läheme vaatame üle Toronto parkide au ja uhkuse High Park'i. Nagu nimi ka natukene viitab, siis oli tõesti tegu suure ja kõrge pargiga. Tegu on tõelise botaanikaaiaga keset linnakära, mis on samas nii suur ja roheline, et kipud unustama, et sinu ümber asetseb 5,5 mil inimest ja pidev sagimine.

 

 

Tänane ilm oli üllatavalt jahe, seega otsustasime mitte suuri plaane teha ning minna vaid uuele katsele Eesti Maja külastamiseks. Kuna läksime kodust ka varem välja, siis ebameeldivaid "me-oleme-kinni" üllatusi ei tulnud ja pank oli avatud. Sisse astudes ütles teenendaja naeratava näoga meile "Tere, palun" ja kutsus meid enda juurde. Kai üllatava lause peale "oi, ja ongi eesti keelne teenindus" vastas tütarlaps "jah, aga mitte nii hea kui Teil" (punastame). Uurisime siis kodupanga võimalusi ja peale 5 minutit saime aru, et võime oma olemasolevad  näljaste kapitalistide kaardid minema visata (tegu siis ühe kõrgemalt hinnatava pangaga - Canada Trust) ja jääda ikkagist eestimeelseks, millega kaasnevad ka tuuuuunduvalt väiksemad kulud (pean siinkohal ütlema, et kohalik pangandus ei ole üldse selline nagu meie oleme harjunud - sees on kiiksud, mis ajaks iga põhjamaalase naerma. Ntx kandsin endale testiks 100 EUR, võttis Canada Trust välismakse laekumise eest 30 CAD - see teeb 360 EEK... nagu ma ütlesin - kapitalistid).

Meid teenendas 21 aastane ilmselt teist põlve väliseestlane, kellel viskas vahepeal sisse ka inglise keelt, kuid kokkuvõttes ei pannud me seda talle pahaks. Kuna eestlaste ühiskond on siiski suhteliselt väike, siis tuntakse enamasti kõiki seal näo järgi, mis teeb teeninduse väga personaalseks. Kõrval kuulsime, kuidas teller (teenindaja tundus olevat Eestis sündinud - kuna rääkis puhtalt ja aktsendita) küsis vanemalt proualt, et kas ta on külma saanud, kuidas ennast ravib. Üleüldse oli saalis palju naeru ja lõbusaid kommentaare - harjumatu pangaelamus pärast Swed ja SEB taolisi gigante. :)

Peale uute pangakaartide kättesaamist (jah, siin antakse pangakaart kohe taskusse kaasa), jutustasime natuke veel tühjast tähjast ja uurisime, et mis elu siin muidu elatakse ja mida eestlased teevad. Seepeale kutsus teller ühe tütarlapse Kristiina, kes pidavat olema siuke aktiivsemat sorti. Kristiina pakkus välja, et võiksime nädalavahetusel minna kuhugi istuma, kuna alles äsja olevat mingid tegelased Eestist saabunud pikemaks ja neil oli nagunii plaanis õhtut veetma minna. Arvan, et meil on raske sellest ära öelda - kuna peame ju oma Newcomer (uustulija) nimetusest lahti saama :)

Ahjaa, homme lähen ostan endale uue objektiivi ka ära, siis saab tõsisemaid pilte teha :)

Veel üks pisiasi, mida me omavahel arutasime. Nimelt perekond ja sõbrad ootavad pikkisilmi meie postitusi, et olla kursis meie tegemistega. Samas aga avastasime me ka ise, et me ootame pikkisilmi vastu kommentaare ja uudiseid teilt, et tunda teie lähedust. Seega, ärge häbenege, kribage ikka mõned read kommentaaridesse :)

Kallisid ja terviseid kodustele ning sõpradele ja peatse kuulmiseni!