Kai sai jälle tädiks! Hõissaa! 02.06.11

Nagu pealkiri ka paljastab, siis saime just mõnda aega tagasi teate, et Kai sai teistkordselt täidiks. Küll meie Kai on ikka aktiivne  ja tubli:) Igatahes, õnne sinna Võrumaale ja suured õnnesoovid kogu Kanada rahva poolt!

Aga egoistid, nagu me oleme, me nüüd võtame jälle selle sära ja aupaiste enda peale ja kirjutame väheke enda tegemistest siin viimastel päevadel. 

Kuigi olen püüdnud ennast kursis hoida koduste uudistega, ja olen kuulnud, et teil on seal olnud supersoojad ilmad, ei morjenda see meid mitte üks raas. Nimelt on ka siin olnud viimastel päevadel meeletu palavus, mistõttu iga hommik mõtled hoolega läbi, et kas ja kui pika seikluse ette võtad. 

Esmaspäeval oli ilus päiksepaistepaisteline ilm, kuid mitte liiga kõrvetav (kõrvetav oli, aga õnneks oli ka tuult, mis aitas aegajalt hingata), mistõttu otsustasime minna ja kasutada oma kaks viimast Citypass'is olevat pääset ära. Nimelt oli kasutamata Casa Loma lossipääse (tegu siis kuningliku lossiga, mille rajas ja milles elas Toronto kunagine rahastaja ja rajaja), mida nimetatakse üheks erakordseks elamuseks ning samuti oli meil veel alles ka CN Toweri pääse, mida plaanisime kasutada öiste võtete tegemiseks (see oli ka meie esimesi turismiatraktsioone, kus käisime päeval). Kuna Casa Loma asub meist üsna kaugel, kulus sinna jõudmiseks ca poolteist tundi metroosõitu. Metroopeatusest pidime veel ette võtma ca kilomeetrise jalutuskäigu, mis enamasti koosnes mäkke ronimisest. Lõpuks kohal, avanes meile uskumatu ajalooline vaatepilt keset seda uudset ja klaasist linna:

Kolasime lossi ümbruses ringi ja imestasime suu ammuli, et kuidas küll selline ehitis on sattunud uuselamurajooni keskele, mida ääristavad pilvelõhkujad ja sügav "klaasist-peenike-ja-kõrge" kultuur. Imestamised imestatud ja kuna vastuseid me ilmselgelt ei saanud, otsustasime ka sisse vaadata. Kangutasime seda sissepääsu ust, kuid see oli kinni. Nimelt meie viimaste päevade õnne juures oleme tähele pannud, et jääme pidevalt igale poole mõni minut hiljaks, mis tähendab seda, et sisse enam ei saanudki antud päeval, kuna olime u täpselt 15 min liiga hilja jõudnud. Luusisime veel veidike ümber maja, võtsime maksimumi, mis väljast võtta sai (kuna meie piletid kaotasid antud päevaga oma kehtivuse) ja logelesime veidikene aega lossiesisel murul, sest meie järgmise atraktsioonini oli kõvasti aega (päike oli veel kõrgel taevas ja raske on tulevalguses Torontost pilti teha, kus see kera pildile trügib). Aga me ei kurda, meil oli siiski mõnus:

Edasi siis kulges meie tee tagasi kesklinna poole. Otsustasime, et kuna metrooga on ikka päris palju sõidetud ja ega seal suurt ei näe ka midagi, siis läheme jala. Hakkasime siis vantsima allamäge (tagant järele mõeldes oli see osa kõige lihtsam) ja suunaga Ontario järve poole. Kuna antud piirkonnas ei olnud me varem käinud, siis oli päris põnev. Läbisime oma jalutuskäigul igasugu huvitavaid kohti, kuid kõige meeldejäävam oli vast Hiinalinn. Tõsine hiinalinn, kus isegi tänavanimed olid hiinakeelsed ja poed sujuvalt laiusid majadest tänavatele. Müüdi ikka igasugust träni (vahet ei ole mis suurusega ja mis värvi) ja enamasti oli hind 1 CAD. Nagu öeldud - Hiinalinn! Lõpuks jõudsime järveni ja jalad lõid tuld (hiljem vaatasime järgi, et läbitud sai veidi üle 10 km). Kuna kõht oli tühi ja päike ikka taevas (kes kurat ütles et siin vara pimedaks läheb?), siis jalutasime veel mitu kvartalit, et leida sobivat (loe: mõistliku hinnaga) söögikohta. Lõpuks leppisime vana tuntud McTervislikuMcBurgeriga ja kuningliku õhtusöögi lõpuks oli ka juba piisavalt hämar, et minna torni. Pean tunnistama, et antud vaatepilti ei osanud siiski ette kujutada (kuigi olime juba ammu ootusärevuses ja kujutasime ette milline on öine Toronto). Siit siis ka paar pilti teile :

Vaade kesklinnale (meie kodu on seal taga - seal kus tuli põleb)

 

Torni kõrval asuv pesapallistaadion, kus just mäng lõppes

 

Öine CN Tower oma tuledes (värvipalett on kirev ja pidevalt muutuv)

Teisipäeval aga ootas meid ees tõeline saun. Teadsime ette, et peaks tulema vähemalt 30 kraadi sooja, aga ei osanud oodata, et see selliseks kujuneb. Nimelt on siin õhus meeletu niiskus, mistõttu ka juba silmade pilgutamisest hakkab antud temperatuuriga higi voolama. Võtsime rätikud ja raamatud ja läksime lähedal asuvasse parki ning otsustasime, et põhjamaa luiged peavad saama jumet nahale. Suutsime vast olla päikese käes poolteist tundi, kuniks lõpuks pidev higi pühkimine ära tüütas ning tagasi koju meid sundis lonkima. Antud pooleteisest tunnist mälestab meid siiani põlenud õlad ning käsivarred, mis eriti minu puhul ennast pidevalt meelde tuletavad, juhul kui mõtlematuid liigutusi teen (ntx voodis külge keeran või siis särki püüan selga panna). Aga seda kõike lootuses, et vasti kohalikud ei pea silmi kissitama, kui meie naha ere peegeldus neid pimestab (hiinlased ei pääse, nad kissitavad alati).

Teisipäeva õhtul kolis meile külla ka üks Taivaani tüdruk, kes kannab kaugete esivanemate nime Cherry (ei ole veel küsinud, et mis ta mitte-lääne pärane nimi on). Nimelt oli meie võõrustaja Alex talle juba ammu aega tagasi lubanud öömaja ja kui aus olla, siis ega meil selle vastu ka midagi ei olnud. Meil oli hea meel selle üle, et ta räägib väga hästi inglise keelt (kodus oli kuni 10 aastaste inglise keele õpetaja), mistõttu on temaga väga mugav suhelda (umbkeelne asiaat on üks raskemaid juhtumeid minu jaoks). Peab tõdema, et pikaks ta just ei jäänud (kuigi algselt pidi olema siin 2 nädalat), kuna juba järgmisel päeval leidis ta endale väga ägeda ja sisustatud korteri suhteliselt kesklinnas, mistõttu ta ka oma aja juba seal veedab. Samas on tal veel üks suur kohver meie juures, seega me veel kohtume temaga.

Eile võtsime lõpuks ette retke külastamaks Eesti Maja. Kuna ka see ei ole just kõige lähemal (tuleb kasutada 3 erinevat metrod, et sinnani jõuda), siis võttis see reis ka üksjagu aega. Maia enda leidmisega ei olnud väga probleemi. Tunnistust, et oleme õiges kohas, andus fakt ühest kirikust, kuhu oli kirjutatud peale puhtas Eesti Keeles: Eesti Baptistlik Kogudus. Kuigi oleme olnud siin natuke alla 3 nädala, tõmbusid suunurgad isegi tahtmatult kõrvadeni, kuna ikka väga hea on lugeda Eesti Keelt kohas, kus muidu ümbritseb sind keeled ja kultuurid, mis kauged ja tihtipeale võõrad. Paar maja edasi oli ka meie otsitav objekt- Eesti Maja. Pean tunnistama, et päevi on see maja seest poolt näinud, kuid ei lasknud ennast morjendada. Kolasime veidike majas ringi ja uurisime, te kus miskit toimub. Samal ajal leidis ühes suures ruumis aset Eesti pensionääride aastakoosolek. Huvitav oli kuulata vanakooli Eesti keelt segunenud inglise keele aksendiga. Aga siiski, meie peamine eesmärk oli külastada Eesti Ühispanka (ei, tegu ei ole SEB'ga, vaid eraldiseisva 50'datel asutatud Eestlaste pangaga) ning kui lõpuks pärast uudistamist õige koha leidsime (maja ise on üllatavalt suur, mistõttu läheb veidike aega et seal esimene kord orienteeruda), vaatasime tõtt oma saatusega - pank pandi 3 min tagasi kinni! Otsustasime järgmine päev uuesti tulla ja siis ka uurida täpsemalt eestlaste tegevuste kohta. Kuna aga ei raatsinud veel koju minna, siis mõtlesime, et läheme vaatame üle Toronto parkide au ja uhkuse High Park'i. Nagu nimi ka natukene viitab, siis oli tõesti tegu suure ja kõrge pargiga. Tegu on tõelise botaanikaaiaga keset linnakära, mis on samas nii suur ja roheline, et kipud unustama, et sinu ümber asetseb 5,5 mil inimest ja pidev sagimine.

 

 

Tänane ilm oli üllatavalt jahe, seega otsustasime mitte suuri plaane teha ning minna vaid uuele katsele Eesti Maja külastamiseks. Kuna läksime kodust ka varem välja, siis ebameeldivaid "me-oleme-kinni" üllatusi ei tulnud ja pank oli avatud. Sisse astudes ütles teenendaja naeratava näoga meile "Tere, palun" ja kutsus meid enda juurde. Kai üllatava lause peale "oi, ja ongi eesti keelne teenindus" vastas tütarlaps "jah, aga mitte nii hea kui Teil" (punastame). Uurisime siis kodupanga võimalusi ja peale 5 minutit saime aru, et võime oma olemasolevad  näljaste kapitalistide kaardid minema visata (tegu siis ühe kõrgemalt hinnatava pangaga - Canada Trust) ja jääda ikkagist eestimeelseks, millega kaasnevad ka tuuuuunduvalt väiksemad kulud (pean siinkohal ütlema, et kohalik pangandus ei ole üldse selline nagu meie oleme harjunud - sees on kiiksud, mis ajaks iga põhjamaalase naerma. Ntx kandsin endale testiks 100 EUR, võttis Canada Trust välismakse laekumise eest 30 CAD - see teeb 360 EEK... nagu ma ütlesin - kapitalistid).

Meid teenendas 21 aastane ilmselt teist põlve väliseestlane, kellel viskas vahepeal sisse ka inglise keelt, kuid kokkuvõttes ei pannud me seda talle pahaks. Kuna eestlaste ühiskond on siiski suhteliselt väike, siis tuntakse enamasti kõiki seal näo järgi, mis teeb teeninduse väga personaalseks. Kõrval kuulsime, kuidas teller (teenindaja tundus olevat Eestis sündinud - kuna rääkis puhtalt ja aktsendita) küsis vanemalt proualt, et kas ta on külma saanud, kuidas ennast ravib. Üleüldse oli saalis palju naeru ja lõbusaid kommentaare - harjumatu pangaelamus pärast Swed ja SEB taolisi gigante. :)

Peale uute pangakaartide kättesaamist (jah, siin antakse pangakaart kohe taskusse kaasa), jutustasime natuke veel tühjast tähjast ja uurisime, et mis elu siin muidu elatakse ja mida eestlased teevad. Seepeale kutsus teller ühe tütarlapse Kristiina, kes pidavat olema siuke aktiivsemat sorti. Kristiina pakkus välja, et võiksime nädalavahetusel minna kuhugi istuma, kuna alles äsja olevat mingid tegelased Eestist saabunud pikemaks ja neil oli nagunii plaanis õhtut veetma minna. Arvan, et meil on raske sellest ära öelda - kuna peame ju oma Newcomer (uustulija) nimetusest lahti saama :)

Ahjaa, homme lähen ostan endale uue objektiivi ka ära, siis saab tõsisemaid pilte teha :)

Veel üks pisiasi, mida me omavahel arutasime. Nimelt perekond ja sõbrad ootavad pikkisilmi meie postitusi, et olla kursis meie tegemistega. Samas aga avastasime me ka ise, et me ootame pikkisilmi vastu kommentaare ja uudiseid teilt, et tunda teie lähedust. Seega, ärge häbenege, kribage ikka mõned read kommentaaridesse :)

Kallisid ja terviseid kodustele ning sõpradele ja peatse kuulmiseni!