Palju väikseid tegevusi ning eluolu - 30.06.11

Kindlasti olete juba ootusärevusest politseisse avladuse teinud ning brauseri akna "refresh" nupp on juba pidevast klikkimisest ära kulunud, aga siin ta viimaks on - Meie uus sissekanne!!!

Meie viimasest sissekandest on möödas täpselt 2 nädalat ning võibolla ongi nüüd paras meie selle ajavahemiku tegevused kokku võtta. Põhjus, miks me ei ole agaralt sissekannet teinud, seisneb lihtsalt asjaolus, et Kai sai tööd ning seetõttu on meie rändtirtsude eluviis veidike manitsetud. Samas, naine töötab ja mees puhkab, kostub nagu kapitalism ja ma nagu ei tohiks kõval häälel kurta. Nagu ka eelneva sissekande lõpus sai mainitud, alustas Kai oma tublit töölissipelga karjääri siin mandril ning peale kahte nädalat võib öelda, et asjad sujuvad ja ta on rahul. Töötab siis ühes ilusalongis (Spaas - nagu siin igal putkal on kombeks ennast tituleerida), mis tegeleb ka talle tuttava Kuido (või oli see Guinot???) brändiga. Teda vaadatakse kui jumalat, kuna ta pidavat seal kõige targem selles osas olema. 

Mis puutub minusse, siis mina otsin tööd. Esialgu oli tore logeleda niisama, kuid nüüd hakkab juba vaikselt üle viskama see aktiivne-mitte-kui-mitte-tegemine-ja-logelemine. Seetõttu olen sukeldunud internetimaailma ja kandideerin erinevatele ametikohtadele. Kuna kohalikud siin ei ole just interneti arendamise osas kõige edumeelsemad, siis on protsess natukene raskendatud, sest enamus töökohti presenteeritakse firmade kodulehtedel. On ka mõningad tööjõu agentuurid, kes jutu järgi peaks viima tööandja ja töömesilase kokku, kuid ei oska kommenteerida nende edulugusid. Eks saan teada, kuna täna panen paari sellisesse ennast kirja. Kokku olen viimase 5 päeva jooksul läbi käinud ca 2000 töökuulutust ja saatnud oma CV'd ning kaaskirja ca 40 - 50 erinevasse kohta. Olen peast juba üsna töökuulutus ja eks vaatame, mis lähima 2 nädala jooksul toimuma hakkab. Üldiselt on lugu siin nii, et 80% töökohtadest saadakse tutvuse abil, mis tähendab kokkuvõttes väga palju ebakompetentseid inimesi kõrgetel ametikohtadel. Kuid nad ei jäta jonni ja ikka värbavad niimoodi edasi - pole midagi öelda, visad tegelased... ja natuke nagu rumalad kah...

Mis siis aga siis viimase 2 nädala jooksul laiemas pildis juhtunud on... Kuna Kail on töögraafik selline, et reeded ja pühapäevad on alati vabad, siis proovime ka nende päevade sees midagi kindlasti teha. Oleme käinud Toronto erinevates kohtades ja kohtunud väga huvitavate inimestega. Näiteks viimane huvitav kohtumine oli ühe tegelasega, kes saatis mulle kirja Couchsurfingus (see sama portaal, kust kaudu ka endale ajutise elamise leidsime), et tuli just eestist puhkuselt ja tahaks eestlastega kohtuda. Tegu siis Kanadalasega (Anthony), kes lihtsalt niisama läks Eestisse puhkama ja leidis, et tegu on ühe äärmiselt huvitava kohaga, kus vist kunagi ei lähe pimedaks ja mitte kunagi ei lõppe pidu :D Kuna emotsioon oli nii tugev veel, siis tahtis seda meiega jagada. Saime kokku ühes baaris ja muljetasime. Anthonyga kaasas olnud sõbranna kuulas ja vaatas meid suu ammuli ja silmist võis lugeda küsimust "kus see paradiis asub ja miks ma sellest varem ei ole kuulnud". Paratamatult tuli meelde viru valge reklaam "Kaardilt sa sellist kohta ei leia, aga hea õnne korral võid sa sinna sattuda".

Samuti oleme siin korduvalt Eestlastega kokku saanud ja käinud erinevatel üritustel. üleeelmine nädalavahetus sai käidud jalgpalli vaatamas, kui Toronto FC mängis ülimalt kehva mängu Seattle'ga ja mingi ime läbi võitlesid välja 1:1 viigi. Kaks asja mis sellest mängust eredalt meelde jäid:

1) Toronto FC ei oska ikka üldse mängida

2) Pileti hind oli nii kallis, et selle eest saaks eestis terve staadioni osta (pilet ühele maksis 61 CAD - selle raha eest võiksid nad õppida mängima küll kurat võtaks!)

Seega liites need kaks uusavastust kokku, saame võrrandi vastuseks, et sinna tagasi enam ei tõmba. Võibolla äärmisel juhul 6'dal juulil, kui mängitakse NY Red Bulls'ga, kus ka teatavasti pallib meie kaasmaalane Joel Lindpere.

Teine huvitav koht, mida sai külastatud, oli Ontario Lake Island (ehk siis Ontario järve saar: toim). Sinna saab ainult praamiga, mis arvestades üldist hinnataset ei olnud sugugi kalllis - 6,5 CAD edasi-tagasi. Saar ise on ülimalt ilus, oma suurte ja hooldatud parkide, liivarandade ja jahisadamatega, millest paljud jäävad saare keskele, kuna saart läbib lai jõgi. Meie valisime saarega tutvumiseks ühe omapärase liiklusvahendi (saarel oli kuulda sahinaid, et see pidavat olema kõikide jalgrataste ema):

Kõikide jalgrataste isa oli ka saadaval, see oli siis neljakohaline... Kokku ca 1,5 h ja meil oli saarele rahulikult vändates ring peale tehtud koos kohustuslike pildistamispeatustega. Mõningaid väljavõtteid:

Mõtlik valge naine valget laeva ootamas...

Kinnisvaramulli arendamine täies hoos

kohalikud... põlismaalased

Veel oleme käinud vabaõhukontsertitel ja uudistanud erinevaid kaubandusettevõtteid, milliseid siiski enamasti leidus ka meie mikrorajoonis Tallinnas. 

Mõnedele teist sai mainitud suure suuga, et meie korteriomanik sõidab Euroopasse kaheks kuuks ja seega on meil siin lillepidu. Asjad aga ei ole sugugi nii läinud. Kuigi Alex pidi lahkuma juba ennem jaani, siis on ta veel siiani meiega. Seda seetõttu, et ca poolteist nädalat tagasi tegi ta rolleriga õnnetuse ja murdis jalaluu mitmest kohast ja jalg on kipsis. Õnnetuse põhjus oli kukkumine liigse järsu pööramise tagajärjel parkimisplatsil, mis oli sooritatud, et mitte sõita äärekivisse ja kukkuda. Hmm, surnud ring... Antud hetkel selle kirjatüki valmimise ajal on Alex arsti juures ja eks siis selgub, et kas ta saab esmaspäeval lennuki peale minna (pilet on tal juba uuesti soetatud) või pannakse kruvi jalga ja see tähendab järjekordset reisi edasilükkamist. Igatahes mul on kellega suhelda ajal kui Kai tööd rügab, kuna Alexil on keelatud üle 3 h jalga hoida allpool asendis, mis tähendab suht vertikaalasendit enamus ööpäevast, mis leiab aset suures toas diivani peal.

Mõtlesin, et valgustaks teid ka üldisemate teemadega, mis puudutab siinset elu-olu. Nüüd, kus esimesed ohh ja ahh emotsioonid on üle läinud ja hakkad vaikselt vajuma igapäeva elurutiini, siis hakkad ka rohkem nägema siinset elukeskkonda ja mõttemaailma. Pean tunnistama, et mõned asjad on siin väga arusaamatud. Räägiks teile ühe loo 3 peaga koletisest, kes sülgab tuld, sööb lapsi ja kellest räägitakse õuduslugusid ka kõige kaugemates Kanada otsadest - tema nimi on Muutused (perekonnanime ei tea). Muutused on kurjast ja kes sellest räägib on pagan ja tuleks põletada puuriidal! Nimelt kehtib lokkab siin mentaliteet, et miks lõhkuda seda, mis on tõestanud, et ta toimib. Seetõttu võib siin kohata tootmisettevõtteid, kus on jätkuvalt kasutusel tootmistarkvara aastast 1986 ja nagu IT teadlikumad võivad aru saada, siis on see DOS baasil ja ilma igasugu kasutajaliideseta. Aga töötajad on harjunud mingeid kindlaid klaviatuurikombinatsioone vajutama ja see on midagi mida ei taheta lõhkuda! Mis sest, et sinu tarkvara on 10 korda odavam (igakuine kuutasu) ja teeb tunduvalt enam tööd ära (ehk siis hoiab hiiglasliku hulga raha kokku), see ei ole piisav argument. Antud näiteid leidub veel ja veel,mis tähendab kokkuvõttes seda, et antud ühiskond on oma tehnoloogilise ja ka mõttemaailmalise arenguga Euroopast tunduvalt maas. Pole ka mõni ime, et siinsed elanikud vaatavad Eurooplasi kui innovaatilisi inimesi ja Euroopat pilguga, nagu Euroopa vaatab Jaapanit. Hmm, huvitav kuidas paistab Jaapan Kanadalasele? Kas see riik asub üldse samas päikesesüsteemis või on see järjekordne Viru Valge reklaam nende jaoks? Kõigi selle taustal pole ka ime, miks ma näiteks püüan kandideerida kohtadesse, kus Eestis mul puuduks igasugune kompetents: Pangandus, digitaalne meedia etc. Kui te vaid näeksite siinset internetipangandust, te teeksite püksid täis ja teil oleks naerust pisarad silmis. Kokkuvõttes on siinsete IT süsteemide kasutusmugavus 10 palli süsteemis umbes kuskil ümmargune null või siis veel allpool. Vinge, kui palju tööd siin oleks teha :)

Teine huvitav teema on siin transport. Nimelt on Torontos maailma kõige kallim ühistransport (kuukaart maksab 1500 EEK) ja seegi on killustunud. See 1500 kr plastiklipakas võimaldab sul liikuda vaid nö Toronto alas, kuid mitte siinsetes äärelinnades (kus muideks on 60-70% töökohtadest). Kui tahad ka sinna oma nina toppida, siis maksad mõnuga juurde. Kui hinnaperspektiiviga vaadata, siis on transpordisüsteem nigel - seda eriti metroo osas, mille kogupikkus on 70 KM. Lihtne võrdlus - NY kuupilet on tunduvalt odavam, tunduvalt laiahaardelisem ja metroo kogupikkus on 700 KM. See võib olla ka põhjuseks, miks tegu on meeletu autoühiskonnaga.

Täna (neljap) on siin kanadas tegemist ametlikult nädala viimase tööpäevaga, kuna homme on 1. juuli, mis siin riigis tähistab Kanada päeva, ehk siis päeva kus Kanada sai "iseseisvaks". Jeeah, right! Ühesõnaga, kuna tegu on suure-suure pühaga, siis on kõik kohad kinni ja kõigil kohustus puhata. Eesti kogukond on aga antud püha kasutanud üsna huvitavalt ja seda juba sisuliselt 50'dest aastatest alates. Kuna siin riigis ei tea keegi Jaanipäevast mitte midagi ja ka Midsummerday (kesksuvepäev: toim) ei ütle neile võhikutele mitte midagi, siis 24 Juuni tuleb rügada tööd nii, et veri ninast väljas. Küll aga ei ole Eestlased jätnud jonni (nagu meie kultuurile ju on kombeks) ja peavad seda püha siis kui teised peavad püha, mille tulemil arvavad, et nad vabaks said (kuigi väike saar nimega Inglismaa siiski jätkuvalt valitseb veel nende üle). Pidu leiab aset ühes eestlastele kuuluval maaalal Torontost edelasse (u ca 100 km), nimega Seedrioru. Tegu siis ühega kolmest Eestlaste maalapist (teised kaks on Jõekääru ja Kotkajärve), mis soetati Eesti kogukonna raha eest ca 60 a tagasi. Pidu kestab 3 päeva ja peaesinejaks on Tõnis Mägi koos oma abikaasa Kärt Johansoniga. Tõotab tulla vinge nädalavahetus, kuna sooja lubab sinna 30 kraadi kanti ja kokku tuleb suurem osa aktiivsest Eesti seltskonnast, kelle missioon siin on mitte lasta Eestlusel välja surra.