Sukeldumine ja 1000 saare piirkond - 16.07.11

Niisiis, on taaskord aeg jagada teiega muljeid meie viimaste päevade tegevustest. Nagu eelmises sissekandes sai ka mainitud, siis meie püha lipupäev oli planeeritud vähe teistsugustes oludes. Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama päris algusest...

Kõik sai alguse ühel ilusal päikselisel 12'da juuni päeval, 1983 aastal, kui siia ilma lisandus üks äärmiselt kuninglik ja lugupeetud kodanik. Sellest ajast peale peetakse igal juunikuu kaheteistkümnendal päeval suurt pidu selle ilmakodaniku auks ja tuuakse kokku rohkelt kingitusi erinevatest maailma nurkadest. Nõnda ka nüüdsel uusajastul, kui tuli taaskord pidupäev, toodi ilmakodanikule tema ülimalt armsa ja hooliva naisilmakodaniku poolt kink, mis sisaldas endas seiklusliku sukeldumist ajaloolises jões, mis ühendab endas Lake Ontariot ning Atlandi ookeanit, läbides sealjuures mitmeid suurlinnu (ntx Montreal ja Qubec) ja olles rohkem kui 1000 km pikk ning märkides Kanada ja USA piiri nii u esimesed 400 km. Sukeldumine leidis aset nädalavahetusel, mis ideaalselt langes kokku ka meie lipupäevaga (võibolla oli see naisilmakodaniku poolt hoolikalt kavandatud vandenõu?). Kuna väljasõit oli laupäeva hommikul kell 7 ja "rendezvous" (tõlkes kohtumispaik. Küll on tore oma teadmistega eputada ja tagantjärele targutada) oli teises linna otsas, ja ma tuletan meelde, et tegu ei ole siin Pärnu suuruse linnaga, siis oli meil vaja plaan B'd. Plaan B'ks kujunes meie siine tugiisik Kristiina, kes pakkus reede õhtuks asüüli. Asukoht oli tunduvalt parem ja teades, et nii varakult tuleb siin takso võtta, kui üldse kuhugi jõuda soovid, siis ka rahakotile oli see distants tunduvalt mahedam hoop. Kuna tegu oli reede õhtuga ja õhtud ei lähe kuidagi külmaks, meeldib ka siin (uskumatu-uskumatu) noortel kokku tulla ja mõnusalt aega veeta. Nõnda ka seekord ja reede õhtul peale meie saabumist (vist kuulsid kuulsa ilmakodaniku ja tema naisilmakodaniku külaskäigust) hakkas sinna voorima igasugu inimesi ja enne kui arugi saadi, oli pidu täies hoos. Kahjuks pidin küll vastu tahtmist ennast u ca poole 2 paiku vaikselt seltskonnast minema vingerdama, et siis magama minna ja juba kell 6 ärgata. ca 4 h ja palju kuuldud kärarikkaid emotsioone hiljem loivasimegi juba takso peale ja andsime põlisele Kanadalasest taksojuhile, nimeks Mohamed, käsu meid stardipunkti viia. Uskumatu kui vaikne üks suurlinn laupäeva hommikul kell 6 on...

Kohale jõudes ootasime üle poole tunni, et üldse esimesed näod sinna kohale ilmuksid ja nii muuseas oligi juba kell 8 kui liikuma hakkasime. Kuna tegu oli poolakatega, siis ma ei hakka siinkohal nende ajateadmisest pikemalt rääkima! Suunaks oli Brockville, mis siis jääb u poole tee peale Montreali. Ilus väikelinn, mis tänaseks on tõeline sukeldujate meka. Sukeldumised toimusid paadilt, vesi oli uskumatult soe (kuna tegu jõega, siis nii peal kui all oli 22-23*C) ja vaade kõike muud kui võrreldav eesti vetega. Kuna vee all ei saanud pilte tehtud (oli ainult videokaamera seal ja selle ajani, kui need kaadrid kätte saame, on juba mitu postitust mööda läinud), siis lisan siia ühe Youtube'st leitud video, saamaks aimdust, mida seal nägin:

Algne plaan oli, et Eesti lipp PEAB oma koha seal all leidma, aga nagu mainitud, siis oli seltskonnal kaasas vaid videokaamera ja ka selle materjal saab monteeritud alles jumal teab millal. Kuna oma esimese sukeldumisega vigastasin taaskord kõrva (sama vana jama, kus parem kõrv ei kipu tasakaalustuma), siis päeva teine sukeldumine jäi mul ära, et mitte liigseid riske võtta. Aga siit mõned pildid (kahjuks aint mõned, kuna paat oli esimene päev nii täis, et Kai'd ei lubatud kaasa :/)

Varustus koos, kontrollitud! Viimased "stressitestid", et ikka kindel oleks.

Kuuma suveilmaga kleepuva keha peale 7mm paksust kalipsot selga venitada on päris korralik sport! Tehtud!

Õhtul, kui paat oli tagasi randunud ja varustus ilusti kokku jälle pakitud, mindi õhtusöögile, misjärel liikusime laagriplatsile. Elamine oli telkides ja uskuge v mitte, aga siin on ka öösel telgis magades palav. Kuna olime suurlinnast eemal ja põhja pool, siis loomulikult saime tunda ka sääskede "meeldivat" vastuvõttu. Ööpimeduses muutus laagripaik vaenulikuks vaenlase tagalaks, kus ellu jäämise nimel pidid pidevalt vehklema nagu hullumajast ära karanu. Sellist vereimemisparaadi ei ole ma enne kohanud!

Pühapäeva hommik algas varakult - 7 hommikul. Aga samas ei oleks pikemalt ka magada saanud, kuna päike oli juba halastamatu ja hingata ei olnud mitte kui midagi, seega päev oleks alanud varakult nagunii. Ärgates taipasin, et mu parem kõrv ei olnud ikka veel samaväärne vasakuga ning kippus laisklema, mis minu jaoks tähendas seda, et kuulmine oli jäänud ühe kõrva kanda. See tähendas minu jaoks, et ka sukeldumise teine päev on minu jaoks välistatud! Kuid kokkuvõttes sai see meil ikkagist elamusterohke päev. Kuna teised läksid paadiga vee peale ca 6'ks tunniks, siis otsustasime võtta ühe paadituuri, mis sisaldas 1000 saare ringsõitu ja Boldt lossi külastamist. Georg C. Boldt oli siis NY miljardär, kellele kuulusid mitmed hotellid, millest kuulsaim oli Waldorf Astori New Yorkis. Lossi ehitas ta oma naisele armastuse märgiks. Kui aga naine suri 1904, ei olnud loss veel täielikult valmis ja tööd lõppesid päevapealt. Sellest hetkest alates ei tõstnud keegi jalga sinna kuni 70'te lõpuni, kui loss võeti kaitse alla ja hakati uuesti renoveerima vandaalide purustustest ja põlengutest. Kuna see asus USA poolel, siis sinna saamiseks pidime täitma veidike pabermajandust (mõned teavad, et püüdsin siin USA viisat saada, aga bürokraatilistel põhjustel oli see pea võimatu ja loobusin). Selle tulemusel läbisime USA piirivalve, kes lõi meile passi templi koos mingi kaardiga, mis siis lubab meil 3 kuu jooksul USA't korduvalt külastada. Säh teile bürokraadid!!!

Loss ise oli uskumatu vaatepilt ja sees laius meeletu luksus. Kohe näha, et armastusega tehtud, seega ma eeldan et Kai ehitab mulle ka varsti sellise! :P Sinna sai ka poetatud meie kohustuslik lipp:

Saarele vaade turistilootsikust

Tagasihoidlik paadimaja, mis kuulus lossi juurde

Telk

Kui Kai vaatamisväärsustega tutvus, käisin mina kähku ajast tagasi ja tegin pildi hetkest, kui lossi ehitati. Pilt aastast 1903.

Klišee. Ameerika lipp ja kotkas!

On Eesti lipu aeg!

Eesti lipp sai asetatud pärast pilti kohta, kus ta säiliks kauem kui 1h. Kes otsib see leiab selle ka pildilt üles.

Tagasitee kulges kauem, kuna meie turistipaat näitas meile ka vähe ümbrust. Nähtu oli hingemattev ja see koht saab kindlasti "Kohustuslik näha" staatuse meie poolt. Mõningad pildid:

Selle saare/maja nim on "Rohkem kui küll". Ilma naljata!

Väike huberik ja 2 aerupaati. Rikkad elasid sellest kohast paarsada m kaugemal.

Üks rikas elas näiteks siin...

...ja üks siin

"rohkem kui küll" teise nurga alt

Tavapärane paatide tihedus seal

Maailma kõige lühem rahvusvaheline piirisild!

Ja nüüd kohustuslik ilmateade! Viimastel päevadel on olnud überpalav ja värske õhk on kuhugi linnast välja puhkusele läinud. Elaks nagu vihmametsas, sest lisaks kuumusele on ka meeletu niiskus. Hakkame tasapisi aru saama, mida tähendab siine kardetud juuli kuu. Viimane ca nädal on olnud üle 30 konstantselt (öösel arvan et kuskil 23-25 kanti), mis tähendab, et tunned nagu oleks 40 +. Homme (teie täna - 20.07.11) lubab 36 kraadi ja ülehomseks juba 38 kraadi. See saab üks lõbus aeg olema...

Nüüd aga lõpetan, kuna kell hakkab jõudma kesköösse ja vaja veel asju pakkida. Kuna Kai sai uue ja veel parema töökoha, siis otsustasime võtta 2 nädalat vabaks ja vaadata kanadas ringi. Homme alustame sõitu ida poole ja kokku kavatseme läbida ca 4000 km. Tagasi plaanime jõuda 31 juuliks ja eks siis kostitame teid järgmiste elamustega! Ootused on igatahes kõrged ja ma usun et me ei pea pettuma. Läheme kahekeisti ja üürime endale auto, seega oleme iseenda peremehed!