Enne sissekande kirjutamist kiikasin blogi taga peituvasse statistikarubriiki ja mul on hea meel tõdeda, et kuigi meie sissekanded ei ole enam nii tihedad kui seda oli ca 2 kuud tagasi, siis jätkuv huvi püsib, mida võib järeldada ka igapäecvasest ca 20'st "piilumisest" meie tegevustesse aadressil meiekanada.blogspot.com. Loomulikult, pärast sissekannet tõusevad need numbrid alati taevasse :)
Alustuseks tahaksin õnnitleda vande all olevaid Elenat ja Tambetit, kes teevad vande mitte murdmise nimel kõike ja ahvi kiirusel ning said vahtralehe saatkonnalt positiivse vastuse tööviisa osas ning astuvad homme (v siis hiljemalt oktoobris) lennukile, et meiega ühineda. Töö ilus ja korralik! Kaasa võtta Eesti hapukoort ja kohukesi (tuletan meelde, et koonerdada ei tasu, kuna lubatud pagasi kaal on 23 kg ja seljakotid on teil ju ka!), mis on pühalehmad siinses Eesti ühiskonnas ning mille nimel tehakse kukerpalli (see on suur asi, ega siin niisama ikka keegi ei kukerpallita ikkagist)!
Meie viimase pea kahe nädala tegemised on olnud nii põnevad kui ka vähempõnevad. Vähempõnev osa on see kus Kai tööd rügab ja mina palehigis tööd otsin. See protsess on olnud pehmelt öeldes kuradima "huvitavalt" ajudele käiv. Kuigi julgen väita, et mu CV ei ole just kõige nõrgem, siis ahvivaimustust ei ole tagasisidena kogenud. Olen läbi käinud ca 2000 töökuulutust (enamus C-level kohad, ehk siis Chief ehk juhtiv) ja saatnud välja ca 50 cv'd. Tagasiside on olnud tormiline ning vastuseid olen saanud umbes täpselt 0. Jah, mitte ühtegi! Pärast suurt ja laia masendust siis juhtusin paari Eestlasega ning ühe prantslasega rääkima, kes valgustasid mind siinses eluolus sellel maastikul. Mitte et siin oleks puudus töökohtadest, vaid asju lihtsalt aetakse totaalselt teisiti. Soovitused on see, mis ikkagist töökoha enamasti toob. Kuulutus kuskil karjäärifoorumis on Kanadalaste arusaam huumorist, millel puudub igasugune kavatsus edasiste tegevuste osas. Kui aga keegi sind soovitab, siis on teine lugu... Mistõttu olen siis nüüd võtnud endale uue suuna. CV ja kaaskiri on uue kuue saanud (siinkohal tänan Kristiinat, kes kindlasti ka meie blogisse aegajalt ära eksib!) ning nüüd läeb tõsiseks inimeste painamiseks ühe verejanulise põliseestlase poolt. Kahjuks on hetkel Eesti maja tegevused suveunes, seega kõikidele Eestlastele on raske ligi pääseda. Siiski, aega mul on ja jultumust ka, seega tuld! :) Ehk siis, nagu ka ise aru võite saada, siis nendel hetkedel kui Kai palehigis töötab, otsin mina palehigis tööd - balanss!
Nädalavahetused püüame siiki aktiivsed olla ja kuigi Kai peab laupäeviti töötama, oleme üritanud ikkagist maksimumi võtta. Eelmine nädalavahetus susserdasime Kai vabaks ja kuna oli pikk nädalavahetus (skohalik ieseisvuspäev, mis langes reedele), siis nautisime seda maksimaalselt. Käisime nimelt Seedriorul (tagasihoidlik kirjeldus eelmises sissekandes), kus toimus eestlaste jaanipäev ehk "suvehari". Kuna ilm oli reedel pööraselt palav, hakkasime liikuma juba varahommikul, et saaks päevast maksimumi võtta. Kuigi paljudel Eestlastel on seal ka väike suvilake (hellitavas käendes seepärast, et need on seal tõesti pisikesed) elasime meie seal telkides (vähemalt alguses plaanisime - täpsem selgitus mõne aja pärast). Reede sai enamasti vedeletud telkimispltsil ja veekogu ääres ning nauditud head seltskonda. Päike oli halastavalt palav, mistõttu esimesed kõrbemisjäljed olid juba u ca 1 h pärast (kai oma uv 6 faktor kreemiga seal laineid ei löönud just).
Nagu ka eelnevas postituses mainitud, siis külalisesineja (meie jaoks koduesineja) oli Tõnis, kes käis ka kiikamas reedel sealset eluolu. Pärast mõningasi õllesid sööma lonkides põrkasin Tõnisega kokku, rääkisime natuke juttu ja et kõik ikka usuks, siis jäädvustasin ta ka pildile:
Söögivalik oli seal loomulikult Eestipärane ja menüüvalik nägi välja selline (siis vähemalt killuke sellest):
Laupäeval oli kavas spordiüritused, millest sai ka loomulikult osa võetud. Meie naelutasime ennast võrkpalliturniirile ja harmoonias koos halastava päikesega veetsime sel turniiril ca pool päeva. Nahk siiani tänab mind, kinkides mulle osakesi endast.
U ca kl 5 paiku algas ametlik osa, kus peeti siis kõne, räägiti ajaloost läbi esiisade pilgu läbi ning pagulaste püüdlustest Eestlust säilitada jne. Päris huvitav oli kuulata maailmavaadet inimestelt, kes olid teistpool suurt lompi - mida nad ootasid, lootsid ja kuidas meile kaasa elati. Avatseremoonia laulis sisse hr Mägi isklikult. Pole vahet kas 90 000 inimest lauluväljakul või mõnisada kuskil metsavahel, emotsioon on ühtlaselt hea! Õhtul leidis aset Tõnise ja Kärdi kontsert, mis tormikartuses viidi siseruumidesse. Kuigi kõik süüdistasid korraldajaid liigses pessimismis, siis pidime oma sõnu sööma. Kontserti lõpu poole algas meeletu torm, mida ka kohalikud väitsid, et ei ole siinkandis veel ennem kohanud. Vihm sadas maha sõna otseses mõttes külje pealt (mitte taevast, nagu tavaliselt oleme harjunud) ja tuul kippus asju lennutama. Tõnis ei lasknud ennast sellest häirida ja tegi kontserti pikemaks, kuniks torm rauges. Pärast tormi rahunemist hakkasid inimesed meile rääkima, et nad ei ole küll 100 % kindlad, aga meie telk vist ei pidanud sellele marule vastu. Läksime siis ise kaema, lootuses, et aeti kellegi teise omaga segamini... aga ei... tõesti ei pidanud vastu - üks tugitala oli pilbasteks lennanud ja terve telk kokku varisenud (ja tegu ei olnud mingi kvaliteet "made in china, resistant to nuke war" tootega, vaid korraliku telgiga). Ja et see torm oleks ikka meeldejääv, siis oli meie telgis sees ca 10 cm vett ja telefonid ujusid seal krooli. Minu kuu tagasi soetatud iföön 4 ja Kai uus vana 3GS ei näidanud mingisugust elumärki. Hõissaa!
Enamus riideid olid samuti läbi vettinud ning magamiseks mõeldud tekid, padjad ja madratsid ei kutsunud just sinna vahele pugema. Õnneks pakuti meile seepeale öömaja Nielanderite suveresidentsis (Lembit Nielander on üks Eesti elu eestvedajaid ning kuulus võrkpallurite suguvõsa esindaja), kus saime riided enam vähem ära kuivatada ja kuivade linade-tekkide vahel magada.
Telefonid läksid parandusse ja õnneks sattusime ühe asjaliku töökoja peale, kus minu aparaadil vahetati paar vidinat ära, mistõttu ei saanud enam tuvastada veekahjustuste jälgi. Läksin Apple esindusse, kurtsin mitte funktsioneeriva telefoni üle, poetasin moka otsast, et see apple kvaliteet on kuidagi langemas, mispeale mu telefon ümber vahetati. Kai omaga nii hästi ei läinud - uus emaplaat ja LCD ekraan. Kokku kogu telefonide parandamise lõbu pea 3000 kr. Oli üks meeldejääv torm...
Samal ajal kui meie veetsime oma aega Seedriorul, leidis Torontos aset geyde pidustused ja paraad. Kahjuks ise seda oma silmaga ei näinud, aga meediakajastust hinnates oli tegu meeletu üritusega. Kuna ühiskond on siin tolerantne ja multikultuurne, siis võid tänavatelt leida politseimundris paraadist osavõtjaid ja tuletõrjujaid ja poliitikud jne. Kokku pidutses pühapäeval ca 1 miljon inimest, mis teeb siis pea terve eesti jagu gaysid. Samas puuduvad igasugused kokkupõrked meeleavaldajatega või siis negatiivse kajastusega. Päris harjumatu on selline olukord, kuna euroopas ei möödu kusagil selline üritus ilma vahejuhtumiteta.
Mis veel oleks mainimist väärt, on ilm. See on siin lämbe ja paistab et see ei anna siin ka armu. Päikese käes üle 30 min praadimine muutub enesepiinamiseks ja termomeetri 28*c on tänu niiskusele 36 - 38 kraadi. Hea on kui tuult juhtub olema, aga samas oleme ka tunda saanud seda, kui tuul ei viitsi puhuda. Ei tahaks küll kurta, aga see on ikka jube palav. Hea uudis on see, et läeb soojemaks!
Nädalavahetusel on lipupäev ja lubame, et ei vea teid alt, kuna seekordne asukoht saab olema tiba ootamatu!
No comments:
Post a Comment