Canada's Wonderland

Täna juhtus üks ootamatu ime - nii minul kui Kai'l oli pühapäevane päev vaba. See, et päev vaba oli, on üks asi, aga et see meil koos juhtus olema, oli hoopis teine lugu. Selle suurepärase ime tõttu otsustasime minna koos mu töökaaslasega (väikestviisi ülemus) ja ühe meiesuguse Eesti immigrandiga (kes selle väikestviisi ülemusega on rohkem kui sõber) Kanada suurimasse lõbustusparki ja veeta üks haiget viisi meelelahutuslik päev. Kokkuvõttes oli tore päev, kus sai aktiivselt puhatud suures veepargis ja siis okseatraktsioonidega oma adrenaliini veres tsirkuleeritud. Päeva lõpule sai pandud punkt ühe uue atraktsiooniga, mis avati see aasta ja mis on niivõrd pikk, et parki ära ei mahu ning seetõttu on 1/3 atraktsioonist ulatumas väljaspoole parki. Algab see 80+ kraadise langusega, mida kukud üle 100 meetri. Loomulikult võtsime selle vaate nautimiseks esirea. Et visuaalselt aru saada, millest räägin, siis siin ka üks videoklipp sellest. Et tunnetust juurde saada, lase kellegil ennast kõigepealt katuselt alla lennutada ja siis kontrollimatult mööda tuba ringi loopida... peaks saama ligilähedale sellele.

Ühtegu ahvipärdikut seekord sealt koju ei lohistanud, eelmise aasta katsumus oli veel liiga värskelt meeles!

Meenutusi US & A'st

Pärast pikki läbirääkimisi sain juutuubiga kaubale ja seoses meie prominentse taustaga pigistatakse silm kinni tetud autoriõiguste rikkumises. Läbirääkimised olid üsna standartsed kus saabuti suure metallist kohvriga ja lahkuti ilma... ei midagi erilist...

Nüüd aga, üks väike videomeenutus meie kahe kuu tagusest jalutuskäigust värskes õhus.

Tilulilu

Vist peab vahepeal märku andma, et oleme elu ja tervise juures. Muidu veel hakkate mõtlema, et äkki riigist pakku saadetud ja kuskil vietnamis riisipõllul endal elu sees hoidmas.
Aga ei, oleme jätkuvalt Torontos ja täiesti värsked. Aint kuna töömaastikul on palju toimumas, siis selle tagajärjel ka tiba rohkem hõivatud ja päevad libisevad käest.
Mis siis uut? Kai läks tagasi kooli! Läks teine inglise keele filoloogiks õppima, alustades keeltekoolist :) Püüab selle võõrkeele suhu saada ja siis maa ära vallutada (vähemasti sellisena näen mina tuleviku).
Mul tööl kiired ajad - hakkame agaralt uusi kontoreid avama, millest ühte hakkan ka juhtima. Enne seda suurejoonelist sammu aga pean meeskonna konarlused maha lihvima ja nad briljantselt tööle saama. Aega veel vb ehk kuuke...

Ega rohkem polegi siin suurt pajatada. Tahtsin Teile ka mõnusaid videoelamusi pakkuda meie USA reisist, aga juutuub arvas, et minu esimene kompositsioon videovallas on kräpp ja blokeeris selle autoriõiguste eiramise tõttu ära. Seega pean sinna midagi asemele leidma, et juutuub oleks rahul ja siis saan seda ka teiega jagada. Tark ei torma ja kannatlikud kannatavad!

Peatse kuulmise/nägemiseni!

Veel üks mõttetera

Eelmise sissekande jätkuks siis üks mõte, mis meid pidevalt kummitas, kui mõnusalt päikese all puhkasime:

Ameerikamaa kulude kokkuvõte

Mõtlesime siin, et äkki mõni reisijänuline eksib ka kunagi meie lehele ära, kel plaanis tulevikus samasugune reis teha. Seetõttu toome välja mõned faktid, mis aitavad ehk planeerimist lihtsamaks teha ja ka eelarve, et aru saada kui palju või vähe peaks tööd tegema, kui sinna minna. 

Alustuseks siis fakt, et LA'st tagasi LA'sse sai läbi kimatud kolm osariiki California, Nevada ja Arizona ning pea 6000 km. 

Öömaja

Kuna vahemaad on hiiglaslikud, siis tuleb enda jaoks selgeks teha, et kus tahad ööbida (telk või hotell), kuna see muudab sinu planeerimist vastavalt sellele teadmisele lihtsamaks. Kuid kui lähed hotellide peale, siis tee eelnev kodutöö, et milline on hotelli reiting, asukoht (eelkõige turvalisuse osas) jne. Meie valisime lihtsama ja looduslähedasema tee, milleks oli telk. Telkimiskohtasid on seal palju ja enamasti siis rahvusparkides. Kogusime infopunktidest endale osariigi kaardid, kus oli siis üsna suur nimekiri võimalikest kämplatest. Kämpinguid leiab seinast-seina kvaliteediga ja ka hinnad varieeruvad 15$ öö kuni 55$ öö. Odavamatel tihtipeale ainult telkimiseks vajalik koht ja kallimatel juba pesuruumid riiete pesemiseks kuni isegi internetini välja. Kindla peale minek on KOA kämpimiskett, mida leidub üle põhja - ameerika ja milles enamasti kõik vajalik olemas. 

Marsruut

Nagu eelnevalt mainitud, siis vahemaad on hiiglaslikud, mistõttu on GPS asjakohane abiline. Ööbimiskoha valikul tuleks kindlasti silmas pidada, et kui kaugel see soovitavast vaatamisväärsusest asub, sest kämpimiskoha nime seostamine vaatamisväärsusega on tihtipeale odav reklaamitrikk ja võib juhtuda, et kui mitmeks päevaks paika jääd, siis pead edasi-tagasi kimama sadu kilomeetreid. Nii näiteks juhtus meiega Yosemite rahvuspargis, kus kämpimiskohast Valley'sse (ehk siis orgu, kus suurem osa vaatamisväärsuseid asetseb) oli üle 100 km üks ots. Seda sõitsime kolmel päeval edasi-tagasi. Samas, enamus turistikates koha saamiseks tuleb reageerida juba ca 6 kuud ette.

Teine tõsiasi on see, et jäta endale vabadust! Kindlasti on kohad, mis on nö "must see", aga tee peale jääb alati palju põnevat ja alati avastad kohalike kaudu teisi ägedaid kohtasi, mis jäävad esialgsest marsruudist kõrvale. Selle ilmestamiseks siinkohal ka pilt meie läbitud teekonnast, mis esialgse ovaali asemel (mööda idarannikut üles, siis lääne poole, Crand Canyonist diagonaalis alla San Diegosse ja siis taas LA'sse) ja planeeritud 3500 km asemel tuli üks sigrimigri ja 6000 km.

Läbitud teekond, millel puudub palju kõrvalpõikeid

Eelarve

Seoses üsna hea eeltööga ja sobiliku emergency varuga, jäime oma reisiga eelarvepiiridesse. Planeeritud oli 10 000 $ ja kuluks kujunes ca 8700 $. Jagunes see siis umbes nii (arvestatud 2 inimese peale):

Autorent -  1715 $

Transport - 1000 $ (buss Toronto - NY ja lennuk NY - La'sse ja tagasi koju)

Ööbimine - 980 $ (enamasti telkisime, kuid mõned korrad ka hotellis ja sõprade pool)

Söök - 2200 $ (söök on seal kallis!!!)

Kütus - 660 $

Meelelahutus - 600 $ (igasugu fun ja muud pääsmed)

Riided - 300 $ 

Muu - 1140 $ (millest telkimis- ja matkavarustus oli juba 600$)

Vajaliku saab kõik osta kohapealt. USA's on palju outlet'e, kus hinnad meeletult soodsad. Me ostsime kogu matkavarustuse LA outletidest. Ülikvaliteetne matkavarustus (telk, matid, magamiskotid, söögitegemise varustus, jalatsid) sai ostetud ühes äärelinna outletist ja tavapoest ostes oleks hinnaks kujunenud üle 1000$ kindlasti. Tagasi tulles ostsime juurde ühe kohvri ja maksime pagasi lisa. Kokkuvõttes oli see lahendus mugavam, soodsam ja kvaliteetsem.

Muud näpunäited

* Kui ekstreemsusi otsite, siis tuleb arvestada, et kõik on seal müügiks ja tasuline enamasti. Mõnede asjade puhul tuleb teha eelregistreerimine, seega uuri asja (ntx Yosemite valley kõige kuulsama kalju  - Half Dome - peale minemiseks peab olema pääse, mida on piiratud koguses ja mida saab taodelda internetis)!

* Tee endale kohe alguses mingi suure kaubandusketi kliendikaart. Meie tegime ntx Safeway kaardi  suht reisi lõpus ja kokkuhoid oleks olnud üsna suur, kui oleks varem selle peale tulnud.

* Kliima Californias on üsna ekstreemne, seega valmistu selleks. Mägedes võib juuni keskpaigani esineda miinus kraade, kuid samas võib järgmine päev olla + 30 kraadi.

* Parim (loe kindlaim) ööbimiskoht on KOA kämpimiskett, kus võid kvaliteedis kindel olla. Kuid vahetevahel võiks ka mujale siiski kiigata, kuna võid leida väga hubaseid ja ägedaid kohti.

* Kui hotelle ja hosteleid broneerid, siis kindlasti loe review'sid internetist! Vastasel juhul võid sattuda väga ebameeldivatesse situatsioonidesse.

* Nagu korduvalt mainitud, siis vahemaad on hiiglaslikud, mistõttu varu endale palju vett ja vaata, et paak oleks kütet täis. Leidub kohti (ntx Death Valley rahvuspark), kus väga suure ala peale on üks tankla ja seal teele jäädes ei ole kelleltki abi paluda. Enamasti keset eikellegimaad puudub seal ka levi!

* Kui läed rahvusparke avastama, siis võid kohe alguses endale soetada hooajapassi, mis maksab 80 $. Tavaliselt on ühekordne pääse alates 20 $

* Suuremaid ja populaarsemaid parke püüa külastada nädala sees, kuna nädalavahetuses on seal meeletu rahvamass ja paljudes kohtades on limiidid peal.

* Metsloomad, nagu hundid, koiotid ja karud on seal üsna tavaline nähe ja tuleb olla eriti ettevaatlik, et kuhu oma söögi vedelema jätad. Ei ole ka harvad juhtumid, kus karud autodesse murravad, kuna tunnevad tugevat söögi lõhna. Kohtades kus risk eriti kõrge, on eraldi raudkapid söögi hoidmiseks - kasuta neid, ära häbene :)

* Soojemas kliimas matkates soeta endale seljakott koos suure veeanumaga, kuna vett läeb seal meeletult ja veepuudus on põhiline tõsisemate vigastuste põhjus!

Happy Canada Day!

... egas saigi pealkirjaga kõik öeldud.

Ilusat jalgpallifinaali teile! Pooli küll ei vali, peaasi et oleks ilus mäng, aga GOOOOO SPAIN!

Läbi California Kanadasse

Jõllitades igapäevaselt blogi, jõudsin lõpuks järeldusele, et sissekanded ennast ise ei täida ega täienda. Kuigi see tabas mind üllatusena ja pisut ka šokina, olen sellest üle saanud ja lõpuks võtsin ennast kokku, et siis see töö ise ära teha. Seetõttu siis püüan meie Ameerika reisile joone alla saada ja viimase infokillu sealsetest tegevustest teieni tuua, enne kui igapäevarutiin viimased mälestused peast pühib.

Tagasi Californiasse jõudes seadsime siis ennast sisse San Diego külje all asuvas väikelinnas, kust leidime kämpla koos kõige vajalike luksustega. Üle pika aja saime taas tunda jahedamat ilma (või noh, üle keskmise sooja Eesti suve, kuid mis pärast kõike eelnevat arvestades tundus külm) ja nägime pilvist taevast. Kuna sõidetud sai mehiselt pikk maa Phoenixist, siis unega probleeme ei olnud ja isegi rongid, mis terve öö meie telgi taga jaurasid, ei suutnud und häirida. Hommikul pakkisime asjad, et San Diegos kolada ja pärast seda kuhugi surfimist katsetama minna. San Diego on oma olemiselt selline LA laadne, kus otseselt linnailu puudub ja pikemalt seal midagi teha ei ole. Küll aga on seal üks maailma parimaid loomaaedu, mille külastama jätmine oleks patt. Seega pattu me ei tahtnud teha ja käisime seal ära. Peab tunnistama tõesti, et tegu väga vinge kohaga, kus vaatamist jagub. Esialgne plaan oli minna ka safarisse (mis muideks asub suht linna südames ja on loomaaia osa eraldi piletiga), kuid kuna meil kulus loomaaias ära terve päev, otsustasime safari seekord välja jätta. Õhtu lõpuks plaanisime ennast sisse seada LA külje alla, kuna San Diegos kippusid järgnevad päevad pilvised olema ja kuna surfamine oli ka veel mõtteis, siis tundus pilvitu taevas parema ideena. 

Leidsime endale ühe ägeda telkla ühes väikeses rahvuspargis LA külje all. Sisse registreerides jooksis koiott meist mõne meetri kauguselt mööda, aga kuna oli teine selline kõhna ja äbarik võrreldes Death Valley koletisega, siis tundsime talle kaasa ja oli selge, et seal karta ei ole vist vaja. 

Hommikul ärgates aga tabas meid ebameeldiv üllatus - esmakordselt maailma ajaloos pani ilmateade ämbrisse ja valitses pilvitu taeva asemel pilves taevas, mis ei tahtnud kuidagi selgineda. Kuigi ilm oli meeldivalt sooja võitu, siis esmakordseks surfamiseks see siiski piisavat kindlustunnet ei andnud ja pärast poolt päeva niisama molutamist sai selgeks, et vist jääb jaht ära ja parem otsime endale mingi muu tegemise kuskil mujal. Kuna härral oli ka sünnipäev tulemas, siis võtsime suuna Malibu ranna poole, et see siis seal veeta. Ja pealegi, puhkus hakkas ju läbi saama, mõstõttu pidime ennast tagasi LA'sse lohistama, et siis lennukist maha ei jääks. Järjekordne öö telgis Malibu ranna ääres ja ilus päev malibu rannas, millest teise osa päevast veetsime Santa Monicas. Meeldejääv päev heas seltskonnas ma ütleks :) Õhtu kimasime tagasi LA'sse, kus meil oli juba motell ette broneeritud, et saaksime oma asjad korralikult ära pakkida ja oleksime valmis hommikul lennukisse astuma. 

Auto tagastamine läks ilma viperusteta, rendifirmast viis buss meid nende kulul terminali ukse ette ja kuidagi järsku oligi see kõik läbi saamas, mis just sealt samast alguse sai pea kuu aega tagasi. Check in, turvakontroll, ootesaal ja lennuk ning õhtul kl 23:03 puutusid jalatallad taas Kanada pinnast. 

Viimane tõehetk oli veel tulemas - immigratsiooniametnikud. Kuigi tead, et paberimajandus on korras, on see hetk alati ärev, kuna kunagi ei tea, mis võib olla puudu või valesti või jumal teab mida. Loivasime siis väsinuna immigratsiooniputkasse ja esitasime oma dokumendid. Võrreldes esimese sisenemisega ca aasta tagasi, võttis protsess seekord ca 3 korda vähem aega. Ei mingeid küsimusi ega tõestamisi. Tädid olid koguni nii lahked, et kinnise viisa asemel (mille kohaselt oled töökohaga seotud kogu viisa kehtivuse jooksul) andsid lahtise viisa (sisuliselt nagu meie esimene, aga mida tegelikuses saab taodelda vaid korra). Minu jaoks ei ole see niivõrd tähtis, kuid Kai oli õnnelik nagu tärkav lilleke peale esimest vihma. Kohvrid käes, miskit USAsse ei jäänud, ning astusime mu töökaaslase autosse, kes meid koju ära viis. JA LÄBI SEE REIS SAIGI....