Läbi California Kanadasse

Jõllitades igapäevaselt blogi, jõudsin lõpuks järeldusele, et sissekanded ennast ise ei täida ega täienda. Kuigi see tabas mind üllatusena ja pisut ka šokina, olen sellest üle saanud ja lõpuks võtsin ennast kokku, et siis see töö ise ära teha. Seetõttu siis püüan meie Ameerika reisile joone alla saada ja viimase infokillu sealsetest tegevustest teieni tuua, enne kui igapäevarutiin viimased mälestused peast pühib.

Tagasi Californiasse jõudes seadsime siis ennast sisse San Diego külje all asuvas väikelinnas, kust leidime kämpla koos kõige vajalike luksustega. Üle pika aja saime taas tunda jahedamat ilma (või noh, üle keskmise sooja Eesti suve, kuid mis pärast kõike eelnevat arvestades tundus külm) ja nägime pilvist taevast. Kuna sõidetud sai mehiselt pikk maa Phoenixist, siis unega probleeme ei olnud ja isegi rongid, mis terve öö meie telgi taga jaurasid, ei suutnud und häirida. Hommikul pakkisime asjad, et San Diegos kolada ja pärast seda kuhugi surfimist katsetama minna. San Diego on oma olemiselt selline LA laadne, kus otseselt linnailu puudub ja pikemalt seal midagi teha ei ole. Küll aga on seal üks maailma parimaid loomaaedu, mille külastama jätmine oleks patt. Seega pattu me ei tahtnud teha ja käisime seal ära. Peab tunnistama tõesti, et tegu väga vinge kohaga, kus vaatamist jagub. Esialgne plaan oli minna ka safarisse (mis muideks asub suht linna südames ja on loomaaia osa eraldi piletiga), kuid kuna meil kulus loomaaias ära terve päev, otsustasime safari seekord välja jätta. Õhtu lõpuks plaanisime ennast sisse seada LA külje alla, kuna San Diegos kippusid järgnevad päevad pilvised olema ja kuna surfamine oli ka veel mõtteis, siis tundus pilvitu taevas parema ideena. 

Leidsime endale ühe ägeda telkla ühes väikeses rahvuspargis LA külje all. Sisse registreerides jooksis koiott meist mõne meetri kauguselt mööda, aga kuna oli teine selline kõhna ja äbarik võrreldes Death Valley koletisega, siis tundsime talle kaasa ja oli selge, et seal karta ei ole vist vaja. 

Hommikul ärgates aga tabas meid ebameeldiv üllatus - esmakordselt maailma ajaloos pani ilmateade ämbrisse ja valitses pilvitu taeva asemel pilves taevas, mis ei tahtnud kuidagi selgineda. Kuigi ilm oli meeldivalt sooja võitu, siis esmakordseks surfamiseks see siiski piisavat kindlustunnet ei andnud ja pärast poolt päeva niisama molutamist sai selgeks, et vist jääb jaht ära ja parem otsime endale mingi muu tegemise kuskil mujal. Kuna härral oli ka sünnipäev tulemas, siis võtsime suuna Malibu ranna poole, et see siis seal veeta. Ja pealegi, puhkus hakkas ju läbi saama, mõstõttu pidime ennast tagasi LA'sse lohistama, et siis lennukist maha ei jääks. Järjekordne öö telgis Malibu ranna ääres ja ilus päev malibu rannas, millest teise osa päevast veetsime Santa Monicas. Meeldejääv päev heas seltskonnas ma ütleks :) Õhtu kimasime tagasi LA'sse, kus meil oli juba motell ette broneeritud, et saaksime oma asjad korralikult ära pakkida ja oleksime valmis hommikul lennukisse astuma. 

Auto tagastamine läks ilma viperusteta, rendifirmast viis buss meid nende kulul terminali ukse ette ja kuidagi järsku oligi see kõik läbi saamas, mis just sealt samast alguse sai pea kuu aega tagasi. Check in, turvakontroll, ootesaal ja lennuk ning õhtul kl 23:03 puutusid jalatallad taas Kanada pinnast. 

Viimane tõehetk oli veel tulemas - immigratsiooniametnikud. Kuigi tead, et paberimajandus on korras, on see hetk alati ärev, kuna kunagi ei tea, mis võib olla puudu või valesti või jumal teab mida. Loivasime siis väsinuna immigratsiooniputkasse ja esitasime oma dokumendid. Võrreldes esimese sisenemisega ca aasta tagasi, võttis protsess seekord ca 3 korda vähem aega. Ei mingeid küsimusi ega tõestamisi. Tädid olid koguni nii lahked, et kinnise viisa asemel (mille kohaselt oled töökohaga seotud kogu viisa kehtivuse jooksul) andsid lahtise viisa (sisuliselt nagu meie esimene, aga mida tegelikuses saab taodelda vaid korra). Minu jaoks ei ole see niivõrd tähtis, kuid Kai oli õnnelik nagu tärkav lilleke peale esimest vihma. Kohvrid käes, miskit USAsse ei jäänud, ning astusime mu töökaaslase autosse, kes meid koju ära viis. JA LÄBI SEE REIS SAIGI....