Tark hakkas tormama...

Viimane saavutus on see, et pitide tag'id said korda tehtud ja eelmises postituses olevad pildid avanevad nüüd kõik suurelt. Et antud postitus liigselt tühja sisuga ei jääks, siis lisan siinkohal veel valikuid meie Eestis käigust. ENJOY!

Follow the leader!

Kai trambib jalgu...

Laviini alt tüli välja kaks naist ja terve kore

eemmm... no comment

4 tütarlast

Smile for the camera

Suur koer ajab tüki lõhki

...ja tark ei tormanudki

Tsipa kuukese hilinemisega saabki juba teha oma uue blogipöördumise Eesti rahvale. Tundub, et oleme osavalt omistanud kohaliku kultuuri põhimõtte, kus olemus ja mõtteviis viitab "aega on" põhimõttele. Tagasipöördumise hetkest oleme olnud sunnitud pidama olelusvõitlust reaalsusega, mistõttu tähendused nagu "vaba aeg" ja "olesklemine" on jäänud häguseks mälestuseks. Seoses haigestumisega eelmisel nädalal, sai suure suuga küll lubatud tagasipöördumist blogisse ja lootsin ka aja tekkimisel meie tegemistest märku anda, kui see esialgne alahinnatud külmetus osutus suuremaks kui lubatud ja olin sisuliselt 4 päeva täiesti siruli. Niipea kui pilt ette tuli, olin sunnitud taas perele raha teenima ja otsejoones tööle minema, mistõttu tuli taaskordselt taganeda oma lubadusest. 

Nüüd, kus sai päris mitu kirjarida vabandatud (vähemalt endal hakkas parem ja jäin peaaegu et isegi ennast uskuma ja hetkeks hakkas lausa kahju iseendast), liigume edasi päevakohasemate teemade juurde ja informeerime ühiskonda (kõik kes Eesti keelt lugeda ja veerida oskavad) oma viimase aja tegemistest. 

Lipu püha nr 8 (kalendris märgitud kui suur püha)

Kes veel ei tea, siis seekordne lipp rändas Kanalast välja. Seoses kalli meditsiiniteenuse hinnatasemega siinses riigis, asetasime ennast soome meditsiinituristide kingadesse ja otsustasime hambaraviteenuseid tarbima minna keskonda, kus tühipalja rönkeni eest ei küsita 650 kr, vaid see sisaldab ka endas juba pildil oleva kujutise ravi. Kuna üks hammas hakkas taas pead tõstma, siis käisin kohalikku teenust kaemas ja peale hamba portreepildi valmimist laiatati uudisega, et vaja teha juureravi ning hinnaks kujuneb ca 11 000 kr. Pika arutelu tulemusel (mis kestis u ca mõni minut), logisime interneti ja soetasime endale lennupiletid eksootilisse Eestisse. Seoses mõningate teiste asjakohaste toimetustega seal, tasus reis igati ära ning nii mul kui Kail on nüüd suus terve rida terve terveid hambaid ja kokkuvõtlikult tegime tasa lennupiletid ja jäime kasumisse (kasumi kulutas Kai tegelikult Eestis kreemide peale ära!).

Valdav enamus meie tulekust ei teadnud, ning seetõttu kujunes see meditsiini-/šokiturismiks, kus parimate nägude eest võiks välja anda auhindasid. Pikemalt ei peatu, sest eks igaüks teab täpselt milline nägu tal ees oli. 

Pilte ja meenutusi:

Päikesetõus 12 km kõrguselt

Suguvõsa pikim ja lühim võidu jooksmas

   

Vennad higistamas

No comments

Gert Kanter vandeadvokaadi nahas

Turist iglu ehitamas

Neli suuska, 8 käppa ja prügikast

Lumi - hele unistus Torontos

 

Ferrari Eesti moodi

Tere tulemas/Taaskohtumiseni

Kanada ja Eesti arhitektuuri teostamas

Kadedus...

Pojad on pildilt puudu

Lipp uhkelt üle antud!!!

Igapäevaelu (teisisõnu tuntud kui reaalsus, rutiin, karjäär)
Peale tagasipöördumist külmalt põhjamaalt sooja kariibidele (sooja oli ca 8 kraadi vs eesti "miinus jääkarudelgi külmuvad varbad ära"), higistasime palehigis, et tööl kaotatud aeg uuesti tasa teha. Järgnevad kaks nädalat läks sisuliselt kogu võhm sellele ja väga muudele asjadele ei jõudnudki mõelda. Esimene vabam hetk tuli eelmisel esmaspäeval, kui otsustasime robustselt asjad pakkida ja ca 150 km põhja poole sõita, et üks päev lumelaual veeta. Kuna Kai pole suurematel mägedel käinud kui meie lõuna-Eesti alpid, siis oli see hea võimalus seal lauatamine lõplikult selgeks saada. Peale piina- ja valurikast treeningpäeva liugles tütarlaps õhtu lõpuks probleemideta mäest alla, endal 2 meetrine naeratus näol (päeval oli seda naeratust vaevu märgata, rohkem nagu vihast kissis silmad, nagu hiinlasel).

Vaade Blue Mountains'lt Lake Huro'ile

     

Treeningprotsess

   

Mäekuninganna

Viimaseaja saavutustest võiks kiidelda niipalju, et kuna meil vaba aega niivõrd palju üle, siis soetasime endale jõusaali klubipääsmed ja hakkame seal oma igavust peletama. Kodus ju ei ole midagi teha ja omavahel ei ole ju millestki rääkida.... eks tuleb tegevust leida.... 

Kuna Kai püüab natukenegi minu moodi olla, siis sel hetkel kui ma ennast hakkasin paremini tundma, jäi tema haigeks. Seega hetkel väga ringi ei tatsa ja mistõttu on meie järjekorras nr 9 lipupäev tibake edasi lükatud. Kuna koju on lipp soetatud juba, siis ei hakka siin ausaid inimesi tüssama ja uut soetama. Aga kohustus saab täidetud ja Eesti lipp kuhugi kindlasse kohta kasvama ka pandud üsna pea. Samuti püüab Kai ennast kokku võtta ja tulevikus kiiremini sissekandeid blogisse kribada. Ma küll käisin talle iga päev peale nagu uni, et tehku see sissekanne juba ükskord ära, aga teate küll neid tänapäeva naisi - isepäised ja kuuletamatud... 

Eks midagi jäi kindlast siin nüüd mainimata, aga eks kui pähe turgatab, siis viskan paar rida juurde ja hoian teid kursis. Loodetavasti nüüdsest siis ärkab blogi ellu ja sissekanded ilmuvad tihemini kui iga kahe kuu tagant.

Tark ei torma

Seoses tagasipöördumisega reaalsussesse ja jalustrabava jettläägiga püüame ennast uuesti igapäevaellu sisse seada ja lood sellest kuhu seekordne Eesti lipp ennast sisse seadis ja keda kõike teel kohtas, on tulemas üsna peadses sissekandes. Nii põnev nii põnev! Jääge kuuldele!

03.01.12 - Head Uut Aastat!!!

Lõpuks siis saabus ka siia Kanadasse uus aasta. Mitu päeva kauem pidime ootama... ajavahe noh! Mis siis vahepeal toimunud? Jõulud tulid ja puhatud sai!

Jõulud algasid korraliku peoga Roti Majas, mis siis tegelikuses on siinse Rotalia korporatsiooni maja ja kus elab meie kaitseingel Kristiina ja mis oli ka meie koduks mõned nädalad, ennem kui oma elamisse sisse kolisime. Pidu oli ikka korralik - maja oli avatud läbi kolme korruse ja tõenäoliselt käis sealt läbi ca 100 - 150 inimest. Kohtasime palju vanu ja tuntud nägusid, kuid ka mitmeid uustulnukaid, kes on siia kolinud viimastel kuudel. Eestlaste kogukond on ikka korralik siin ja ka mitte eestlased imestasid, et kuidas põline Eestlane ikka jaksab.

Printsess ikka imestab, et kus ta on ja kuninganna on kohaliku maiustuse küüsis

Jõuluvana käis ka külas ja tõi head ja paremat. Ütles et otse Eestist tuli ja näitas nimekirja pahadest lastest. Palju tuttavaid nimesid oli seal kirjas ja põhjuseks sinna nimekirja sattumiseks oli enamasti "ei avaldanud arvamust Silveri ja Kai blogis". Nagu eelnevalt mainitud, siis nimekiri oli millegipärast pikk... :P Aga nagu ka enamus olid verega lubaduse kirjutanud, siis pidavat asi oluliselt paranema. Elame-näeme!

Paistab aga, et meie oleme head lapsed olnud, kuna jõulutaat oli helde. Kaile tõi ta eredalt särava kaelakee ja mulle kaua otsitud sinise šifferplaadiga käekella. 

Peaaegu kaelas!

u 5 aastat otsitud sinise šifferplaadiga käekell

Mingi ime läbi osutusid ka meil järgnevad mõned päevad vabaks ja otsustasime natuke ringi kolada. Ajasime ökopill Durango kurjaks ja sõitsime ida poole, kust pääseb ühe Ontario järve välja ulatuvale poolsaarele. Kuna päev ise oli sünge ja hall, siis suuri lootusi vaatele ei pannud. Siiski, poolsaare tipus olles hakkas selginema ja õnnestus saada mõned üsna ägedad pildid:

Hakkas tasapisi selginema

Sügis keset talve

Aupaiste

Pärast tervisliku jalutuskäiku ja fotosessiooni, külastasime perekond Klambrite uut kodu ja pidime tõdema, et nad on põranda alla pakku läinud. Nimelt üürisid nad toa siinses ühiskonnas ülimalt populaarses viimistletud keldris. Koht ise on üsna hubane ja ümbruskond rahulik. 

26 Detsember on siinses kultuuris kuulus kui Boxing day. Tõenäoliselt said lahedad pühade nimed otsa ja nad otsustasid teisele jõulu pühale panna seda päeva iseloomustava ja originaalse nime, milleks on poksimise päev. Muidu päev nagu iga teine, aint et sellel päeval algavad kõiksugused mõistusevastaselt suured allahindlused igas viimses kui poes ja tarbijalt imetakse see viimane kopikas, mis jõuludest järgi veel mingil ime kombel jäi. Kuigi ca 500 m järjekord kaubanduskeskuse parklasse ütles mulle, et ma vist ei peaks kaubanduskeskusesse minema, oli mul vajadus sinna siiski minna ja paar asja korda ajada, kuna töötava inimesena olid järgnevad päevad puupüsti hõivatud. Peale terve päikeseloojangu aja parkimiskoha otsimist ja hiinlaste sõidu- ning parkimisoskuste üle irvitamist endale koha leidsin, pidin suruma ennast rahvamassist läbi, et keskusesse sisse saaks. Pilt, mis sealt avanes, oli üsna masendav - läbi kolme korruse tihke rahvamass, kust läbi surumiseks oli tarvis meheliku jõudu või siis haisvat skunksi. Pilt selle ilmestamiseks:

Need on kõigest koridorid - poodidesse sisse ei kippunud! 

Aastavahetus kulges üsna rahulikus meeleolus. Kuningapaar, Aleks ja Katre saabusid ca 9 paiku. Sõime, jõime, rääkisime juttu ja umbes 15 min ennem kl 12 valmistusime suureks tulemölluks ja seadsin oma kaamera statiivile valmis, seda hullumeelset valgusšõud jäädvustada. 3,2,1 ja.... ja... ja.... ei midagi. Mitte midagi ei muutunud! Taevas oli pime nagu tavaliselt ja kui ma ei eksi, siis ma silma nurgast isegi äkki nägin kauguses ühte valguraketti. Selline siis on siinne traditsioon. Kallistasime, soovisime ilusat uut aastat ja läksime tuppa sooja tagasi. Milline jalustrabav elamus! Võttis kolm päeva et see emotsioon raugeks... aga õnneks oleme kõik nüüd taastunud ja saime lõpuks normaalsesse elurütmi tagasi. Ka silmnägemine on sellest heledast valgusest hakanud tasapisi taastuma ja põletusarmid kätel rõdule tungivast rakettide tulvast ka paranevad. See eest meenutasime säravalt 90 eesti poppmuusikat ja vaidlesime, et mis sellel ajal oli cool ja mis mitte.

Head uut Aastat sulle ka!

Ja tuju hoidis üleval eesti poppkuld - Click OK

Perepilt? 3 CAD tükk! 

Lenka tulistab kõike mis liigub

Smile!

Õrnushetk!

 Järgmine päev oli kutsutud mind ja Kaid ühe mu Iirlasest töökaaslase juurde Harry Potteri maratonile ja pohmelli ravimisele. Kohale jõudes selgus, et me olime ainukesed kellel pohmelli ei olnud ja Harry Potter ei olnud ka nali. Peale kolme osa andsime alla ja läksime koju ära. Minu jaoks oli kolm osa liiga palju sel õhtul. Aga hiljem kuulsin, et nad olevat hommikul viieni vaadanud... Suht potterid olid kõik esimesel tööpäeval. Koju jalutades nautisime inimtühjasid suurlinnatänavaid ja pildistasime kõike mis äge tundus. Parim tabamus siin siis:

Vaade tornidele "vanalinnast"

 Selline siis meie seekordne seiklus. Järgmine kord teistsugune seiklus... tõenäoliselt... Kui on sama seiklus siis oleme seiklusesse kinni jäänud ja vajame järgnevaid seiklejaid kes aitaksid meid sealt välja seigelda. 

Head uut aastat ja veendugem, et järgmine aasta jõuluvana musta nimekirja ei satuks!

16.12.11 - Lipupäev ja uue auto püha

Käes on järjekordne lipupäev ja kuna see sattus täpselt kibekiire töönädala keskele, siis pikemat sorti reisi kuhugi Nigeeriasse ei saanud ette võtta ja seega jäi seekordne lipp üsna Toronto lähedusse. Soov oli teile edastada üks maagiline öine linnavaade ja seda me ka asusime otsima. Endalegi imestuseks leidsime ühe ägeda järve ulatuva poolsaarekese, millest täpselt sobiv vaade linnale. Kaamera välja ja sai üsna korralikult pilte klõpsutatud:

Leidsime ka sobiva koha lipule, mille istutasime linna taustale:

Kui pilt on ebaterav, siis on viga kuvaris!

Neljapäeval oli meil suurejooneline firma jõulupidu, kus siis oli kokku ca 150 inimest ja pidu ise oli väga suurejooneline. Nimelt on ettevõte venelaste poolt asutatud ja pidu ise toimus vene stiilis. Seega nii söök ja jook oli unlimited ja pidu kestis hommikuni. Samuti autasustati ca 10 silmapaistvamat töötajat ettevõttes ja minulegi üllatuseks hüüti ka minu nimi valjult välja ja kutsuti kõigi ette käepigistuseks ettevõtte juhtkonnalt. Autasu nimi oli "Best Lead by Example Award", mis siis sisuliselt pidavat tähendama, et ma liigun sihi poole olenemata takistustest minu teel. Hmm, elame-näeme!

Rahva tungival nõudmisel panen siia ka pildi oma uuest vähenõudlikust kütusetarbijast nimega Dodge Durangokesekene. Üsna harjumatu on sellise monstrumiga sõita:

Ja tõestus sellest, et see 1,2 liitrine mootor on vähenõudlik ja tankima pean teda vaid korra 5 kuu tagant, siis tegin pildi pardakompuutri näidikust, mille täna avastasin:

Jah, see on näidik L/100 KM kohta!

Homme lähen mina järgmisele road tripile ST. Catherines'i ja Kai tööle sinna kuhu alati :)

PS! Blogile sai paremasse menüüsse lisatud juurde Twitteri säutsude vidin, mis siis mu mõtteavaldusi reaalajas peegeldab. Lihtsalt üks huvitav vidin, mis võimaldab mu tegemisi jälgida.  

06.12.11 - Juhiload Kanada moodi

Järgnev sissekanne on pühendatud asjaosalistele, kes kas on juba kanda kinnitanud Kanalas (Rahvakeeli Kanada) või siis plaanivad siin oma kanda kinnitada ja ei oma veel Kanada juhilube, aga mõtlevad sellele. Kuna infot, et mida täpselt siis tegema peaks, liigub siin igasugust ja igaüks räägib teineteisele vastu (kaasa arvatud asjapulgad, kes tegelikuses selle eest vastutavad võiksid olla), siis seoses selle bürokraatilise hammasratta läbimisel jagaksin seda infot ka siin. 

Täna siis sain tehtud oma Full G juhiload, mis Eesti tingimustes oleks vastavuses B kategooria täieõiguslike lubadega. Infot selle kohta, et mida täpsemalt peaksin tegema, hakkasin uurima kuskil suve keskpaigast. Helistasin nende toimingute eest vastutavavasse ametisse nimega Drive Test (Eesti mõistes ARK) ja uurisin, et kui mul on EL'i juhiload ja sõidukogemus 10 aastat, et kas siis pääsen kergema karistusega. Esimene kord teatas "teadlik" meeshääl, et ei tohiks olla probleemi ja tulgu ma kohale ja vahetame ümber. Kuna see hetk kiiret ei olnud, siis koheselt vahetama ei läinud, loomulikult küsivad need kapitalistid selle eest ka teatud summa raha. Siis aga, tööle saades, muutus lubade saamine aina kriitilisemaks, hakkasin asja jälle uurima ja koorus välja seinast-seina informatsiooni, alates sellest, et pean võrdselt teistega tegema iga kui viimse sammu ja minu eelnev Draakonitemaa kogemus ei tähenda midagi kuni selleni, et teen vaid kirjaliku eksami ja siis olengi maanteedekuningas. Koduleht jahus ka kõigevõimalikumat segast informatsiooni, mistõttu lõpus ei jäänud muud üle kui et jalad selga ja Drive Test kontorisse minek. Seal selgus, et esimese sammuna on vaja hankida olemasolevate lubade ametlik tõlge, mis tõendab, et sul on load ja sul on vähemasti 3 aastane sõidukogemus. Samuti, et oled ikka see kes väidab ja et sul on sobiv kategooria tehtud. Kuigi see info seal lubadel on kirjas ka inglise keeles, siis teatavasti siin ju seda keelt ei räägita ja pidin tegema Eesti konsuli juures ametliku tõlke, kus sisuliselt see sama info paberile pandi, mis juba lubadel olemas ja mis loomulikult raha jälle maksis. Tõlkepaber näpus, kappasin tagasi Drive Test kontorisse ja tegin kirjaliku testi. Test oli naljanumber - inimesed suures ruumis, antakse paber näppu ja siis vastad 40'le küsimusele, mille hulgast võib olla 8 valet vastust. See edukalt läbitud, sain oma G1 load kätte, mis võrdsed Eesti algajalubadega, kus võid sõita siis kui keegi kogenud kõrval istub. Siinseks lisapiiranguks on veel, et ei tohi sõita öösel ja kiirteel. Peale seda tuli mängu minu eelis 10 aastase eelneva juhtimisõiguse olemasolu teiste ees - nimelt sain "kohe" sõidueksamit minna tegema, ilma et peaks seaduses ette nähtud 1 aastat ootama. Nii ma siis läksingi paar päeva hiljem kohe tegema ja peale poolt päeva seal asutuses järjekorras istumist saingi teada, et minu "kohene" aeg on 2,5 nädala pärast. 

Täna siis lõpuks jõudiski "kohe" kätte ja läksin oma oskusi demonstreerima. Vahemärkuseks ütlen huvilistele, et kirjalik test maksab 75 CAD ja sõit 85 CAD ja sõiduki olemasolu kohustus lasub sinul. Kohale jõudes sain endale eksamineerijaks hiinlase! Miks see lause hüüumärgiga on? Sest hiinlane on see, kes absoluutselt sõita siin ei oska ja kui kuskil on õnnetus, siis on alati üheks osapooleks hiinlane (99% juhtudes see süüdi olev pool)- ilma naljata! Peale 30 min sõitu kiirteel, külavahel jne, heitis hiinlane mulle ette, et ma ei pidavat vaatama piisavalt tihti üle õla, kontrollimaks pimedaid nurki, aga muidu tundus talle, et ma nagu olevat eelnevalt vist sõitnud ja kogenud selles.

Seega, pikk jutt lühidalt - bürokraatiaratas läbitud ja ametlik esimene täisväärtuslik isikut tõendav Kanala dokument käes. Homme antakse auväärselt üle mulle ka uus firmaauto, milleks siis eelnevas sissekandes mainitud Dodge Durango. Sweet...

Kohalikest ajaleheuudistest lugesime veel, et kuningapaar kolib varsti meie juurest välja. Leidsid endale möbleeritud elamise ühe väliseestlase juures ja kolivad sinna 21. detsembril. 

18.11.11 - Eesti pidu

Oleme oma Kanadas eksisteerimisega suutnud ületada ühe maagilise verstaposti, milleks on kuus kuud, pool aastat, üks kahekümnendik kümnendist või siis tükike milleeniumist või et isegi 15 760 000 sekundit - vali endale sobivaim ajaühik! Selle ajastu tähistamiseks korraldasime ka väärilise ürituse, mille sisuks oli Eestipärane söök, jook, inimesed. Kokku sai kutsutud kõik sõbrad, kes on kas a) Eestlased b) Eesti juurtega või c) entusiastlikud Eesti fännid. Kuna Klambrid on töötud ja meie kiiksuga töögraafikuga, siis pidu ise leidis aset nädala sees. Selle tagasihoidliku fakti tõttu tuli ka oodatust vähem külalisi, kuid siiski siiski ei olnud pidu ise vähem kuninglikum.

Ainult viin on sellelt laualt puudu! Kuid ka see oli olemas -
Zeljonaja Marka ootas sügavkülmas oma korda!

Kapten taignarull oma alluvatega

Tüdrukud alustasid eestipäraste söökidega vaaritamisega juba varahommikul ning selle raske töö viljaks osutus suurepärane kastulisalat, rosolje, täidetud munad, heeringas hapukoorega, must leib (tegu pettusega, kuna see sai ostetud poest) ja õige Eestipärane kringel rosinatega!!! Kogu kraam eelnevalt loetletud söögi valmistamiseks sai soetatud ühest poolakate poest nimega Starsky, mis äritseb igasugu ida-euroopa toidukaubaga. Täpsemalt selle kohta saate lugeda Klambrite blogist, kuna nemad on seal korduvalt käinud ja kõike seda head ja paremat meile koju toovad. Töötute värk, saavad ringi sõita ja avastada... Peab tõdema, et tänu euroopapärastele algmaterjalidele maitsesid salatid just nii nagu ma seda mäletasin ja kringel oli mahlane. Kringli tegemisel oli Kai näol pidev kõrvuni naeratus, kuna tütarlaps ei olnud varem ju näinud kuidas tainas hooga kerkib. Ma pidin umbes täpselt iga 2 minuti tagant minema vaatama kuidas see elajas seal kasvab, sest ega ma ennem asu ei saanud, kui ime üle kaetud. Kuniks järgneva 2 min saabumiseni... Samas lõpptulemi kohta ma nalja ei tee, sest see oli tõesti hea! Nagu võõrustajatele kombeks, pakkisime kõike head ja paremat peo lõpus külalistele kaasa ja siiani pidavat kõik elus olema!

Selle peoga seoses oli aeg ka meie 6'ks lipupäevaks, mis seekord sai siis osutatud meie koju. Kes veel täpselt ei ole aru saanud, et mis kuradima asi see "lipu päev" veel on ja kas see peaks kalendris olema punane püha ja kas töölt saab vabaks, siis ametlik seletus sellele on kirjas meie esimestes blogides, samuti kirjeldasid Klambrid oma blogis selle tähendust ja et see ikka kõigile selge oleks, siis toon siinkohal uuesti välja:

Nendele, kes ei tea, siis eelugu on selline: Nimelt, viimasel õhtul Eestis, kinkis mu (Silver) vend ja ta elukaaslane meile 11 väikest Eesti lippu. Iga kuu täitumisel (milleks on siis iga kuu 16 kuupäev), peame asetama ühe lipu sinna, kus me sellel päeval parajasti oleme. Ja et ei oleks mingit pettust ja hilisemat verbaalset vaidlust, et tegelikult olime ka kõige kõrgema mäe tipus või siis kõige suurema karu seljas, siis peame sellest ka pilti tegema ning loomulikult teiega seda kõike jagama.

Nagu eelnevalt siis mainitud, oli seekordseks suursündmuse koht meie suurepärases kodus ja tõestus sellest on ka nagu kord ja kohus teieni toodud. Hilisemaid vaidluseid arvesse enam ei võeta!

Vasakult: Katre - emigreerunud Eestist 6 aastat tagasi, Alex - emigreerunud Eestist 12 aastat tagasi (abielus eelnevalt mainitud emigreerujaga), Silver - kohalik, Kai - Ugandast (pikk lugu), Tambet - Lätlane (olevat seal printsess olnud), Elena - Eestist väljasaadetu (leidsime Pearson lennujaamast ca kuuke tagasi), Liis - Leidis ennast järsku Kanadast, kui oli 8 aastane, Jaanu - sündinud US & A's (vanemad Eestlased, kes siis kolisid mingi aeg parematele jahimaadele - Kanadasse), Kristiina - kolmandat põlve Eestlane ja meie kaitseingel (hmm, ma ei tea küll kus see kolmas põlv on, kuna pealtnäha on tal neid kaks).

Lähituleviku põnevatest seikadest tahaks teiega jagada Kai suuremat sorti vaimustust faktist, et Silver saab töö juurest endale auto. Kõigepealt saab minust "hockey mom", kuna sõiduriistaks saab olema siinsete pereemade seas populaarsust kogunud seitsmekohaline mahtuniversaal Dodge Caravan. Kuid umbes täpselt 2 nädala ja 2 päeva pärast saan ma endale firma lõpuks kätte firma poolt juba soetatud bad ass maasturi Dodge Durango.

Ameerikaspärane Soccermom ja Kanadapärane Hockeymom

Sobiv pahapoiss vastu talve

Põhjus, et miks ma koheselt Durangot ei saa, ilmneb taaskord bürokraatilises asjaolus. Nimelt on mul selle auto saamiseks (et minu nimele registreerida saaks) vaja omandada Ontaario provintsi juhiload. Selleks pean ma läbima  kirjaliku testi ja sõidu. Asjaolu, et mul on 10 aastat eelnevat sõidukogemust annab mul eelise, et ma saan kohe peale kirjaliku testi sõitma minna. Seega ma siis läksin täna sõitu tegema, sest laupäevase testi läbisin edukalt. Peale 2 h järjekorras seismist, ootesaalis istumist ja hiinlaste ning hindudega jagelemist saingi kohe esimese vaba aja sõiduks, mis osutus 6 detsembri peale. Kuna olemasolevad load on nö poolikud (võin sõita kui keegi kogemustega kõrval istub), siis autot minu nimele ei saa registreerida. Hockey mom auto on aga rendiauto ja sellega saan sõita oma auga omandatud EU lubadega. Aga samas, kui kõik need hiinlased siin kuidagimoodi oma load on kätte saanud (ja ma ei liialda kui ma ütlen, et nad ei oska ikka üldse sõita. Parem roni puu otsa kui sa näed hiinlast autoga lähenemas. Ära tunned selle järgi, et nad kõik eranditult sõidavad Honda Civicutega), siis minu 10 a kogemust peaks mulle tagama kohese lubade ümbervahetuse ja sõiduõpetaja koha!