Elu on ilus! Istume ühes Los Angelese all olevas San Clemente surfiparadiisis ja ootame ilma selginemist, et minna ja proovida oma talenti surfimises. Ilm on parajalt tuuline, kuid pilves. Sateliidi pilt näitab, et üsna pea peaks hakkama selginema ja kui päike väljas, siis tuleb anda tuld. Kasutame selle hetke ära ja ootamise augu täidame starbucks'i wifis, et pajatada teile üks lugu sellest, kuidas käisime külastamas peolinna Las Vegast.
Nagu eelmise peatüki lõpus ka kirjeldasin, siis maalilisest ja überpalavast Death Valleyst sai suund haavatud obesega võetud Las Vegase poole. Paar tunnikest sõitu ja olimegi kohal. Eelnevalt oli meil neti teel broneeritud hotell ja salakavalalt sai see sihitud nädala sisse, kuna siis kukuvad enamus hotellides hinnad drastiliselt. Valituks osutus üks nelja tärni uuemat tüüpi hasjenda. Kohale saabudes aga tabas meid väike pettumus, kui selgus, et meie kodu asetseb põhitänavast (kutsutakse "The Srip" - koht kus kogu öine möll koondub) üsna kaugel - umbes 5 km kaugel. Kurvastust aga õnneks leevendas asjaolu, et hotellist liikles mõistliku raha eest shuttle bus otse peatänava südamesse ja tagasi. Andsime hotelliomanikele andeks nende kehva ehitusplatsivaliku ja seadsime ennast sisse. Oli pühapäev ja linn siiski kubises inimestest (loe: mänguritest). Filmidest olete kindlasti näinud üüratuid mängusaale, mis täis laotud automaate, laudu jms? Täpselt sellised need hotellide esimesed korrused ongi! Et liftini jõuda, pead sisuliselt läbima mängusaali oma täies pikkuses, mille jooksul on tunda üüratu kasumi hõngu kaotatud rahade arvelt. Hotellituba oli viisakas ja oma 23 korruse positsioneeringuga vaatega kõrbele. Otse all laius suur bassein. Teostatud sai kiire enesekasimine, kuna olime ju siiski tagasi tsivilisatsioonis üle pika aja ning sõitsime Stripile. Stripil valitseb kõrgendatud peomeeleolu koos igal nurgal voolava alkoholiga. Vahetpidamatu show tänavanurkadel ja mängupõrgutes. Lasime ennast vooluga kaasa viia ja kulgesime mööda tänavat, põigates aegajalt sisse erinevate hotellide mängupõrgutesse, baaridesse, kaubandustänavatesse jne. Geniaalselt ehitatud linn - puudub kõik mis peaks aega identifitseerima, et jumala eest rahavool ei peatuks ja kaine mõistus reaalsusetaju inimestele tagasi ei tooks. Kui juba Las Vegases, siis panustasime ka veidike oma mänguõnnele ja üritasime mõnede automaatidega ühtset arusaamist leida. Leidus arusaajamaid automaate, kui ka täitsa lolle. Kokkuvõttes jäime oma hasartmängude kogukuluga nulli!
Hotellide disainid nii seest kui väljast on ülemõistuse loominguline. On teemahotelle - New York, Pariis, Hollywood, Egiptus, jne, kui ka hotelle, millel on rõhk pandud mõnele muule elemendile - kas valgusshow või siis nagu kuulus Bellagio - meeletu veeshow iga 15 min järel. Nii me siis kulgesime, pildistades, mängides, tarbides, mängides, pildistades, mängides, mängides, mängides, mängides.... kuni saabus aeg kui meie viimane buss tagasi hotelli poole hakkas liikuma.
Päevasel ajal on linn nagu iga teine ja suurt miskit seal ei toimu, mistõttu ongi siis paras logeleda hotelli basseinis ja puhkust nautida, kuniks tuleb taas õhtuhämarus ja kõik jälle kordub...
Teisipäeva hommikul hotellist lahkudes selgus, et meie ratsu on nüüd lõplikult hinge heitnud ja rehv meie seast lahkunud rehvide taevasse. Helistasime rendifirmasse ja kurtsime oma probleemi. Pakkusid, et kasutame tagavararatta asemel olevat vaht-plärts-surve-sõida komplekti ja viime auto Las Vegase esindusse, kust antakse vastu uus auto. Kuna rendifirma esindus oli samas hotelli läheduses, siis lasime rehvi vahtu täis ja läksime oma uue ratsu järgi. Kohale saabudes selgus, et neil ei ole meile samaväärset sõidukit vastu anda. Või noh, on sama klassi autosid küll, aga kuna kurtsin iga sõiduki puuduliku ruumi kohta juhiistmel, siis lõid nad käega ja andsid meile klass kõrgema Ford Fusioni. Rohkem ruumi, aga üldiselt väga ebaloogiline auto! Niikaua kuni mina vahetuspaberitega jagelesin, tõstis Kai asjad ümber ja sõit võis jätkuda Hoover Dam'i poole.
Kokkuvõttes võiks öelda, et äge linn kuhu minna suurema seltskonnaga, et üks korralik pidu maha panna!
Hoover Dam
Uus ratsu löögivalmis, võtsime suuna Hoover Dam'i peale. Pikka juttu ja ajalugu siin ei hakka seletama, kuid fakt on see, et tegu ikka üsna võimsa inseneritööga. Ja näha on, et terroriohu kartus Ameeriklastel kripeldab, kuna tammi juurde viival teel on kontrollpostid ja läbiotsimisputkad püsti ja valvas silm kahtlaseid nägusid selekteerimas.
Selle vaatamisväärsusega sai ületatud Nevada - Arizona piir ja kõik edasine jääb juba järgnevasse sissekandesse.
Ootamatult on kätte jõudnud uus päev Eesti aja järgi, mis tähendab, et PALJU ÕNNE mulle!!!
No comments:
Post a Comment