Ülevaadet tegemistest

Eelmine postitus sai siis kiiruga üles visatud, et oleks midagi näidata ja tõestust, et me ikka eksisteerime ja maiade ennustus jättis ka teise maakerapooluse puutumatuna. 

On aeg taas see blogi ellu äratata ja tuua meie vaatajaskonna argipäeva põnevust, ootusärevust ja klatši.

Põhjus, miks viimase 4 kuu jooksul oli üüratul hulgal sissekandeid, oli iseenesest väga lihtne - elutempo oli niivõrd kiire, et nädalapäevad kippusid sassi minema ja kalender tiksus sellise hooga, nagu oleks tegu sekundiosutiga seinal. Suuresti on see tingitud asjaolust, et septembris sai avatud uus kontor ja selle eestvedamine lükkus minu õlule. Nüüdseks saan tunnistada, et asjad liiguvad ja rutiin on saavutatud, mistõttu jääb rohkem hingamis- ja mõtteruumi. Kasutan seda tekkinud ajainvesteeringut arukalt ja kriban väikese ülevaate, et mis meie elus on siis tähelepanuväärset toimunud. 

Uus korter

Alates detsembri keskpaigast pesitseme uues kohas. Pikkade otsingute tulemusel ja mitmete õõvastavate, väikeste, kallite ja pimetate korterite vaatamise järel koperdasime lõpuks maakleri otsa, kes oma erialast tiba rohkem jagas ja ka tegelikult läbi hammustas, mida kliendid otsivad. Detsembri keskpaigas kutsus meid ühte uude tornkorterelamurajooni, kus alustas ringkäiguga ja näitas, mis tegelikult turul saadaval on. Endalegi üllatusena tundus iga nähtud korter piisavalt hubasena, et võiks kohe sisse kolida ilma küsimusi esitamata. Pärast 5-6 korterit aga pani tüüp i'le täpi ja jackpot oli leitud - 3 toaline (ehk siinselt nimetatud 2 toaline, sest elutuba on iseenesest mõistetav) korter paari aasta vanuses majas, mis asub suht-koht südalinna külje all. Ilus avatud köögiga, klaasist avar korter 11 korrusel. Maja juurde kuulub üldkasutatav täismõõtmeis bassein, jõusaal läbi kahe korruse, piljardisaal, peoruum jne. Andsime dokumendid sisse ja kuigi enne meid oldi 5 inimesele ära öeldud, saime järgmisel päeval vastuse, et võime sisse kolida niipea kui tahame. Kuna tahe oli suur, siis kolisime sisse niipea. Tahe oli kohe nii suur, et kolimine sai teoks minivaniga ja muskliks vaid mina ja Kai. Abi oli küll saadaval, aga mitte koheselt ja meil oli kihk nii suur, et ei jõudnud oodata. Jõuluks oli kõik sisustus sees ja uus eluetapp võis alata! Oleme valikuga väga rahul, kuna asub see logistiliselt heas kohas, kõik vajalikud lisad olemas (parkimine hinna sees, lisaväärtused basseinide ja jõusaalide osas jne). Aadressiks on 4 Spadina Ave, kui keegi tahab külla tulla või siis google street view's "külla" tulla.

Uus (kasutatud)auto

Mõtlesime, et kui uue korteri juba võtame, siis peaks midagi veel ostma. Seoses meeskonna kiire kasvuga pidi firma nagunii hakkama uusi sõidukeid soetama ja kuna olin juba kontori poolele ära kolinud, siis pandi natuke survet peale, et äkki vabastan minibussi, et tiimid sellega oma igapäevatööd saaksid teha. Selle tulemusel sain tegeleda meestele ühe väga meelepärase tegevusega - auto valimine. Käisin erinevates salongides ja tegin tähtsat nägu ning anti proovisõitu teha igasugu vingete masinatega. Üks salongitest müüs ka luksusautosid ja proovisin proovisõitu saada ferrari 360 modenaga, kuid ei läinud seekord õnneks (aja küsimus ma ütleks :D ). Kuna varasemast on jäänud hingelähedaseks BMW (kriitikud kritiseerigu) siis otsingusuunt ka sinna poole liikus. Pärast mitmete valikuvariantide lauale panemist otsustasin siiski vähe vanema versiooni kasuks, milleks sai BMW M5 2003. Seda lihtsalt põhjusel, et tegelane kes seda müüs oli automehaanik ja oli selle ehitanud enda tarbeks ja investeerinud korraliku koguse raha sellesse. Nüüd aga leidis uue M5, millesse oli taas vaja investeerida (tegu tõelise fanatiga! Leedukas - see peaks seletama kõik), kuid raha oli puudu. Seetõttu pani masina müüki väga soodsalt ja sattusin peale just samal hetkel kui ta kuulutuse üles oli pannud. Olen sellega nüüd 3 nädalat ringi vuranud ja pean tunnistama, et väääääga hea ost oli. Tulge külla, viin sõitma!

Mexico

Nagu videost võisite näha, siis oli väärt reis. Kes videot ei ole näinud, siis see saadaval meie eelmises sissekandes. Kokkuvõttes võiks öelda, et kõik hinnas reisina on ta väga väärt sihtpunkt ja tegevust seal jätkub pikaks. Meie sihtpunktiks oli Cancun, kus leidub kõike - puuderpeent rannaliiva, suppsooja kariibimerd, üllatusi täis džunglit, aktiivset ja valikurohket ööelu ja loomulikult soodsat alkoholi. Aga eks video annab sellekohased emotsioonid paremini edasi kui minu jauramine. Kahjuks meie tuliuus GoPro kaamera, mis filmib vee all ja vee peal, vedas meid mõned korrad alt ja ei laadinud ennast korralikult täis, mistõttu jäid videost välja nii mõnedki head kaadrid kus kaladega vee all tõtt vahtisime või siis kui džunglis kiirkaatritega kihutasime... 

Jõulud

Oleme siin edukalt adopteerinud endale kasuema, kelleks on Adami (mu töökaaslane) ema. Tegemist on sellise intelligentse vananemist eirava daamiga, kes millegipärast meid kiirelt oma kaitsva tiiva alla võttis ja meid nüüd poputab. Kuna meil jõuluks mingit erilist plaani polnud (peale uue korteri koli ühest nurgast teise tõstmine), siis valmistas ta meile kuningliku jõuluprae (ja üsna euroopaliku, kuna nende juured on poolast). 

Aastavahetus

Aastavahetuseks teleporteerisime ennast 900 km kirdesse quebec city'sse. Päevad veetsime mäel lauatades ja õhtuti kolasime ringi linnas. "Õnneks" läks meie saabudes ilm jahedamaks ja enamus ajast valitses selline - 20 ringis temperatuur, mis oma niiskuse ja tuuleiilidega oli pea -30 kandis. Mõnna! Aga sellest pikemalt järgmises videos, mille oma paadunud televaatajateni toome üsna pea. 

Kai

Jah, pühendame eraldi peatüki Kai'le :) Nimelt lahkus tütarlaps oma kaua viljeletud erialalt ja tast sai pangaproua. Novembri keskpaigast kuni jaanuari alguseni töötas ta täiskohaga töötuna ja nüüd on teist nädalat maailma suuruselt 5'da panga TD Trust finantsjuht/teller. Et kuna finantsjuhi töö on rutiinne, siis pühendub ta hetkel rohkem telleri ametile, aga aja küsimus, millal oma finantsjuhi kohustusi täitma hakkab. Peale koolitusi ja esimesi reaalseid tööpäevi on hing veel sees ja kellelegi kättpidi kallale pole veel läinud. Hea algus uuele karjäärile!

Head uut! Kuid ylevaadet vanast...

Oma viimaste paari kuu sisutihetate sissekanete juurde lisaks siis veel ühe. Ülevaade sellest kuidas sai üks kord soojas käidud!

Ahjaa, tervisi ka kõigile!

Et põnevust hoida, siis juba toimetan järgneva video kallal, sest nagu üks tark kunagi ütles (nime ei mäleta ja nägu ka mitte), siis pilt (tänapäeval video) ütleb rohkem kui 1000 sõna (tänapäeval slängi).

Jah, kes vana asja meelde tuletab, sellel on hea mälu. Seega siis meie tegemisi 2012 aasta lõpu poole.

Siin see siis on, meie Cancun!

Avaldusi minevikust tänapäevani

Ketrasime läbi viimase paari kuu sissekanded ja avastasime, et suvest kui sellisest polegi siin suurt pajatanud. Et asi kõigile lugejatele selge oleks, siis peale US & A reisi on ka ikka asju toimunud ja ka siin oli suvi (või noh, siiani on oma 25+ kraadise sooja ja päikesepaistega). Et mingigi ülevaade anda, siis püüame pajatamist väärt tegevused/üritused lugejateni kronoloogiliselt ära tuua koos maksimaalse emotsiooniga, mis aegasid hiljem veel alles on.

Juuli algus, Canada Day ja siinne Jaanipäev:

Nagu siin juba kombeks on saanud, siis rahvuspühkijat Jaani tähistatakse Canada Day (ehk siis Kanala iseseisvuspäev) samal ajal, vastasel juhul oleks Torontos paanika, kui äkitselt kogu aju ja muskel ühel heal täiesti kõlblikul tööpäeval minema jookseks linnast. Et lihtsurelikele vähem peavalu tekitada, on viidud kaks püha kokku, et lihtsurelik saaks tänada iseseisvuse eest ja Eestlane saaks tähistada võitu, mida lihtsurelik isegi unes näha ei oskaks, kuna pärast seda sajandeid neid ikka veel ei eksisteerinud. Pidu leidis aset juba tuttavas kohas nimega Seedrioru, mis siis on Eestlaste poolt asustatud maalapike 150 KM kaugusel metropolist. Erinevalt eelmisest aastast kujunes seekordne pidu tagasihoidlikumaks ja pigem selliseks õlle lürpimise põimitud hängimiseks. Puudus tuntud artist Eestist ja oli tunda sellist tüdimust. Faktile andis kinnitust ka osalejate vähene huvi, mis oli eelmise aastaga võrreldes ikka tunduvalt kasinam. Aga mis siin kurta, ilm oli ilus (lausa palav) ja meie endi seltskond hea. Erinevalt eelmisest aastast, kus vajusime kohale nö uustulnukatena ja iga nägu oli uus, olime sellel aastal vanad tegijad ja uustulnuka rollid võtsid üle värskemad näod Eestist. Sai veedetud mõnusad kaks pikka muretut päeva ja siis põrutatud tagasi Torontosse, et näha oma silmaga ära kuulus ja maailma teiseks kõige suurem geiparaad, nimega "Pride"

Geiralli akna all ehk teisisõnu "Toronto Pride"

Akna all see möll otseses mõttes käis, kuna peamine geide hängimiskoht (tänav) on u ca 200 meetri kaugusel. Paraad toimus läbi linna, aga trall jäi pidama Church Streetil, mis siis on nende ametlik kohtumispaik. Meile tähendas aga see, et pidu akna all ja kaugele pole vaja minna. Pean siinkohal ka ära mainima, et Kanada (eriti Toronto) on maailma üks tolerantsemaid kohti geidele ja keegi ei häbene siin oma seksuaalseid valikuid. Inimestena on nad ka väga siirad ja pidu panna osatakse ka. Samuti on omamoodi vaatemänguline ca miljoni gei ja transvestiidi ehtimine ja avalikusele näitamine - kunstimeelt neil on ja häbeneda ei raatsita!

Pildil esitatud tüdrukul ei ole gei ja sponsorfirma direktor, vaid Katre

Katre sugulaste külaskäik

Kes veel ei tea, siis Katre on immigrant, kes emigreerus siia maile eelmise aasta lõpus ja kellega oleme aktiivselt suhelnud sellest ajast saadik. Tegu on juuksuriga tartust, kes nüüd võtab siinsetel lammastel villa maha (isegi aeg-ajalt selle villa eemalduse protsessi kaastatud kui ohvrina). Juulis käisid külas tema tädipoeg koos mehaga, kes veetsid siin pea kaks nädalat. Käisime järjekordse turismituuri Niagaral (oja ikka voolab ja samas kohas ja kukub kõrgelt). Seni, kuni Katre, Mairi ja Margo paadiga joa all käisid, sõitsime meie Kaiga nõksa maad edasi piiripunkti, kuna Kai passi löödud viisal oli sünnikuupäev vale ja et saada kohalik tervisekindlustus, ei tohi siinses bürokraatiarattas miski valesti olla. See, et viga viisas, on sinu süü ja selle lahendamiseks pead taaskord riigist lahkuma ja uuesti sisenema. Probleem lahendatud, korjasime turistid peale ja sõitsime läbi hiiglasliku outletikeskuse koju tagasi (väga lihtne ja kiire viis suurest summast rahast ilma jääda ilma et keegi sind rööviks). 

Üldiselt oli see kaks nädalat päris teguderohke ja sai palju ringi sõidetud, söödud ja niisama chillitud. 

Tervitusi sinna tartusse, kui asjaosalised peaksid seda lugema siin!

Sellega meie Juuli piirduski, ülejäänud aeg kulus peamiselt tööle

Augusti esimene pool libises ka kuidagi näppude vahelt läbi ja millegi asjalikuga just hakkama ei saanud ja maailma laiemalt avastama ei läinud. Peaasjalikult sai pühendatud tööle ja Kai võttis endale lisakoormuse, milleks oli inglise keele kursus, millesse on ta pühendunud tänini ja tõenäoliselt ka paar järgnevat kuud. Keelekursus on üsna intensiivne ja iga tööpäeva esimesed 4-5 h veedetakse nagu kord ja kohus klassiruumis agaralt õppides. Et ülejäänud päev ei oleks maha visatud, minnakse tööle ja teenitakse perele raha. Selline viieline on meie Kai!

CNE e. Canadian National Exhibition

Tegu siis ühe suure messiga, mis kestab terve nädala ja mis ummistab tänavad kuni Winnipegini. Sellest räägitakse juba kuid ette ja uhkelt esitletakse iga aastast suursündmust ja nö peaeksponaati, milleks see aasta oli mingi söök (teemat ei mäleta täpselt, aga seotud oli ta peekoniga - ehk siis midagi milles oli palju peekonit ja mis oli omakorda mässitud peekonisse. Siuke õige Põhja - Ameerika värk noh). Selle uhke nime taga peitub tegelikuses kadaka turg koos tivoli tuuriga, kus väljas on karusellid ja kaupmehed ning seal ringi vantsides tuleb tahestahtmata flashback üheksakümnendatesse, mil iga jorss sind oma boksi kutsus pühadeküpsist sööma ja siis hiljem sulle mingi mõttetu kampsuni proovis pähe määrida või siis nelja triibuga adi tressid kolmekordse hinnaga, millele tegi kümme protsenti allahindlust kuna olid kalamajast või samalt tänavalt, kus tema vanaema üles kasvas. Ma ei tea, et kas meil jäi pointile pihta saamata, aga igatahes oli see üritus seal üsna nukker ja tiba nagu arusaamatu, et miks see kurat nii populaarne on. Ainult üks hall omas vähekene loogikat ja eripära. Tegu siis tehnika ja rahvusvahelise halliga, kus erinevate riikide tooteid ja tehnikavidinad saad soetada (viimane vist rohkem minu erutus ja rahulolu, sest hinnad olid soodsad - nagu meissidele kombeks ja kohane). Lahkusime sealt teadmisega, et hea et nähtud, kuna järgnevatel aastatel sinna küll asja ei ole...

Huvitav, kas neil on elektriautoga samasugused mälestused nagu meil, nõukogude lastel?

Canada's Wonderland

Nagu ühes eelnevas postituses juba ka lühidalt mainisin, siis sai taaskord külastatud siinset lõbustusparki. Erinevalt eelmise aasta käigule, hoidsime eemale igasugustest "mina olen parem kui sina" mängudest, et keegi meile mingit hiiglasliku poroloonikotti võidu puhul kaela ei suruks ning tegelik eesmärk jälle täide viimata jääks. Alustuseks läksime veeparki, mis oli palaval pea +30 kraadisel päeval mõnus lõõgastus. Teise osa päevast otsustasime sisikonna proovile panna ja loksutada ennast läbi kõikvõimalike atraktsioonidega (enamasti küll mina). Päeva lõpus saime Kai ka nii kaugele, et tuli ühele üsna loksutavale mägiteele kaasa ja endalegi üllatuseks ta seda ei kahetsenud. Kuid sellega ta vägiteod ka lõppesid ja grande finaale sõidule (video, mille postitasin ühes eelnevas sissekandes) ta ei tulnud. Mina oma värisevate jalgadega seisin järjekorras ära ja käisin selle atraktsiooni ka läbi... päris karastav tunne on kukkuda püstloodis paarisaja meetri pealt alla ja siis 140 km/h lennata need keerud läbi. 

Algonquin Park

Lõpuks jõudis kätte see päev, kui pakkisime asjad ja sai suund võetud Kanada ühe kuulsaima rahvuspargi poole, millel nimeks Algonquin National Park. Kuna olin nädalakese tööreisil Ottawas, ja ees oli ootamas järjekordne pikk nädalavahetus (ehk siis nädalavahetus, kus mingi lambist välja mõeldud püha pikendab nädalavahetust esmaspäeva võrra pikemaks), siis ajasime kokku mõned mu töökaaslased, paar eestlast ja läksime kaheks päevaks parki kolama. Kujunes selliseks värskes õhus chillimiseks, kus nagu aktiivsele matka poolele väga rõhku ei pandud, aga hea oli siiski tsivilisatsioonist põgeneda (reisi nimi oli juba varakult City Escape). Tegu oli ajaga, kus hundid on aktiivsed ja öösel kuulda nende ulgumist. Seitsmest inimesest meie seltskonnas olin mina ainus, kes öösel kella viie paiku ärkas meeletu ulgumise peale, kus hundid avaldasid ca 5 min jutti oma arvamust. Päris kõhe tunne oli peale seda telgist välja hädale minna... hommikul püüdsid kõik selgeks teha et ulg toimus minu peas. Siiani olen arvamusel, et ma ei ole hull ja isegi need ükssarved, keda tihedalt tänaval kohtan, on minuga samal arvamusel! Algonquini kõige suurem elamus oli aga üks vöötorav, kes inimest sugugi ei kartnud ja kes õhtul ca tunnikese tsirkust ja seltskonda pakkus. Mis muud oskan öelda, kui et hea et see tsirkusestaar karu v hunt ei olnud...

Viimane saavutus

Minu armas maailma väikseim DSLR aparaat nimega Olympus e-410 jäi lõpuks oskustele ja soovidele jalgu ja otsustasin ta pensionile saata ning vahetada välja hoopis tegusama ja noorema Canoni vastu. Mudeliks siis 600D, milleks siinsel turul nimeks T3i Rebel. Tegu siis hoopis teisest mastist asjandusega kui Olympus oli. Samas, pean tõdema, et Olympus oli ideaalne õpipoisi tööriist ja täitis oma rolli täiel rinnal. Saab mult medali enne kui uue omaniku kätte läeb.

Uus elukas oma täies varustuses siis siuke:

Ja nagu linnutiivul sai vuhisetud läbi viimase kolme kuu tegevused... Viivitusega küll, aga vähemasti saab uudised lugejateni tuua.

Canada's Wonderland

Täna juhtus üks ootamatu ime - nii minul kui Kai'l oli pühapäevane päev vaba. See, et päev vaba oli, on üks asi, aga et see meil koos juhtus olema, oli hoopis teine lugu. Selle suurepärase ime tõttu otsustasime minna koos mu töökaaslasega (väikestviisi ülemus) ja ühe meiesuguse Eesti immigrandiga (kes selle väikestviisi ülemusega on rohkem kui sõber) Kanada suurimasse lõbustusparki ja veeta üks haiget viisi meelelahutuslik päev. Kokkuvõttes oli tore päev, kus sai aktiivselt puhatud suures veepargis ja siis okseatraktsioonidega oma adrenaliini veres tsirkuleeritud. Päeva lõpule sai pandud punkt ühe uue atraktsiooniga, mis avati see aasta ja mis on niivõrd pikk, et parki ära ei mahu ning seetõttu on 1/3 atraktsioonist ulatumas väljaspoole parki. Algab see 80+ kraadise langusega, mida kukud üle 100 meetri. Loomulikult võtsime selle vaate nautimiseks esirea. Et visuaalselt aru saada, millest räägin, siis siin ka üks videoklipp sellest. Et tunnetust juurde saada, lase kellegil ennast kõigepealt katuselt alla lennutada ja siis kontrollimatult mööda tuba ringi loopida... peaks saama ligilähedale sellele.

Ühtegu ahvipärdikut seekord sealt koju ei lohistanud, eelmise aasta katsumus oli veel liiga värskelt meeles!

Meenutusi US & A'st

Pärast pikki läbirääkimisi sain juutuubiga kaubale ja seoses meie prominentse taustaga pigistatakse silm kinni tetud autoriõiguste rikkumises. Läbirääkimised olid üsna standartsed kus saabuti suure metallist kohvriga ja lahkuti ilma... ei midagi erilist...

Nüüd aga, üks väike videomeenutus meie kahe kuu tagusest jalutuskäigust värskes õhus.

Tilulilu

Vist peab vahepeal märku andma, et oleme elu ja tervise juures. Muidu veel hakkate mõtlema, et äkki riigist pakku saadetud ja kuskil vietnamis riisipõllul endal elu sees hoidmas.
Aga ei, oleme jätkuvalt Torontos ja täiesti värsked. Aint kuna töömaastikul on palju toimumas, siis selle tagajärjel ka tiba rohkem hõivatud ja päevad libisevad käest.
Mis siis uut? Kai läks tagasi kooli! Läks teine inglise keele filoloogiks õppima, alustades keeltekoolist :) Püüab selle võõrkeele suhu saada ja siis maa ära vallutada (vähemasti sellisena näen mina tuleviku).
Mul tööl kiired ajad - hakkame agaralt uusi kontoreid avama, millest ühte hakkan ka juhtima. Enne seda suurejoonelist sammu aga pean meeskonna konarlused maha lihvima ja nad briljantselt tööle saama. Aega veel vb ehk kuuke...

Ega rohkem polegi siin suurt pajatada. Tahtsin Teile ka mõnusaid videoelamusi pakkuda meie USA reisist, aga juutuub arvas, et minu esimene kompositsioon videovallas on kräpp ja blokeeris selle autoriõiguste eiramise tõttu ära. Seega pean sinna midagi asemele leidma, et juutuub oleks rahul ja siis saan seda ka teiega jagada. Tark ei torma ja kannatlikud kannatavad!

Peatse kuulmise/nägemiseni!

Veel üks mõttetera

Eelmise sissekande jätkuks siis üks mõte, mis meid pidevalt kummitas, kui mõnusalt päikese all puhkasime: