Ketrasime läbi viimase paari kuu sissekanded ja avastasime, et suvest kui sellisest polegi siin suurt pajatanud. Et asi kõigile lugejatele selge oleks, siis peale US & A reisi on ka ikka asju toimunud ja ka siin oli suvi (või noh, siiani on oma 25+ kraadise sooja ja päikesepaistega). Et mingigi ülevaade anda, siis püüame pajatamist väärt tegevused/üritused lugejateni kronoloogiliselt ära tuua koos maksimaalse emotsiooniga, mis aegasid hiljem veel alles on.
Juuli algus, Canada Day ja siinne Jaanipäev:
Nagu siin juba kombeks on saanud, siis rahvuspühkijat Jaani tähistatakse Canada Day (ehk siis Kanala iseseisvuspäev) samal ajal, vastasel juhul oleks Torontos paanika, kui äkitselt kogu aju ja muskel ühel heal täiesti kõlblikul tööpäeval minema jookseks linnast. Et lihtsurelikele vähem peavalu tekitada, on viidud kaks püha kokku, et lihtsurelik saaks tänada iseseisvuse eest ja Eestlane saaks tähistada võitu, mida lihtsurelik isegi unes näha ei oskaks, kuna pärast seda sajandeid neid ikka veel ei eksisteerinud. Pidu leidis aset juba tuttavas kohas nimega Seedrioru, mis siis on Eestlaste poolt asustatud maalapike 150 KM kaugusel metropolist. Erinevalt eelmisest aastast kujunes seekordne pidu tagasihoidlikumaks ja pigem selliseks õlle lürpimise põimitud hängimiseks. Puudus tuntud artist Eestist ja oli tunda sellist tüdimust. Faktile andis kinnitust ka osalejate vähene huvi, mis oli eelmise aastaga võrreldes ikka tunduvalt kasinam. Aga mis siin kurta, ilm oli ilus (lausa palav) ja meie endi seltskond hea. Erinevalt eelmisest aastast, kus vajusime kohale nö uustulnukatena ja iga nägu oli uus, olime sellel aastal vanad tegijad ja uustulnuka rollid võtsid üle värskemad näod Eestist. Sai veedetud mõnusad kaks pikka muretut päeva ja siis põrutatud tagasi Torontosse, et näha oma silmaga ära kuulus ja maailma teiseks kõige suurem geiparaad, nimega "Pride"
Geiralli akna all ehk teisisõnu "Toronto Pride"
Akna all see möll otseses mõttes käis, kuna peamine geide hängimiskoht (tänav) on u ca 200 meetri kaugusel. Paraad toimus läbi linna, aga trall jäi pidama Church Streetil, mis siis on nende ametlik kohtumispaik. Meile tähendas aga see, et pidu akna all ja kaugele pole vaja minna. Pean siinkohal ka ära mainima, et Kanada (eriti Toronto) on maailma üks tolerantsemaid kohti geidele ja keegi ei häbene siin oma seksuaalseid valikuid. Inimestena on nad ka väga siirad ja pidu panna osatakse ka. Samuti on omamoodi vaatemänguline ca miljoni gei ja transvestiidi ehtimine ja avalikusele näitamine - kunstimeelt neil on ja häbeneda ei raatsita!
 |
| Pildil esitatud tüdrukul ei ole gei ja sponsorfirma direktor, vaid Katre |
Katre sugulaste külaskäik
Kes veel ei tea, siis Katre on immigrant, kes emigreerus siia maile eelmise aasta lõpus ja kellega oleme aktiivselt suhelnud sellest ajast saadik. Tegu on juuksuriga tartust, kes nüüd võtab siinsetel lammastel villa maha (isegi aeg-ajalt selle villa eemalduse protsessi kaastatud kui ohvrina). Juulis käisid külas tema tädipoeg koos mehaga, kes veetsid siin pea kaks nädalat. Käisime järjekordse turismituuri Niagaral (oja ikka voolab ja samas kohas ja kukub kõrgelt). Seni, kuni Katre, Mairi ja Margo paadiga joa all käisid, sõitsime meie Kaiga nõksa maad edasi piiripunkti, kuna Kai passi löödud viisal oli sünnikuupäev vale ja et saada kohalik tervisekindlustus, ei tohi siinses bürokraatiarattas miski valesti olla. See, et viga viisas, on sinu süü ja selle lahendamiseks pead taaskord riigist lahkuma ja uuesti sisenema. Probleem lahendatud, korjasime turistid peale ja sõitsime läbi hiiglasliku outletikeskuse koju tagasi (väga lihtne ja kiire viis suurest summast rahast ilma jääda ilma et keegi sind rööviks).
Üldiselt oli see kaks nädalat päris teguderohke ja sai palju ringi sõidetud, söödud ja niisama chillitud.
Tervitusi sinna tartusse, kui asjaosalised peaksid seda lugema siin!
Sellega meie Juuli piirduski, ülejäänud aeg kulus peamiselt tööle
Augusti esimene pool libises ka kuidagi näppude vahelt läbi ja millegi asjalikuga just hakkama ei saanud ja maailma laiemalt avastama ei läinud. Peaasjalikult sai pühendatud tööle ja Kai võttis endale lisakoormuse, milleks oli inglise keele kursus, millesse on ta pühendunud tänini ja tõenäoliselt ka paar järgnevat kuud. Keelekursus on üsna intensiivne ja iga tööpäeva esimesed 4-5 h veedetakse nagu kord ja kohus klassiruumis agaralt õppides. Et ülejäänud päev ei oleks maha visatud, minnakse tööle ja teenitakse perele raha. Selline viieline on meie Kai!
CNE e. Canadian National Exhibition
Tegu siis ühe suure messiga, mis kestab terve nädala ja mis ummistab tänavad kuni Winnipegini. Sellest räägitakse juba kuid ette ja uhkelt esitletakse iga aastast suursündmust ja nö peaeksponaati, milleks see aasta oli mingi söök (teemat ei mäleta täpselt, aga seotud oli ta peekoniga - ehk siis midagi milles oli palju peekonit ja mis oli omakorda mässitud peekonisse. Siuke õige Põhja - Ameerika värk noh). Selle uhke nime taga peitub tegelikuses kadaka turg koos tivoli tuuriga, kus väljas on karusellid ja kaupmehed ning seal ringi vantsides tuleb tahestahtmata flashback üheksakümnendatesse, mil iga jorss sind oma boksi kutsus pühadeküpsist sööma ja siis hiljem sulle mingi mõttetu kampsuni proovis pähe määrida või siis nelja triibuga adi tressid kolmekordse hinnaga, millele tegi kümme protsenti allahindlust kuna olid kalamajast või samalt tänavalt, kus tema vanaema üles kasvas. Ma ei tea, et kas meil jäi pointile pihta saamata, aga igatahes oli see üritus seal üsna nukker ja tiba nagu arusaamatu, et miks see kurat nii populaarne on. Ainult üks hall omas vähekene loogikat ja eripära. Tegu siis tehnika ja rahvusvahelise halliga, kus erinevate riikide tooteid ja tehnikavidinad saad soetada (viimane vist rohkem minu erutus ja rahulolu, sest hinnad olid soodsad - nagu meissidele kombeks ja kohane). Lahkusime sealt teadmisega, et hea et nähtud, kuna järgnevatel aastatel sinna küll asja ei ole...
 |
| Huvitav, kas neil on elektriautoga samasugused mälestused nagu meil, nõukogude lastel? |
Canada's Wonderland
Nagu ühes eelnevas postituses juba ka lühidalt mainisin, siis sai taaskord külastatud siinset lõbustusparki. Erinevalt eelmise aasta käigule, hoidsime eemale igasugustest "mina olen parem kui sina" mängudest, et keegi meile mingit hiiglasliku poroloonikotti võidu puhul kaela ei suruks ning tegelik eesmärk jälle täide viimata jääks. Alustuseks läksime veeparki, mis oli palaval pea +30 kraadisel päeval mõnus lõõgastus. Teise osa päevast otsustasime sisikonna proovile panna ja loksutada ennast läbi kõikvõimalike atraktsioonidega (enamasti küll mina). Päeva lõpus saime Kai ka nii kaugele, et tuli ühele üsna loksutavale mägiteele kaasa ja endalegi üllatuseks ta seda ei kahetsenud. Kuid sellega ta vägiteod ka lõppesid ja grande finaale sõidule (video, mille postitasin ühes eelnevas sissekandes) ta ei tulnud. Mina oma värisevate jalgadega seisin järjekorras ära ja käisin selle atraktsiooni ka läbi... päris karastav tunne on kukkuda püstloodis paarisaja meetri pealt alla ja siis 140 km/h lennata need keerud läbi.
Algonquin Park
Lõpuks jõudis kätte see päev, kui pakkisime asjad ja sai suund võetud Kanada ühe kuulsaima rahvuspargi poole, millel nimeks Algonquin National Park. Kuna olin nädalakese tööreisil Ottawas, ja ees oli ootamas järjekordne pikk nädalavahetus (ehk siis nädalavahetus, kus mingi lambist välja mõeldud püha pikendab nädalavahetust esmaspäeva võrra pikemaks), siis ajasime kokku mõned mu töökaaslased, paar eestlast ja läksime kaheks päevaks parki kolama. Kujunes selliseks värskes õhus chillimiseks, kus nagu aktiivsele matka poolele väga rõhku ei pandud, aga hea oli siiski tsivilisatsioonist põgeneda (reisi nimi oli juba varakult City Escape). Tegu oli ajaga, kus hundid on aktiivsed ja öösel kuulda nende ulgumist. Seitsmest inimesest meie seltskonnas olin mina ainus, kes öösel kella viie paiku ärkas meeletu ulgumise peale, kus hundid avaldasid ca 5 min jutti oma arvamust. Päris kõhe tunne oli peale seda telgist välja hädale minna... hommikul püüdsid kõik selgeks teha et ulg toimus minu peas. Siiani olen arvamusel, et ma ei ole hull ja isegi need ükssarved, keda tihedalt tänaval kohtan, on minuga samal arvamusel! Algonquini kõige suurem elamus oli aga üks vöötorav, kes inimest sugugi ei kartnud ja kes õhtul ca tunnikese tsirkust ja seltskonda pakkus. Mis muud oskan öelda, kui et hea et see tsirkusestaar karu v hunt ei olnud...
Viimane saavutus
Minu armas maailma väikseim DSLR aparaat nimega Olympus e-410 jäi lõpuks oskustele ja soovidele jalgu ja otsustasin ta pensionile saata ning vahetada välja hoopis tegusama ja noorema Canoni vastu. Mudeliks siis 600D, milleks siinsel turul nimeks T3i Rebel. Tegu siis hoopis teisest mastist asjandusega kui Olympus oli. Samas, pean tõdema, et Olympus oli ideaalne õpipoisi tööriist ja täitis oma rolli täiel rinnal. Saab mult medali enne kui uue omaniku kätte läeb.
Uus elukas oma täies varustuses siis siuke:
Ja nagu linnutiivul sai vuhisetud läbi viimase kolme kuu tegevused... Viivitusega küll, aga vähemasti saab uudised lugejateni tuua.
