New York, day 1

Viimaks silmad lahti tehtud ja väsitava bussireisi istmemaitse suust lahti saanud. Nagu pealkiri ka teravamatele juba viitab, siis oleme Kai unistustelinnas New Yorkis - Linn, kus ponid ja ükssarved ringi kappavad.... 

Bussireis kestis kokku pea 12 h ja lõppes see pea Manhattani südames. Kuna linna saabudes kattis Manhattanit meeletu udu, siis vaatamisväärsustega ei tegelenud, pigem vaatasime, et oma sihtumkti jõuaksime. Meid võtsid vastu Kaili ja Taivo, kellega Kai tutvus eelmise aasta suvel ühel üritusel Torontos. Elavad nad Brooklinis, mitte väga kaugel põhilistest must-go-must-see paikadest. 

Täna siis kehastume põlisteks turistideks ja läeme vaatame selle "linn mis kunagi ei maga" üle.

Ilm on mõnusalt soe ja niiske, suurepärane päev pikemateks jalutuskäikudeks!

NB! Täna öösel helistas keegi eestist... Kes küll?

Puhkus on alanud!

Kell on 7:15 varahommikul ja istume nagu kaks vanakest varahommikul, kuna on liialt vara liikuma hakata. Kuna Kail oli reisiärevus, siis oli tema üleval juba jumal teab mis kell ja egas siis ometigi ju minul ka magada ei lasta. Arvutis pandi mänima lugu New York New York ja voodi peal hakati kukerpalle tegema. Nii ma siis pidin järele andma ja olen ka üleval. Samas tõdes ka Kai, et vist on liiga vara hakata bussijaama minema, et muidu mis me seal ikka passime. Nüüd me siis passime nagu kuutõbised siin kodus.... Aga tundub, et on aeg ja saab liikuma hakata. Algus on unine, kuid paljutõotav!

Äikesetormide hooaeg

Lisaks eelnevale postitusele meie reisiplaanidest, lisaks siis meie viimase aja tegevustest ülevaate. Üldiselt on läänerindel muutusteta ja nagu ikka pikemale reisile eelnevalt käed-jalad tööd täis. Vabad hetked kuluvad planeerimisele ja ülejäänud aeg töötamisele. Küll aga õnnestus kogeda mõni päev tagasi esimest äikesetormi, mis siinkandis on üsna tavapärased ilma soojenemisel ja kuna nüüdseks on ka kõik vajalik fototehnika olemas, siis mõned hetked said ka pildile jäädvustatud. Uhkusega pean tunnistama, et äikese jäädvustamise süütus sai kaotatud ja lootus on, et see ei jää viimaseks korraks, kus selle kõik pildile püüan. Et oma emotsioone mitte ainult enda teada jätta, siis siin ka mõned parimad palad:

Ameerikamaad vallutama...

Nagu mõned teist juba ka teavad, siis nädala pärast läheme me lõunanaabreid vallutama. Projekti eesmärgiks on seekord koguda raha vähemusrahvuste laktoositalumatuse parandamiseks ning protesteerida järjest kerkivate sibulate hindade vastu nõmme turul. Samuti oleme äärmiselt ärritunud asjaolu üle, et kurk kuivab... kui see päikese kätte unustada. Teeme oma parima, et sellele meie reisi jooksul teaduslik lahendus leida! Meie suurimaks sponsoriteks antud reisil oleme me ise ja kindlasti saavad ka poolehoidjate ja abistajate nimed särkidele trükitud. Reisi oleme planeerinud oma sponsoritega viimased 10 kuud ja esimesele eskiisile sai alus pandud selle aasta alguses. Kuna eesmärk on ülim, siis on ka reisitrajektoor tavapärasest raskem, mistõttu ei ole kesises vormis inimestele see ka mitte teps mõeldud. Kuna tahtjaid oli mitmeid, otsustasime kaks kanget valida loosiratta abil ja õnnelikeks osutusid seekord Silver Tallinnast ja Kai Võrust. Kummalisel kombel olid mõlemad kandidaadid loosimise hetkel Torontos, mistõttu ka kogu projekt ise osutus planeerimisel lihtsamaks ja annab võimaluse ränduritele pikemalt aega US&A's viibida.

Nagu eelnevalt mainitud, siis reisi alguspunktiks on Toronto. Reisi planeerimiskomitee murdis korduvalt pead marsruudi osas ja tänaseks päevaks on välja selgunud siis tegelik ja lõplik kavand. Aga ärgem rutakem ette, vaid esmalt vaatame esialgset kavandit. Kuna reisiseltskond/võistlejad on ülimalt heas kehalises vormis, siis ei tundunud liigne plaan, kus asfalt vallutatakse täielikult neljarattalisel ja ära käiakse nii idarannikul kui ka läänerannikul (millest viimane on tegelik sihtpunkt ja idee põhiosa). Kuna Kai erutub igal korral kui kostub "New York", siis loomulikult oleks planeerimiskomisjonil olnud suitsiidne jätta välja antud suurlinn. Seega oleks esialgne plaan näinud ette, et reisi ajaline kulu on 30 päeva ja hõlmab endas järgnevaid sihtpunkte: New York, Washington, Mammoth Cave (Kentucky), Kansas City, Fort Collins (Columbia), Grand Canyon, Las Vegas, Los Angeles, San Fransisco, Yosemite rahvuspark, Salt Lake City, Yellowstone rahvuspark, Mount Rushmore, Chicago ja siis tagasi koju.

Kaardi peal oleks see välja näinud umbes nii:

Kuna aga moodne digiajastu ja selle lipulaev google (maps) informeeris meid viisakalt, et läbitavaks distantsiks saab olema natukene üle 12 000 KM, siis kiire arvutus excelis ütles, et mõistlikult sõites kulub meil ainuüksi sõitmise peale juba mõnus 12 päeva. Arvestades asjaolu, kus rahvusparkides tahaks ka aega veeta, siis tundus planeerimiskomitee liikmetele see üleliia tormamisena ja nagu me kõik teame, siis tark ju ei torma! Silmad krõllis ja mõistus villis asuti uut plaani ellu viima. Seekord vähe ratsionaalsemat. Must ratsu jääb koju ja pikemad distantsid võetakse ette lendava vaibaga. Uus plaan keskendub suuremalt jaolt California osariigile ja tibakene puudutab ka Arizonast. Alustuseks sõidame bussiga New Yorki, veedame 2 täispikka päeva seal ja kolmanda päeva varahommikul lendame Los Angeles'se. Lennujaamas ootab meid rendiratsu ja siis kasutades couchsurfingu teenuseid, veedame öö ühe kohaliku juures ja järgmisel päeval läheme ostame endale kogu telkimiseks vajaliku. Sealt edasi pole põhjapanevaid plaane tehtud, kuid suure tõenäosusega võtame suuna San Fransisco poole, kuna seal ootab meid ees minu ülemus, kes suurema rõõmuga meid oma ühes kolmest korterist või ühes kahest eramajast öömajale mõneks ajaks võtab. Kui see kant nähtud, siis eks hakkame tasapisi lõunasse liikuma. Tee peale on planeeritud sellised kohad nagu: Napa Valley, Yosemite rahvuspark, Mammoth Lakes,  Death Valley, Las Vegas, mööda vana Route 66 Grand Canyonisse, Flagstaff (Arizona), San Diego ja siis vahepeal palju pisikesi kohti ning kindlasti ka mõõdukal määral rannapuhkust palmide all. 

Kaardi peal näeb see kõik välja nii:

Ja tegelikuses umbes nii:

Kogu reisi distantsiks siis ca 800 km bussisõitu Torontost New Yorki ja ca 3500 km läänerannikul rendiautoga. Ajaline mõõde on 15 maist kuniks 13 juunini. Bussi ja lennupiletid soetatud, rendiauto peaks ka koheselt kinnitatud olema ning mõningad hotellid võtame jooksvalt, sest hinnad ei muutu suurt, kui nädala sees hotelli võtad. Enamuses planeerime telkida ja võib olla suurtemates kohtades ka lisaks couchsurfingu teenuseid kasutada (need kes siis ei tea, CS on teenus, kus inimesed üle maailma pakuvad ränduritele võimalust oma kodus öömaja leida. Sama teenust kasutasime ka Torontosse saabudes). Laias laastus on nüüd kõik öeldud ja nüüd tuleb asuda tegudele. Eks hoiame teid jooksvalt oma kadedusväärsete tegudega kursis, sest läppar saab kaasa võetud ja oleme moodsad ning mobiilsed.

Ciao!

Lipp nr 11 ja muud huvitavat

Niisiis, blogi sissekannete võlg hakkab tasapisi tasutud saama! Kuigi oleme oma tegemiste kajastamisel konservatiivsed olnud (loe: laisad), siis ei tähenda sugugi see seda, et meie elus miskit ei toimu. Eluratas veereb ja veel sellise hooga, et juba ongi Kleni ja Ingridi poolt meile teele kaasa antud lipuvarud otsakorrale saamas. Küll väikese viivitusega, nagu meile kombeks on, sai teoks tehtud järjekordne lipupäev. Aset leidis see pooteist nädalat tagasi ja kohaks oli väga Kanada pärane vahtrasiirupi valmistamise festival. Külastasime seda suurel reedel ja toimus see üsna Toronto külje all. Vahtrasiirupi "tegemine" oli küll üsna kunstlik, kuid sellest olenemata oli meil seltskond hea (Mina, Kai, Katre, Elena ja Printsess) ning nalja nabani. Lipu torkasime ühe põlise Kanadalase pihku, kes oli festivalil giidiks ja nägi välja nagu üks õige puuraidur välja nägema peab. Lipu saamisel oli ta sama erutunud kui meie lipu andmisel!

Suurriikide tippkohtumine G2

Pärast vahtrasiirupiga lähemat tutvumist ootas meid ees suure reede pidulik õhtusöök, kuhu saabusime, nagu viisakale inimesele kord ja kohus, tiba varem. Nonii umbes 6 h varem. Kohaks juba tuttav Roti Maja. Aega sisustasime pühade munade maalimisega, mis kujunes "minu oma on ilusam kui sinu oma" võistluseks. Kuniks kõik munad Torontos said täis soditud/maalitud... Õhtusöök, nagu seal majas juba kombeks on, oli hõrgutav ja seda suures koguses. Et antud päeva emotsioone paremini teieni tuua, panin pihta Tambeti valmistatud fotoseeria juutuubi vahendusel. Teisel videol nende interaktiivne videoblogi.

Muu huvitava all mainiks ära, et meie viisa järgnevaks aastaks aktsepteeriti. Dokumentide koostamine võttis küll oma aja ja ka kohati oli juba lootus, et need teel Eestisse ka kaduma läinud, kuid lõpptulem oli rahuldav ja kõigest ca nädalaga tuli saatkonnast positiivne vastus. See vist tähendab, et 16 mai ei pea oma kõiki kodinaid kokku pakkima :) Selle asemel, et meid igatsete, peate nüüd ise meile külla tulema, sest nüüd on teie kord! Viisa pikendamiseks peame küll riigist ajutiselt lahkuma, kuid ka selle jaoks on meil juba omad plaanid olemas, millest täpsemalt räägime siis, kui planeerimine viimase lihvi saanud.

Ewert ja draakonid ning Püha Pärdiku päev

11. Märtsil tähistatakse siinmail üht suurt ja meeleolukat püha, millel nimeks St Patriks day (maakeeli püha pärdiku päev). Pühalik pärdik on siis Iirimaa asutaja ja kuna iiri kogukond on siin riigis suur ja juured neil laiad, siis on ka antud püha tähistatakse suurejooneliselt. Emigreerunud iirlased väidavad koguni, et pidustus on siin suurem kui kodumaal. Samas selle fakti tagamaid ei oska kommenteerida, kuna meie jaoks oli see esmakogemus ja ei osanud nagu kuidagi ennast ettevalmistada ega ka ootusi seada. Sisu siis pühal iiripärane - kanname nii palju rohelist kui võimalik ja joome üle mõõduka koguse õlut. Linn oli rohelisi tegelasi täis ja ööpimeduse saabudes enamus neist ka viisakalt juba purjakil. Eestlased tähistasid üritust juba kogunemiskohana tuntud Rotalia korporatsiooni majas (ehk rotimaja, nagu nad ise seda kutsuvad). Tegu selle sama majaga kus Kristiina elab ja kus ka ise 3'ks nädalaks varjupaika taotlesime enne oma korterisse kolimist. Kuna meie sattusime sinna otse töölt, siis kahjuks puudus fotokas, et seda meeleolu seal jäädvustada ja pidlimeenutuste osas pean teid raske südamega saatma konkureerivale blogile, milleks on siis Tambeti ja Elena stiilipäevik. Postituse ja piltide nägemiseks klikka SIIA.
PS! Ei mingit laikimist ega kommenteerimist! Peale sissekande lugemist tulete siia lehele kohe tagasi!


Üks meeldejäävamaid seikasid Märtsi kuust on veel siinne suurepärane ilm. Nimel kostitas see meid pea poolteist nädalat sisuliselt eesti suvega, kus temperatuur kerkis kohati 27 kraadini. Päike oli juba üsna kõrvetav ja inimesed kippusid reaalsuse unustama, et tegelikuses see ei püsi. Sellele järgnesid mõningad üsna külmad päevad ja nüüdseks on ilm tasakaalukalt 10-15 kraadi vahel. Kuid päikest on siin ikka tunduvalt enam ja kui vihma sajab, siis ajutiselt max mõned tunnid, mitte 6 päeva jutti.

Selles suvesoojuses tulid meiel ka esinema külalised kaugest ja mõjuvõimsast kuningriigist. Tegu siis bändiga, mil nimeks Ewert & The Two Dragons. Kutsuti nad siia Toronto music festival raames ning piletid nende kontsertile oli meil juba ammu ette ostetud. Kuna viimasel hetkel selgus, et mul samal ajal jälle tööreis tulemas, siis mina sellele üritusele minna ei saanud, kuid see-eest Kai rokkis nende kontsertil meie kahe eest. Kontsert oli olnud vinge ja suurem osa kuulajaskonnast laulsid kaasa Eesti keeles. Võta näpust, kas tegu nii suurte fännidega, et selle keerulise keele sõnad pähe õpitud või siis ikkagist juured sealt kuningriigist. See müstika jääbki lahendamata.... Minu suureks rõõmuks tunnetasid draakonid minu puudumist tähtsalt ürituselt ja tegid lisakontserti Eesti majas. 3 plaanitud loost sai lõpuks pea et terve täispikk kontsert.

Fotosüüdistusi:

Tulihingelised fännid

Tänaseks taaskord kõik, kuid kronoloogias on veel üks jutustamata lugu, milleni jõuame ka üsna pea. Tuleb enesekiituseks tunnistada, et lubadus on tasapisi täitumas ja kõik mured varsti siin ära kurdetud nagu kord ja kohus.

Preili sünnipäev

Alustuseks kohe ei suuda varjata oma ülimat erutust fakti ees, et meie blogi ikka elab ja kuigi küll viivitusega, siis uusi sissekandeid tuleb. Lihtsalt asjaolu, et Kail puudub kirjanikusoon ja minu ülim talendikus on kättesaadav vaid hilistel õhtutundidel või esmaspäevasel vabal päeval (mis ei kipu ka vaba olema tihtipeale, sest kõik muu nõuab tegemist, mida töö ajal teha ei saa), seab meid olukorda, kus blogi kirjutamine tundub nagu jalgpalli läbi ukseluku ajamine. Pärast esimest 2 sõna aga süttib mu sees see kirjanik ja tegelikkuses ei tundugi see nii suur ettevõtmine. Seega, võtan nüüd ennast kokku ja kasutan seda hetketuhinat, ning kurdan kõik kronoloogilises järjekorras ära.
Alustame siis sealt, kus eelmine kord pooleli jäime - Märts (arvestades kui kiiresti siin mandril kell liigub, siis oli see nagu eile). Nimelt siis 6'dal märtsil otsustas üks printsess teha järjekordse tiigrihüppe ajarattal ja loovutada järjekordse aasta. Loomulikult olid Kanadas kõik lipud heisatud selle suure püha puhul ja peaminister pidas lausa riigitelevisioonis kõne ja puha... või oli see unenäos... Kuna ta oli ennast heast küljes eelmise aasta jooksul näidanud, siis kingiks sai ta tuttuue iPad'i, millest ta ei saa oma käsi enam kuidagi eemale. Läks vist asja ette...
Igatahes, Kai valmistus tähtsate külaliste vastuvõtuks ja keetis ning vaaritas terve päeva. Lõpptulem oli päris mitu ühikut sushit ja hea seltskond. Kohale oli kutsutud meeldivas koguses Kanada-Eestlasi ja aukülaliseks üks Kanadalane - Adam (minu töökaaslane ja suur Eesti fänn). Õhtu veeres meeldivalt ja ausõna ula peale ei läinud, kuna töönarkomaanidel oli tööpäev järgmisel päeval. Viimased lahkusid ca 3 paiku ja nii see Kai sünnipäev kaugel maal ajalukku jäigi.
Pildimeenutusi ja fotosüüdistusi õhtust:

Sünnipäevalaps Eesti rahvustoiduga

Isegi kook tuli külla

Materiaalsed väärtused kallistuste vastu

Victoria Secrets kingiks ja kõik naised õnnelikud

Paremalt: Kristiina, Liis, Jaanu, Agnes (värske immigrant),
Katre (suht värske immigrant), Elena (immikrants)

Mu ülemus mu naist krabamas. Tuli pikem jutuajamine...

Tambeti "ma olen WC's" nägu

Pidu läbi!