"Tilluke" tiir Kanada ja USA idarannikul

On kätte jõudnud järjekordne publikatsioon Silveri ja Kai tegemistest kaugel mandril. Et meie jaoks on maailm kitsaks jäänud, ilmestab tõsiasi, et oma vallutuste hulka lisasime tähtede ja triipude lipumaa US & A ning selle 4 osariiki. Ainult 47 tk veel siis jäänud... Läbielamisi ja emotsioone on reisilt palju kaasa võetud, mistõttu olen sunnitud blogi sissekande jagama 2 eraldi publikatsiooniks. Üks räägib siis Kanada reisist ja teises kajastan täpsemalt tegemisi USAs.

Nagu eelnevas sissekandes ka juba mainitud sai, siis üürisime auto ja kimasime tuhatnelja tundmatus suunas ajama. Auto, mis meile anti, oli vihane maanteröövel ja 5 ning 6 liitrised mootorid tõmbasid kõrvale kui meie üks-koma-olematu liitrist Kia Rio 5 (jep, tervelt tähis viis oli lisatud mudelile) nägid lähenemas:

Esimese sihtpunktina sai vallutatud Mount Royale, ehk siis nüüdselt tuntud Montreal. Kuna tegu on endise Prantsusmaa asumaaga, kust Inglased nad välja lõid, siis Qubec'i provints on ainukesena säilitanud oma prantsuse keele ja selle sarnase kultuuri. Üsna imelik oli vestlust alustada küsimusega, et sry dude, kas sa inglise keelt ka räägid. Enamasti said vastuseks, ega ikka ei viljele küll sellist keelt.

Jõudsime Montreali pärast keskööd, kuna Torontost saime liikuma hakata täpselt tiptunnis ning Montrealini oli 600 km maad. Õnneks on maanteed siin korralikud ja liikuda saab kiirelt (kui just ei ole reedene tööpäeva lõpp, kui kõik peale hiinlaste ja mustade linnast põgenevad). Montrealis võttis meid vastu Alex'i (meie korteri omanik) geist sõber Yan, kes pakkus meile ka öömaja. Muideks, tema on üks põhjusest miks meie reis üldse alguse sai. Mitte seetõttu, et ma oleks tahtnud talle jubedasti külla minna, vaid ta saatis ca nädal ennem meie reisi algust mulle SMS'i (mingil põhjusel mulle, mitte Kaile), et ta on maalilisel Gaspé rannal ja sooviks, et ka meie oleksime seal (hmm, "meie", right). Igatahes, Yan majutas meid ühe oma gay sõbra korteris, kes oli palavuse eest põgenenud linnast eemale ning tutvustas järgmisel pääval ka linna. Kuna üleliia palju aega ei olnud ja natuke palju pidime ka Yani taga ootama, siis nägime linna vähem kui oleks soovinud. Kuid mis teha, eks alati peab olema põhjus tagasi tulemiskes...

Olümpiastaadion

Mingi kuulus maja, mis stiili pidi terve Qubec provints täis olema. Njaa, kui nad nii ütlevad...

Muidu kehtib riigis kakskeelsuse seadus. Qubeci provints sülitab selle peale ja väljendab ennast vaid prantsuse keeles.

"palavusvõitlejad" pihustid restoranis

Linnatänav, mis sarnaneb euroopalikule väljanägemisele. Torontos sellist pilti ei näe.

Naistel on seal millest rääkida...

Nende oma Notre Dame keset linna.

Edasi kulges meie tee 300 km kaugusele Qubec'i linna, mis siis omab tugevat ajaloolist hõngu ning oli ja siiani on väga strateegiline asustus, mis kontrollib kogu tähtsat laevateed ookeanist põhja-ameerika sisemaale. Qubec'i lähedusse jõudsime taaskord õhtupimeduses ja sealt algas ka sisuliselt meie telkimisperiood. Meie reisiseltskonna kolmas liige, nõudliku häälega GPS, juhatas meid ilusti kohale etteantud koordinaatidele, kus asus meie eelnevalt hoolikalt selekteeritud tasuline telkimisala e. campground. Tegu siis kõigimugavustega maalapiga, kus iga telkimisplatsi ääres on elekter ja vesi. Kuna meie tagasihoidlikud ja vaesed põhjamaalased reisisime pisikese telgiga, siis me väga ei hoolinud nendest mugavustest üleliia. Kuid kohalik ning ameeriklane lausa kummardasid neid asju, kuna nemad ju mingi tühise telgiga ei reisi - nendel on hiiglaslik matkatreiler tagumiku all ja 90% juhtudest on veel sinna taha kinnitatud suur jeep, millega siis kämpides ringi sõita, et ei peaks oma maja liigselt liigutama. Treilad kaunistati kuntspalmidega ja ehitati lausa veranda välja, kui sobiv maalap campgroundil olemas. Hiiglaslik egotrip ikka!

Metslased lõkke ääras peale kosutavat purgisuppi vorsti grillimas

Öösel ootas meid ees korralik äikesetorm ja kuna me magama minnes otsustasime lisahapniku kandideerimiseks pealmist vihmakatet telgile mitte installeerida, siis ca 3 öösel ootas meid ees "kiired jalad ja käed" voor. Hommikuks oli vihm üle läinud ja halli ilma saatel võtsime suuna Qubec kesklinna poole. Ees ootas meid uskumatu arhitektuuriga vanalinn, mille sarnast ei osanud oodata. Linna ajalugu algab 17 sajandi alguses ja on olnud väga jõukas linn läbi ajaloo, peites endas ka rikkalikku sõjaajalugu. Käisime ringi suu ammuli ja u iga kolmanda sammu järel astusime oma alalõua peale - nii uskumatu oli seal lihtsalt.

Tagasihoidlik lossike. Lausa hurtsik võiks öelda

Ookean kitseneb, kuniks Qubeci juures muutub jõeks

Kohustuslik "me oleme veel elus ja poseerime" pilt kodustele

Kohustuslik "me oleme veel elus ja poseerime" pilt kodustele vol 2

Raskekahurvägi

Linn nähtud, liikusime edasi põhja põhja poole. Teadsime, et kuskil linnast välja sõites ootab meid ees üks suur kosk, mis on Qubeci au ja uhkus ja niiöelda Kanada prantsuskeelsete oma niagara. Tõesti, mitte kaugel kesklinnast ootas meid ees rohke veega hiiglaslik kosk, mida otseloomulikult läksime ka lähemalt kaema. Siinkohal pean valgustama Kanada vaatamisväärsuste ülesehitusloogikat, mida kogesime terve oma reisi vältel. Nimelt miski ei ole siin nii, et lähen ja vaatan, vaid kõik maksab. Ja seda mitte seetõttu, et nad jube rahaahned oleks ja selles head äri näevad, vaid kuna Kanadalane on väga looduslähedane ja püüab kiivalt hoida seda, mis talle antud, siis iga park ning vaatamisväärsus maksab teatud ühiku raha. Seega kulus meil päris mitu raha, et seda kõike näha. Aga tagasi asja juurde - raha makstud, lubati meid kosele lähemale ja saime isegi kondliga tippu sõita. Tegu oli tõepoolest Niagara väikevennaga.

Montmorency Falls, 30 m kõrge

Kuna olime selle "vee" eest tasunud, siis kasutasime võimalust ja pesime Kai puhtaks... lõpuks ometi

Kai siis seisis seal paremal pool vee pilve sees

Pärast Montmorency Juga võtsime suuna järgmisele kosele, mis pidi asuma ca 30-40 km kaugemal. Kuna tegu on juba väga mägise piirkonnaga, siis võis see juga peita ennast iga võimaliku künka taga. Teadsime enam-vähem kohta ning nõudlik daam meie GPSis juhatas med võimalikule vaatamisväärsusele. Tegu oli siis talvise suusakuurortiga, kus gondlid viisid sind mäkke ja olid matkajatele avatud. Suure hurraaga maksime 40 CAD, et kondel viiks meid üles ja sibasime ahvikiirusel esimesse nööri otsas rippuvasse putkasse. Pärast 15 min sõitu olime tipus ja proovisime meeleheitlikult aru saada, et kuhu poole küll see kosk võiks jääda. Üks silt näitas "panorama", seega otsustasime sinna matkata, kuna sealne vaade võiks loogika kohaselt reeta meie ihaldatud vaatamisväärsuse. Vaikuses lonkisime panoraamvaate poole ja mõlema peas ragises dilemma, et kas me ikka oleme õiges kohas. Kuna "vaade" maksis meile 40 CAD, siis lihtsam oli seda mitte kõval häälel välja küsida. Lõpuks pidime tunnistame, et tark ei torma ja lonkisime tagasi kondlisse, et minna selle tädi juurde, kes meile piletid müüs, saamaks juhiseid, et kuidas me sinna tegelikku sihtpunkti jõuame. Tädi naeratas/irvitas meile mugavalt ja ütles, et äkki me siis peaks ca 7-8 km edasi sõitma. Tänasime, istusime autosse, panime nõudlikule daamile uue sihtpunkti ning lahkusime. Njaa, oli see vast vaade seal tipus (40 taala sunnib meid oma arvamust kaitsma):

Sõit tippu veel ootusärevuses, et kohe näeme vinget juga

Mäed, palju mägesid, 40 taala eest mägesid

Kui Proua Nõudlik oli meid taaskord järgnevasse sihtpunkti toimetanud, ootas meid autost väljudes ees juba kosele sobivam kohin, mistõttu enam ei kahelnud asukoha õigsuses. Järgmised mitu raha ja saime seda oma silmaga kaema minna. Tegu siis kitsa ja kõrge kosega, üle mille lookleb rippsild, mis on mäletamist mööda 60 m kõrgusel ning kutsutakse seda piirkonda siis Parc des sept-Chutes.

Kuna päev hakkas tasapisi õhtusse veerema ja me olime veel mitusada kilomeetrit eemal ja veel valel pool jõe kallast oma ööbimiskohast, siis andsime oma mustale ratsule piitsa ja läksime mägiteid vallutama. Nimelt oli meil vaja jõuda mõistlikuks ajaks Saint-Simeon'i, kust sõidab praam, mis viib sind teisele poole kallast. Kuna tegu on ainukese praamiliiklusega sealkandis, mis ei vaja eelnevat ette broneerimist, siis on see üsna populaarne liin ja suure tõenäosusega ei ole sa ainukene reisija. Meie ratsu ei kartnud oma punnitusi mägedes varjata ja tema pingutused olid kuulda peenel häälel aegajalt ca 7-8 tuh pöörde juures Nõudliku Daami jutuvada vahel. Saime ilusti praamile (mis oli viimane antud päeval) ja pärast ca 1 h sõitu olime teisel pool kallast ja andsime hagu, et ööbimiskohale jõuda. Kuna otseselt ette broneeritud meil ei olnud midagi ja kell oli liiga palju, et mingit adekvaatset infot saada, siis läksime "kes-otsib-see-leiab" taktikale ja tegime kämpimiskohtadele autoaknast ajujahi. Pärast mitut peatust ja tõdemist, et vist on koht täis, leidsime kämpimisplatsi, kus enam administraatorit ei olnud ja leidus ruumi. Ei lasknud ennast sellest häirida ja lõime oma hasienda (:kodu) püsti. Hommikul tunnistasime oma jultumuse üles, maksime ilusti oma koha eest ja liikusime edasi. Sihtpunkt oli meil Sainte-Anne-des-Monts, kus pidi olema maaliline telkimisala koos mäesse raiutud mullivannidega. Vaade ookeanile, kust hüppavad vaalad vastu nägemist jne. Heledaks unistuseks see jäigi, kuna ca peale 1/3 tee läbimist, kui oma varusid poes täiendasime, kippus ilm õues vääääga kiiva. Isegi poepidajad vaatasid mureliku näoga õue ja pobisesid midagi prantsuse keeles omaette. Loits, raudselt loits!

Ja nagu imeväel keeras ilm õudusunenäoks. Algus oli see eest maaliline:

Kurjakuulutav algus

Mõtlesime, et kui me sinna valguse poole sõidame (kus asus ka meie tegelik suund), siis oleme pääsenud... Eksisime

Viimnepäev algas...

Kokkuvõttes hakkas sadama ebanormaalselt palju ja ebanormaalselt kaua. Seega ei tasunud isegi mitte hellitada lootust, et sinna maalilisele platsile oma telgi püsti saame panna ja siis õhtul mullivannis mõnuleda. Hoopiski kimasime edasi (autos oli selle ilmaga kuidagi loogilisem olla) oma järgneva sihtpunkti poole - Gaspé, kus asus paljude poolt "peab nägema" sihtpunktiks tituleeritud rahvuspark. Õhtul, peale 500 km, kohale jõudes ei olnud sadu veel ikka järele andnud, kuigi andis küll rahunemise märke, mistõttu sai meile selgeks, et telk antud ööks ei ole just kõige ratsionaalsem valik ja tuleb leida midagi kindlamat ja sõna otseses mõttes vettpidavamat. Kukkusime motelle läbi helistama ja saime vastuseid laadis "kullake, on puhkuste hooaeg, me oleme ülebroneeritud juba niigi". Pärast mõningat piiramist õnnestus leida üks üüberkallis motell, mille olude sunnil pidime ka võtma. Kohale sõites selgus, et see üüberkallis tuba on täis suitsetatud ja puudub köök, mistõttu pidime võtma üüberkalli toa veel kallima venna, kus oli köök ja kus ei olnud lähiajal toimunud paadunud suitsetajate aastakokkutulekut (btw, siinkohal pean mainima, et olen ise juba 2 kuud sellest harjumusest vaba ja seega pirtsakaks muutunud). 120 raha ja koht oligi meie. Hommikul oli ilm õnneks soe ja päikesepaisteline seega võisime südamerahus suvises meeleolus seada oma sammud rahvuspargi matkaradadele. Taaskord, parki sisenedes maksad "hoiame parki korras ja ilusana" raha ja oledki vaba seal ringi rändama. Park on suur, seega võid seal veeta mitmeid päevi, kuid kuna meil oli veel mitutuhat km asfaltit vaja neelata, otsustasime pargi tähtsamad kohad ära vaadata ühe päevaga ja siis edasi kimada. Kokku käisime 3'l matkarajal. Esimene oli naca üle 8 km poolmägist rada poolsare tippu. Teine oli lühike ja lihtne rada maalilise väikekose juurde ja kolmas julm ja halastamatu 5 km hardcore tapjarada mäe tippu vaateplatvormile.

Esimene neist pakkus lisaks ilusale ookeani ning maastikuvaatele ka elamusi mind-ei-huvita-kõnnin-kus-tahan loomadega. 

Antud tegelane jooksis meile peaaegu otsa ja vaatas meid u nagu tahaks öelda, et "kas sa ei näe et ma ületan teed, kaduge eest ära"

Tavaline päev paradiisis. Koos inimestega seal poolsaare tipus jalutas ringi karupoeg, kes sõi rohtu ja sobitus pilti nagu see oleks igapäevane. Inimest ta igatahes ei kartnud ja pilti lasi teha koguni ca 1 m kauguselt. Mürama ei hakanud, kuna olime liiga ajast sõltuvad

Karu maalilisel maastikul ookeani taustal. Pähh, liiga tavaline...

Maaliline väikekosk

Kosutav võileib ennem tapjarännakut

Poolel teel üles

ja voilaa, olemegi kohal

Palju nähtud, hing paelaga kaelas ja väsimus silme eest mustaks löönud, oli aeg liikuda edasi meie järgmisse sihtpunkti, millel nimeks Perse. Kirjutatakse küll Percé, aga mis seal vahet, kostub ju samamoodi. Tee sinna ei olnud pikk, kuid meie mägihobu pidi teel sinna ikka mitmeid kordi kiunatama. Mida siis kujutab endast see Perse. Tegu on siis ühe linnakesega, mille juures ookeanis on üks kalju. Ja kuna see kalju on seal ookeanis, siis tuleb ju seda tähistada, mistõttu linnas käib pidev pralle ja koosneb see ainult hotellidest ja motellidest. Talvel on koht nii surnud, et seal kohas on vaakum. Kivi ise on selline:

Ilus kivi... ja auk ka sees ja puha... huvitav, ei tea millest see linna nimi küll tulla võib, hmm?

Telgist ja hommikusöögilauast avanes selline pilt

Öö veedetud ja hommikusöök söödud, otsustasime edasi kulgeda, kuna suure tõenäosusega see kalju seal ennast ei liiguta ja kukerpalli ei tee, seega kauem ei olnud mõtet seda jõllitada. Edasine sihtpunkt oli meil Matapédia, mis siis on juba USA piirile üsna lähedal. Erilist plaani meil selle kohaga just ei olnud, aga plaanisime ühe öö veeta veel Kanadas, kuna ei olnud kindel kui lihtne või keeruline õhtupimeduses endale ööbimiskohta seal leida on. Seega jõudes Matapédiasse, oli kell veel täitsa poiske, et ette võtta midagi aktiivsemat ja ennast vahelduseks autosõidule sirutada. Leidisme tee äärest kanuu rendi ja otsustasime pooleteisetunnise rännaku teha. Mõnus kulgemine vahelduseks undavale mootorimürale.

Retk tehtud, otsustasime kimada ca 40 km mööda tõsist mägiteed ühe telkimiskohani, mida meile kanuulaenutusest ka soojalt soovitati. Kohale jõudes ootas meid eest lõbus seltskond, kes teatas, et ega kedagi kes raha vastu võtab siin hetkel ei ole, aga sellest pole lugu, pange oma pilvelõhkuja siia püsti ja eks hommikul arveldate. Kuna kogu seltskonnast oli aint üks, kes rääkis inglise keelt, siis saime suhelda vaid temaga. Tüüp uuris, et kust me pärit ja kui kuulis, et Estonia, siis täpsustas, et kas see asub Ontarios. Üks prantsuskeelne härra avas seepeale kiiresti ta silmad, öeldes et lö Estonii ja Europe, kuid ei ole kindel, et ta 1 + 1 lõplikult kokku pani. Üldse kogu reisi jooksul heal juhul 50% seltskonnast teadis v siis tegi näo, et teab kus või mis Eesti on. Enampakutud rahvus meile oli sakslased, millele järgnesid venelased, hollandlased, rootslased ja jumal teab veel mis... äkki isegi Karplakistan... Üldjuhul olime väga eksootilised, kuna ega ikka selliseid imeelukaid nagu "Eestlane" poldud varem oma silmaga nähtud :)

Aga tagasi teemasse. Koht siis ise oli taaskord järjekordne topograafiline iludus. Asusime mäe tipus, kus avanes tagasihoidlik vaatepilt:

ma lendaaaan

Õhtu veedetud ja kohale hinnag "nr1 ööbimiskoht meie reisil" pandud, liikusime edasi USA suunal. Ilm kiskus taaskord selliseks "parem istu autos kuna seal on kuivem", mistõttu ei olnud kahju kulutada päeva sõitmiseks. Ca kella 15/16 paiku jõudsime piirile ja oli aeg tõemomendiks. Kuna tempel (rohkem nagu tühine paberilipakas) meie passis ei sisestanud meisse just meeletud kindlust, siis nägime välja nagu immigrandid, keda ootab ees ristküsitlus ja kindel äraütlemine. Kui kord piiril meieni jõudis, siis ootas meid ees selline pensionieelikust härrasmees, kes tundus pigem olevat mitte terroristi jahtivat tüüpi. Küsimusele, et kuhu lähme, ei osanud täpselt vastata. Teadsime, et on üks rahvuspark, kuid nime ei mäleta. Seepeale hakkas piirivalvur vuristama kohanimesid mille peale meie meeleheitlikult vahelesegamata kaasa noogutasime ja ausat nägu tehes arvasime, et need on need kohad, kuhu minna tahame. Piirivalvur surus meile passid kätte ja soovis head teed. Olimegi USAs, Maini osariigis ja sinna saamiseks ei pidanud me läbima meeletut bürokraatiat vaid lihtsalt mängima turiste nädalake varem :)

Lugu jätkub meie järgmises sissekandes, mida kahjuks täna valmis ei jõua vorpida. Nii uskmatu kui see ka ei kostu, siis kirjutamine võtab aega rohkem kui lugemine, seega viimased paar tundi on kulunud antud sissekande tegemisele ja järgmine sissekanne ei ole üldse mitte lühem, seega jätan selle homseks ja kogun veidike jõudu ennem seda. 

Over and out!

Sukeldumine ja 1000 saare piirkond - 16.07.11

Niisiis, on taaskord aeg jagada teiega muljeid meie viimaste päevade tegevustest. Nagu eelmises sissekandes sai ka mainitud, siis meie püha lipupäev oli planeeritud vähe teistsugustes oludes. Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama päris algusest...

Kõik sai alguse ühel ilusal päikselisel 12'da juuni päeval, 1983 aastal, kui siia ilma lisandus üks äärmiselt kuninglik ja lugupeetud kodanik. Sellest ajast peale peetakse igal juunikuu kaheteistkümnendal päeval suurt pidu selle ilmakodaniku auks ja tuuakse kokku rohkelt kingitusi erinevatest maailma nurkadest. Nõnda ka nüüdsel uusajastul, kui tuli taaskord pidupäev, toodi ilmakodanikule tema ülimalt armsa ja hooliva naisilmakodaniku poolt kink, mis sisaldas endas seiklusliku sukeldumist ajaloolises jões, mis ühendab endas Lake Ontariot ning Atlandi ookeanit, läbides sealjuures mitmeid suurlinnu (ntx Montreal ja Qubec) ja olles rohkem kui 1000 km pikk ning märkides Kanada ja USA piiri nii u esimesed 400 km. Sukeldumine leidis aset nädalavahetusel, mis ideaalselt langes kokku ka meie lipupäevaga (võibolla oli see naisilmakodaniku poolt hoolikalt kavandatud vandenõu?). Kuna väljasõit oli laupäeva hommikul kell 7 ja "rendezvous" (tõlkes kohtumispaik. Küll on tore oma teadmistega eputada ja tagantjärele targutada) oli teises linna otsas, ja ma tuletan meelde, et tegu ei ole siin Pärnu suuruse linnaga, siis oli meil vaja plaan B'd. Plaan B'ks kujunes meie siine tugiisik Kristiina, kes pakkus reede õhtuks asüüli. Asukoht oli tunduvalt parem ja teades, et nii varakult tuleb siin takso võtta, kui üldse kuhugi jõuda soovid, siis ka rahakotile oli see distants tunduvalt mahedam hoop. Kuna tegu oli reede õhtuga ja õhtud ei lähe kuidagi külmaks, meeldib ka siin (uskumatu-uskumatu) noortel kokku tulla ja mõnusalt aega veeta. Nõnda ka seekord ja reede õhtul peale meie saabumist (vist kuulsid kuulsa ilmakodaniku ja tema naisilmakodaniku külaskäigust) hakkas sinna voorima igasugu inimesi ja enne kui arugi saadi, oli pidu täies hoos. Kahjuks pidin küll vastu tahtmist ennast u ca poole 2 paiku vaikselt seltskonnast minema vingerdama, et siis magama minna ja juba kell 6 ärgata. ca 4 h ja palju kuuldud kärarikkaid emotsioone hiljem loivasimegi juba takso peale ja andsime põlisele Kanadalasest taksojuhile, nimeks Mohamed, käsu meid stardipunkti viia. Uskumatu kui vaikne üks suurlinn laupäeva hommikul kell 6 on...

Kohale jõudes ootasime üle poole tunni, et üldse esimesed näod sinna kohale ilmuksid ja nii muuseas oligi juba kell 8 kui liikuma hakkasime. Kuna tegu oli poolakatega, siis ma ei hakka siinkohal nende ajateadmisest pikemalt rääkima! Suunaks oli Brockville, mis siis jääb u poole tee peale Montreali. Ilus väikelinn, mis tänaseks on tõeline sukeldujate meka. Sukeldumised toimusid paadilt, vesi oli uskumatult soe (kuna tegu jõega, siis nii peal kui all oli 22-23*C) ja vaade kõike muud kui võrreldav eesti vetega. Kuna vee all ei saanud pilte tehtud (oli ainult videokaamera seal ja selle ajani, kui need kaadrid kätte saame, on juba mitu postitust mööda läinud), siis lisan siia ühe Youtube'st leitud video, saamaks aimdust, mida seal nägin:

Algne plaan oli, et Eesti lipp PEAB oma koha seal all leidma, aga nagu mainitud, siis oli seltskonnal kaasas vaid videokaamera ja ka selle materjal saab monteeritud alles jumal teab millal. Kuna oma esimese sukeldumisega vigastasin taaskord kõrva (sama vana jama, kus parem kõrv ei kipu tasakaalustuma), siis päeva teine sukeldumine jäi mul ära, et mitte liigseid riske võtta. Aga siit mõned pildid (kahjuks aint mõned, kuna paat oli esimene päev nii täis, et Kai'd ei lubatud kaasa :/)

Varustus koos, kontrollitud! Viimased "stressitestid", et ikka kindel oleks.

Kuuma suveilmaga kleepuva keha peale 7mm paksust kalipsot selga venitada on päris korralik sport! Tehtud!

Õhtul, kui paat oli tagasi randunud ja varustus ilusti kokku jälle pakitud, mindi õhtusöögile, misjärel liikusime laagriplatsile. Elamine oli telkides ja uskuge v mitte, aga siin on ka öösel telgis magades palav. Kuna olime suurlinnast eemal ja põhja pool, siis loomulikult saime tunda ka sääskede "meeldivat" vastuvõttu. Ööpimeduses muutus laagripaik vaenulikuks vaenlase tagalaks, kus ellu jäämise nimel pidid pidevalt vehklema nagu hullumajast ära karanu. Sellist vereimemisparaadi ei ole ma enne kohanud!

Pühapäeva hommik algas varakult - 7 hommikul. Aga samas ei oleks pikemalt ka magada saanud, kuna päike oli juba halastamatu ja hingata ei olnud mitte kui midagi, seega päev oleks alanud varakult nagunii. Ärgates taipasin, et mu parem kõrv ei olnud ikka veel samaväärne vasakuga ning kippus laisklema, mis minu jaoks tähendas seda, et kuulmine oli jäänud ühe kõrva kanda. See tähendas minu jaoks, et ka sukeldumise teine päev on minu jaoks välistatud! Kuid kokkuvõttes sai see meil ikkagist elamusterohke päev. Kuna teised läksid paadiga vee peale ca 6'ks tunniks, siis otsustasime võtta ühe paadituuri, mis sisaldas 1000 saare ringsõitu ja Boldt lossi külastamist. Georg C. Boldt oli siis NY miljardär, kellele kuulusid mitmed hotellid, millest kuulsaim oli Waldorf Astori New Yorkis. Lossi ehitas ta oma naisele armastuse märgiks. Kui aga naine suri 1904, ei olnud loss veel täielikult valmis ja tööd lõppesid päevapealt. Sellest hetkest alates ei tõstnud keegi jalga sinna kuni 70'te lõpuni, kui loss võeti kaitse alla ja hakati uuesti renoveerima vandaalide purustustest ja põlengutest. Kuna see asus USA poolel, siis sinna saamiseks pidime täitma veidike pabermajandust (mõned teavad, et püüdsin siin USA viisat saada, aga bürokraatilistel põhjustel oli see pea võimatu ja loobusin). Selle tulemusel läbisime USA piirivalve, kes lõi meile passi templi koos mingi kaardiga, mis siis lubab meil 3 kuu jooksul USA't korduvalt külastada. Säh teile bürokraadid!!!

Loss ise oli uskumatu vaatepilt ja sees laius meeletu luksus. Kohe näha, et armastusega tehtud, seega ma eeldan et Kai ehitab mulle ka varsti sellise! :P Sinna sai ka poetatud meie kohustuslik lipp:

Saarele vaade turistilootsikust

Tagasihoidlik paadimaja, mis kuulus lossi juurde

Telk

Kui Kai vaatamisväärsustega tutvus, käisin mina kähku ajast tagasi ja tegin pildi hetkest, kui lossi ehitati. Pilt aastast 1903.

Klišee. Ameerika lipp ja kotkas!

On Eesti lipu aeg!

Eesti lipp sai asetatud pärast pilti kohta, kus ta säiliks kauem kui 1h. Kes otsib see leiab selle ka pildilt üles.

Tagasitee kulges kauem, kuna meie turistipaat näitas meile ka vähe ümbrust. Nähtu oli hingemattev ja see koht saab kindlasti "Kohustuslik näha" staatuse meie poolt. Mõningad pildid:

Selle saare/maja nim on "Rohkem kui küll". Ilma naljata!

Väike huberik ja 2 aerupaati. Rikkad elasid sellest kohast paarsada m kaugemal.

Üks rikas elas näiteks siin...

...ja üks siin

"rohkem kui küll" teise nurga alt

Tavapärane paatide tihedus seal

Maailma kõige lühem rahvusvaheline piirisild!

Ja nüüd kohustuslik ilmateade! Viimastel päevadel on olnud überpalav ja värske õhk on kuhugi linnast välja puhkusele läinud. Elaks nagu vihmametsas, sest lisaks kuumusele on ka meeletu niiskus. Hakkame tasapisi aru saama, mida tähendab siine kardetud juuli kuu. Viimane ca nädal on olnud üle 30 konstantselt (öösel arvan et kuskil 23-25 kanti), mis tähendab, et tunned nagu oleks 40 +. Homme (teie täna - 20.07.11) lubab 36 kraadi ja ülehomseks juba 38 kraadi. See saab üks lõbus aeg olema...

Nüüd aga lõpetan, kuna kell hakkab jõudma kesköösse ja vaja veel asju pakkida. Kuna Kai sai uue ja veel parema töökoha, siis otsustasime võtta 2 nädalat vabaks ja vaadata kanadas ringi. Homme alustame sõitu ida poole ja kokku kavatseme läbida ca 4000 km. Tagasi plaanime jõuda 31 juuliks ja eks siis kostitame teid järgmiste elamustega! Ootused on igatahes kõrged ja ma usun et me ei pea pettuma. Läheme kahekeisti ja üürime endale auto, seega oleme iseenda peremehed!

Eestlaste jaanipäev ja "pisike" gayparaad - 13.07.11

Enne sissekande kirjutamist kiikasin blogi taga peituvasse statistikarubriiki ja mul on hea meel tõdeda, et kuigi meie sissekanded ei ole enam nii tihedad kui seda oli ca 2 kuud tagasi, siis jätkuv huvi püsib, mida võib järeldada ka igapäecvasest ca 20'st "piilumisest" meie tegevustesse aadressil meiekanada.blogspot.com. Loomulikult, pärast sissekannet tõusevad need numbrid alati taevasse :)

Alustuseks tahaksin õnnitleda vande all olevaid Elenat ja Tambetit, kes teevad vande mitte murdmise nimel kõike ja ahvi kiirusel ning said vahtralehe saatkonnalt positiivse vastuse tööviisa osas ning astuvad homme (v siis hiljemalt oktoobris) lennukile, et meiega ühineda. Töö ilus ja korralik! Kaasa võtta Eesti hapukoort ja kohukesi (tuletan meelde, et koonerdada ei tasu, kuna lubatud pagasi kaal on 23 kg ja seljakotid on teil ju ka!), mis on pühalehmad siinses Eesti ühiskonnas ning mille nimel tehakse kukerpalli (see on suur asi, ega siin niisama ikka keegi ei kukerpallita ikkagist)!

Meie viimase pea kahe nädala tegemised on olnud nii põnevad kui ka vähempõnevad. Vähempõnev osa on see kus Kai tööd rügab ja mina palehigis tööd otsin. See protsess on olnud pehmelt öeldes kuradima "huvitavalt" ajudele käiv. Kuigi julgen väita, et mu CV ei ole just kõige nõrgem, siis ahvivaimustust ei ole tagasisidena kogenud. Olen läbi käinud ca 2000 töökuulutust (enamus C-level kohad, ehk siis Chief ehk juhtiv) ja saatnud välja ca 50 cv'd. Tagasiside on olnud tormiline ning vastuseid olen saanud umbes täpselt 0. Jah, mitte ühtegi! Pärast suurt ja laia masendust siis juhtusin paari Eestlasega ning ühe prantslasega rääkima, kes valgustasid mind siinses eluolus sellel maastikul. Mitte et siin oleks puudus töökohtadest, vaid asju lihtsalt aetakse totaalselt teisiti. Soovitused on see, mis ikkagist töökoha enamasti toob. Kuulutus kuskil karjäärifoorumis on Kanadalaste arusaam huumorist, millel puudub igasugune kavatsus edasiste tegevuste osas. Kui aga keegi sind soovitab, siis on teine lugu... Mistõttu olen siis nüüd võtnud endale uue suuna. CV ja kaaskiri on uue kuue saanud (siinkohal tänan Kristiinat, kes kindlasti ka meie blogisse aegajalt ära eksib!) ning nüüd läeb tõsiseks inimeste painamiseks ühe verejanulise põliseestlase poolt. Kahjuks on hetkel Eesti maja tegevused suveunes, seega kõikidele Eestlastele on raske ligi pääseda. Siiski, aega mul on ja jultumust ka, seega tuld! :) Ehk siis, nagu ka ise aru võite saada, siis nendel hetkedel kui Kai palehigis töötab, otsin mina palehigis tööd - balanss!

Nädalavahetused püüame siiki aktiivsed olla ja kuigi Kai peab laupäeviti töötama, oleme üritanud ikkagist maksimumi võtta. Eelmine nädalavahetus susserdasime Kai vabaks ja kuna oli pikk nädalavahetus (skohalik ieseisvuspäev, mis langes reedele), siis nautisime seda maksimaalselt. Käisime nimelt Seedriorul (tagasihoidlik kirjeldus eelmises sissekandes), kus toimus eestlaste jaanipäev ehk "suvehari". Kuna ilm oli reedel pööraselt palav, hakkasime liikuma juba varahommikul, et saaks päevast maksimumi võtta. Kuigi paljudel Eestlastel on seal ka väike suvilake (hellitavas käendes seepärast, et need on seal tõesti pisikesed) elasime meie seal telkides (vähemalt alguses plaanisime - täpsem selgitus mõne aja pärast). Reede sai enamasti vedeletud telkimispltsil ja veekogu ääres ning nauditud head seltskonda. Päike oli halastavalt palav, mistõttu esimesed kõrbemisjäljed olid juba u ca 1 h pärast (kai oma uv 6 faktor kreemiga seal laineid ei löönud just).

Nagu ka eelnevas postituses mainitud, siis külalisesineja (meie jaoks koduesineja) oli Tõnis, kes käis ka kiikamas reedel sealset eluolu. Pärast mõningasi õllesid sööma lonkides põrkasin Tõnisega kokku, rääkisime natuke juttu ja et kõik ikka usuks, siis jäädvustasin ta ka pildile:

Söögivalik oli seal loomulikult Eestipärane ja menüüvalik nägi välja selline (siis vähemalt killuke sellest):

Laupäeval oli kavas spordiüritused, millest sai ka loomulikult osa võetud. Meie naelutasime ennast võrkpalliturniirile ja harmoonias koos halastava päikesega veetsime sel turniiril ca pool päeva. Nahk siiani tänab mind, kinkides mulle osakesi endast. 

U ca kl 5 paiku algas ametlik osa, kus peeti siis kõne, räägiti ajaloost läbi esiisade pilgu läbi ning pagulaste püüdlustest Eestlust säilitada jne. Päris huvitav oli kuulata maailmavaadet inimestelt, kes olid teistpool suurt lompi - mida nad ootasid, lootsid ja kuidas meile kaasa elati. Avatseremoonia laulis sisse hr Mägi isklikult. Pole vahet kas 90 000 inimest lauluväljakul või mõnisada kuskil metsavahel, emotsioon on ühtlaselt hea! Õhtul leidis aset Tõnise ja Kärdi kontsert, mis tormikartuses viidi siseruumidesse. Kuigi kõik süüdistasid korraldajaid liigses pessimismis, siis pidime oma sõnu sööma. Kontserti lõpu poole algas meeletu torm, mida ka kohalikud väitsid, et ei ole siinkandis veel ennem kohanud. Vihm sadas maha sõna otseses mõttes külje pealt (mitte taevast, nagu tavaliselt oleme harjunud) ja tuul kippus asju lennutama. Tõnis ei lasknud ennast sellest häirida ja tegi kontserti pikemaks, kuniks torm rauges. Pärast tormi rahunemist hakkasid inimesed meile rääkima, et nad ei ole küll 100 % kindlad, aga meie telk vist ei pidanud sellele marule vastu. Läksime siis ise kaema, lootuses, et aeti kellegi teise omaga segamini... aga ei... tõesti ei pidanud vastu - üks tugitala oli pilbasteks lennanud ja terve telk kokku varisenud (ja tegu ei olnud mingi kvaliteet "made in china, resistant to nuke war" tootega, vaid korraliku telgiga). Ja et see torm oleks ikka meeldejääv, siis oli meie telgis sees ca 10 cm vett ja telefonid ujusid seal krooli. Minu kuu tagasi soetatud iföön 4 ja Kai uus vana 3GS ei näidanud mingisugust elumärki. Hõissaa!

Enamus riideid olid samuti läbi vettinud ning magamiseks mõeldud tekid, padjad ja madratsid ei kutsunud just sinna vahele pugema. Õnneks pakuti meile seepeale öömaja Nielanderite suveresidentsis (Lembit Nielander on üks Eesti elu eestvedajaid ning kuulus võrkpallurite suguvõsa esindaja), kus saime riided enam vähem ära kuivatada ja kuivade linade-tekkide vahel magada. 

Telefonid läksid parandusse ja õnneks sattusime ühe asjaliku töökoja peale, kus minu aparaadil vahetati paar vidinat ära, mistõttu ei saanud enam tuvastada veekahjustuste jälgi. Läksin Apple esindusse, kurtsin mitte funktsioneeriva telefoni üle, poetasin moka otsast, et see apple kvaliteet on kuidagi langemas, mispeale mu telefon ümber vahetati. Kai omaga nii hästi ei läinud - uus emaplaat ja LCD ekraan. Kokku kogu telefonide parandamise lõbu pea 3000 kr. Oli üks meeldejääv torm...

Samal ajal kui meie veetsime oma aega Seedriorul, leidis Torontos aset geyde pidustused ja paraad. Kahjuks ise seda oma silmaga ei näinud, aga meediakajastust hinnates oli tegu meeletu üritusega. Kuna ühiskond on siin tolerantne ja multikultuurne, siis võid tänavatelt leida politseimundris paraadist osavõtjaid ja tuletõrjujaid ja poliitikud jne. Kokku pidutses pühapäeval ca 1 miljon inimest, mis teeb siis pea terve eesti jagu gaysid. Samas puuduvad igasugused kokkupõrked meeleavaldajatega või siis negatiivse kajastusega. Päris harjumatu on selline olukord, kuna euroopas ei möödu kusagil selline üritus ilma vahejuhtumiteta.

Mis veel oleks mainimist väärt, on ilm. See on siin lämbe ja paistab et see ei anna siin ka armu. Päikese käes üle 30 min praadimine muutub enesepiinamiseks ja termomeetri 28*c on tänu niiskusele 36 - 38 kraadi. Hea on kui tuult juhtub olema, aga samas oleme ka tunda saanud seda, kui tuul ei viitsi puhuda. Ei tahaks küll kurta, aga see on ikka jube palav. Hea uudis on see, et läeb soojemaks! 

Nädalavahetusel on lipupäev ja lubame, et ei vea teid alt, kuna seekordne asukoht saab olema tiba ootamatu!