Sequoia Park ja Death Valley aka võitlus koiottide ja kuumusega

Oleme oma reisiga jõudnud tagasi California ookeani kaldale ja kliima on muutunud taas inimlikumaks. Hetk tagasi püstitasime telgi ühes kämpimiskohas San Diego ja Los Angelese vahel ja üle pika aja tekkis aega ja võimalust oma eelnevatest tegevustest pajatada. Et kõik ausalt ära rääkida, peame jätkama sealt kus eelmise sissekandega pooleli jäime - Elu peale veinivinest Napa Valley't.

Sequoia Park

Suur Kai ja väike puu

Ca 7 h sõitu ja olime Sequoia rahvuspargi äärel. Kliima muutus seal juba ülimalt soojaks ja õhuniiskus olematuks. Parkisime oma ratastel maja ühte keset kõrbe asuvasse kämpimisketti nimega KOA, millel kämplaid üle põhja-ameerika. Tõsine täismugavustega koht, kus väga head tingimused ja kõik vajalik olemas, alustades pesupesemise ruumidega ja lõpetades baariga. Seal tutvusime ka ühe inglise paariga, Kim ja Ally (ametlik nimi Allan ehk) kes töötasid antud asutuses ja kolisid Californiasse ca 8 kuud tagasi. Nad olid analoogse reisi juba läbi teinud ja hea oli muljeid vahetada. Hommikul sõitsime Sequoia rahvusparki ja vaatasime need pisikesed puud seal üle. Tõesti olid hiiglaslikud... Edasi plaanisime minna ühele tõsisemale matkale ca 60 km kaugusele, milleni jõudmiseks tuli läbida üks korralik mägitee, mis nõudis täieliku keskendumist. Kohale jõudes aga otsustasime, et oleme ikkagist liiga laisad selle matka jaoks ja nii me siis sõitsime seda kitsast mägiteed tagasi, et jõuda ööbimiskohta viivale maanteele, ja siis veel sadakond kiltsa mägiteed sõita. Pool päeva ilusti raisatud. Küll aga sai tagasi sõites peale korjatud üks mägimatkur, kes oli viimased 12 päeva üksilduses mägedes matkanud ja viidud ta alla külasse, et saaks oma varusid täiendada ja riideid pesta. Päris mõttetu reis ikkagist ei olnud :) Hommikul alustasime oma retke Death Valley poole, kuhu viis ca 7 h tee läbi kuuma kõrbe.

Pildi nimi - Kisub vist vihmale

Death Valley

Death Valley ja lõputud sirged

Death Valley laagriplatsi saabudes ei olnud just erilist taiplikust vaja arusaamaks, et see koht on üks palav koht. Temperatuurinäidik kisendas saabudes (u 8 paiku õhtul) ca 100 F, milleks on pea 40 C. Üsna kiirelt sai selgeks, et järgnevaks kaheks ööks ei ole telgile katet ja magamiskotte vaja. Telk püsti, ootasime ööpimedust, et siis väe jahedamas õuetemperatuuris saks magama minna. Ca 12 paiku langes temperatuur ~33 kraadi peale ja otsustasime, et nüüd on aeg und näha. Kuskil kaugustes kostis veel koiottide ulgumist ja kaklemist, aga püüdsime ennast sellest mitte häirida lasta. Kuna antud aastaajal on Death Valley turismihooaeg lõppemas (liigse kuumuse tõttu), siis olime laagriplatsil ainukesed. Just siis, kui hakkasime unne vajuma, kuulsime väljas aktiivset liikumist. Kuna telgil pealmist katet ei olnud, siis asja uurides nägime, kuidas üks suuremat sorti koiott meie telgi kõrval nuusib ja ennast suht vabalt tunneb. Meie kisa peale lonkis tüüp vaikselt minema ja kuna olime seal ainukesed ja keset suurt tühjust, siis peab tunnistama, et võttis kõhedaks. Pikema jututa kolisime oma asjad autosse ja magasime kaks järgnevat päeva seal. Tõenäoliselt käis ka siis koiotid meid uudistamas, aga uni oli rahulikum ja sügavam ja ei pannud neid tähele. Hommikul tegime ühe kiire mineraalvanni (kogu Death Valley alune on kuuma mineraalvett täis) ja läksime avarusi avastama. Viimase tankimispeatuses enne parki sisenemist vaatas meid tädike kõvera pilguga ja teavitas, et on antud kuumahoiatus, kuna tulemas on 2 kõige kuumemat päeva, mis sellel aastal veel nähtud. Naeratasime, tänasime, kirusime kliimasoojenemist ja asusime teele.

Mida rohkem parki sisse sõitsime, seda kõrgemaks temperatuur tõusis. Konstantne näidik püsis 115 F juures (pea 48 C), kuid leidsime ka kohti, kus temperatuur liikus 53 C peale. Seda tunnet on raske kirjeldada, kui isegi tuul, mis on seal üsna vali, kõrvetab hullu moodi. 

Nii me siis liikusime punktist punkti, kiigates erinevaid maastikuvorme sellel hiiglaslikul alal, autos konditsioneer huugamas. Erinevad mäed, sügavikud, liivadüünid jne. Death Valleys asub USA kõige madalam koht, millel nimeks Badwater ja mis on pea 300 jalga alla merepiiri. Tegu siis ühe suure soolajärvega, kus kuumus on talumatu ja mille suurus hoomamatu. Samuti on seal hulganisti erinevaid kraatreid, millest suurim tekkis kunagi aastatuhandeid tagasi liigse rõhu tõttu õhku lennates. Ühesõnaga uskumatu koht, kus igat vaadet vaatad suu ammuli ja kus vaated muutuvad nii kiirelt, et mõistusel on raske kõike haarata. Suurimaks seikluseks võiks nimetada meie katset minna vaatama üht unikaalset kohta - Racetrack, ehk siis võidu liikuvad kivid. Koht, kus soolajärvel suured kivid haruharva esinevate vihmavete või sulavetega liiguvad, jättes enda järel maha sügava trajektooriraja. Kuna distantsid on hiiglaslikud, siis tuleb seal planeerimisel olla ettevaatlikud - Fakt, millega me panime vähe mööda. Racetrack on lähimast bensukast ca 150 km kaugusel, millest viimane 50 km on eriti raskelt läbitav tee. Just nimelt teadmata seda viimast fakti, oli meie planeerimine auklik. Olles läbinud vähem kui pool sellest viimasest 50 km lõigust, näitas kütuseseier, et kohale võite jõuda, aga tagasi kindlasti ei jõua. Tuli teha raske otsus ja ots ringi keerata - riskides olukorraga, kus kütus otsa saab keset kuumust ja kõrbe, kus ei liigu pea mitte keegi, oleks tegu olnud enesetapuga. Paistab, et kunagi tulevikus peame sinna tagasi minema, valmistudes paremini ette (googelda "Death Valley racing stones" v "Death Valley racetrack" ja saad aru miks).

Nagu eelnevalt mainitud, siis distantsid Death Valleys on hiiglaslikud ja kuigi vaatasime ära u pooled "must see" asukohad, läbisime ikkagist selleks üle 400 km. Võrratu koht, kuid väärib oma nime - SurmaOrg. Tingimused ja vahemaad on ekstreemsed ning suuremad vääratused võivad kalliks maksma minna. Teisalt aga lummav ja võrratu koht, mille laadset on mujalt raske leida ja mida on raske jutu ja piltide järgi kogeda. Kindlasti, kui vähegi võimalik, siis oma silmaga ära näha! 

Tagasi sõtes viimast peatust tehes selgus, et tõenäoliselt katsel Racetrack'ini jõuda, suutsime rehvi katki sõita. Arvestades sealset teeolustiku, ei olnud see just suurem pingutus. Õnneks ei olnud ratsu vigastused suured ja kannatas laagriplatsini tagasi sõita. Ööpimeduses aeg-ajalt rehvi kontrollides, pidin tunnistama, et Death Valley oma vaikuses, pimeduses ja olustikus on üks jube kummituslik koht ja ajas lausa judinad peale. Aga päevavalguses nähtu oli seda väärt! Õnnelikult tagasi laagriplatsil, järjekordne öö autos koiottide eest varjus ja hommikul algas sõit Las Vegase poole. Rehv oli veel sõidukõlbulik ja koostööaldis... Õnneks...

Badwater 1300 m kõrguselt

Kuna siinne interneedus uimab nagu keskmine viinamäe tigu pühapäevasel päeval, siis kahjuks edasised seiklused jäävad hetkel kirjeldamata (Las Vegas, Grand Canyon, Arizona jne). Samas aga võin ette rutates öelda, et meie reisi tipphetk, kus võtsime ette hulljulge päevase matka Crand Canyoni orgu, oli kirjeldamatu - seda nii füüsiliselt (läbisime üle 40 km mägiteed ühe päevaga) kui ka visuaalselt (helesinised laguunid ja võimsad kanjonid). Minu lugematu arv vesiville jalataldadel on hakanud paranema ja käin juba inimese moodi, mitte nagu sõjaveteran, kelle jalad vietkongid automaadivalanguga läbi oleks lasknud. Aga et mitte kõike ootusärevust ära tappa, siis siinkohal lõpetan!

Täname, et valisite jalgpalli kõrvale meie reklaamivaba reisikanali ja püsige lainel, sest järgmised reisikaadrid meie reporteritelt on juba valmimas ja moderaatoritel on kibekiired ajad, et need kvaliteetselt teieni tuua. Kell on öösel pool 1 ja San Diego läeb nüüd tuttu!

San Francisco ja Napa Valley

On Neljapäev, 31 Mai ja lebame mõnusas 35 kraadises soojas ühes kämpimisplatsis keset kõrbe. Külakese nimeks on Lake Isabella ja kämpimiskoht on kõikide mugavustega, k.a bassein ja internet! Kai just lõpetas kartulisalati valmistamise ja nüüd me siis pugime seda ja naudime kõrvetavat kõrbetuult (kusjuures tõesti naudime :). 

Igatahes, meie tavapärastes sissekannetes ei ole me kunagi olevikust rääkinud, seega ka nüüd räägime ikkagist sellest, mis minevikus tehtud. Viimane pea nädalake sai siis enamasti veedetud San Franciscos, mis meie mõlema meelest on kõige ilusam ja sõbralikum linn, mida siiani külastatud. Siinkohal sobib edasise mõttekäigu jätkamiseks üks vahepala:

San Francisco

Nagu ka laul kirjeldab, siis on tegu ühe väga sõbraliku ja hubase linnakesega. Eks omajagu on sellel süüd ka kunagisel hipimekal, mille mõjusid oli veel siin-seal märgata. Inimesed olid tavapärasest põhja-Ameerikast tunduvalt enam easy-goin ja puudus selline üldine ülbus või siis "tule siia las ma müün sulle midagi kohe ja suures koguses". Chillid mööda linna ringi ja keegi sind ei tülita ja kõik tegelevad oma rütmis, oma asjadega. 

Saabusime SF'i reedel ja ööbimiskohta meil ei olnud. Tee peal sai üle interneeduse broneeritud üks motell Vallejos, mis on ca tunnikese autosõidu kaugusel SF'st. Kohale saabudes tabas meid pehmelt öeldes sokk (karmilt öeldes šokk), kuna tegu oli pisut gheto laadse linnaosaga ja motell selline prostitutsiooni vahendamise keskladu. Kuna liiga hilja oli muudatusi teha, siis otsustasime öö seal siiski ära veeta ja hommikul varvast lasta, et mitte iialgi sinna tagasi pöörduda. Õnneks jäi see kogemus ainsaks negatiivseks kogu selle linna ja eeslinnade külastamisel. Edasised ööd veetsime ühes kämpimiskohas ca 40 min kaugusel SF'st. Kuigi tegu oli Memorial Weekendiga (veteranide päev), kus kõik ööbimiskohad on kolmes kihis üle bookitud, õnnestus meil sinna siiski koht saada. 

Kõiksugu "must see" turismikohad said läbi käidud ja enamgi veel. Ainukesed asjad, mis jäid kripeldama, oli Alcatraz ja Golden Gate Bridge 75 aasta juubel. Esimesega siis olukord, kus tahtjate hulk on niivõrd suur, et pileteid saad osta ette min 2-3 päeva. Kuna olime selleks ajaks planeerinud olla juba mujal, siis jäi sinna sisse ka piilumata. Golden Gate Bridge 75 aasta juubel - üritustest saime osa aga ilutulestiku magasime maha. Orginaalis oleks sünnipäev pidanud olema esmaspäeval, aga ilutulestik otsustati teha ära pühapäeval. Valetan, kui ütlen et me päris ilma sellest jäime - kuulsime pauke 60 km eemal olevasse kämpimisalasse ja lootsime, et tegu on peaprooviga... njaaa, ei olnud. Aga vähemasti oli üldmulje linnast niivõrd hea, et need pisidetailid ei muutnud antud külastust kuidagimoodi halvemaks.
Ilm oli SF's selline jahedama poolsem, mis on põhjustatud ookeani hoovustest. Niipea, kui linnast välja sõitsid, oli jälle palav, jahedast hoovusest polnud märkigi.
Ära sai käidud ka maailma kõrgeima IQ'ga piirkonnas, milleks siis Silicon Valley. Kuidagi sobisime kohe sinna...

Napa Valley

Viimasel päeval sõitsime veidikene põhja poole, kus asub kuulus Napa Valley veinipiirkond. Veetsime seal ühe täispika päeva ja külastasime ühte suurimat veinimõisa - Beringer. Asutatud 1876 sakslaste poolt, mis alates 2000 algusest on austraallaste omanduses. Tegime seal ka ühe tuuri koos veinimaitsmisega ja kuulasime selle koha ajalugu. Eriliseks teeb antud veinikasvatuse asjaolu, et nende veinikeldrid on kõik raiutud mäe sisse tunnelitesse, mis asetseb kokku 5 korrusel, kogupikkusega 200 jardi korrus. Päeval ja õhtul käisime söömas kohalikes restoranides, millest esimene jättis ülimalt sügava mulje, kuna asetseb keset veiniistandust ja kogu restoranis vaja minevad ürdid kasvatatakse tagaaias. Toidu tellimisel kapsas kokk niitudele ja korjas vajamineva ja siis pani kalopiga tagasi kööki. 

Napa Valley's olevad linnad (Napa, St Helena jne) on ise sellised hubased ja sõbralikud ja vastupidiselt oodatule mitte üldse turismikad. Seal küll käib palju rahvast, aga ei ole üles ehitatud nii, et tunneks, et oled järgmises Hollywoodis, kus kõik on müügiks. Linnades puudub sisuliselt transpordisüsteem ja distantsid erinevate kohtade vahel on üsna suured, mistõttu on auto olemasolu hädavajalik. 

Nüüd siis Sequoiad nähtud ja põrutame edasi jahedasse Death Valley'sse, kus hetkel sooja 45 kraadi. Sealt edasi Las Vegas ja Grand Canyon, kus ei ole sugugi jahedam. Aga nagu sissekande alguses üks tark mees ütles, siis ärgem rääkigem olevikust, mistõttu järgmine sissekanne räägib juba sellest, mis siin tehtud ja mis tulemas. 

Over and out!