Jamaica oktoober 2013

Vähekene meenutusi muistsetest aegadest. Jamaica reis oktoobri algusest...

Chicago ja Tobermory

Nagu siis eelnevas sissekandes mainitud, sai käidud veidike maailma avastamas ning kiigatud mõlemale poole piiri. Augusti esimeses pooles otsustasime minna Chicagosse. Mõte tuli siis sellest, et meie Kanadas leitud sõbrad Maren ja Mihkel olid USA turneel viimased 3 kuud ja kuna neil kõik asjad sai Edmontonis kokku pakitud ja kaasa võetud, siis otsustasid Torontosse tulla. LA's aga tekkis plaanides väike muutus ja Maren lendas mõneks nädalaks koju Eestisse, mistõttu siis Mihkel otsustas üksi ette võtta kuulsa Route 66 läbimise. Teadaolevalt selle mõne kilomeetrise Trans America lõpp-punkt (või alguspunkt, kuidas võtta) on Chicago, otsustasime Mihklit seal tervitada tsivilisatsiooni tagasi jõudmise puhul. Niisiis lendasime Torontost Chicagosse ja tagasi sõitsime koos nende paljunäinud minivanis.

Ööbimisega otsustasime kodumajutuse kasuks läbi Airbnb (airbnb.com). Asja idee siis viia kokku ühelt poolt reisijänulised, kes otsivad mugavat kodumajutust ja hotellist odavamat hinda ning teisalt poolt sotsiaalseid koduomanike, kel huvi uute inimestega tutvuda. Kuna me just inimesi ei karda, siis tundus nagu hea mõte olevat. Saime seal oma käsutusse terve maja esimese korruse koos suure piljardilaua ja kõikide mugavustega. Pererahvas ise elas teisel korrusel. Võõrustajateks oli üks mehhiko noorpaar, kes terve elu USA's elanud ja kellega oli mõnus aega veeta. Meie lahkumisel lubasid, et tulevad külla, kuna pole elu sees Kanadas käinud :)

Chicago

Linnast - Chicago jättis väga positiivse mulje. Puhas, ilus ja võimas. Kesklinn on üsna turvaline, aga äärelinna teatud kohtadesse ei ole just soovitav oma nina pista. Linn paljuski jaguneb, nagu ka toronto, mingite kindlate kultuuridega sektsioonideks. Kesklinnast põhjapoole minnes on tegu jõukama eramajade piirkonnaga, lääne pool on endine sõjaväelaste elupaik, mis nüüdseks on tsiviilisikutega asustatud (mistõttu oma olemuselt üsna turvaline ja seal oli ka meie elupaik) ja lõuna pool rohkem metsik lääs, kuhu niisama uudistama ei soovitata just minna. Esimese asjana, mis kesklinnas silma paistis, oli see, et südalinn on kahetasandilik - seda otseses mõttes, kus linn on linna peal. Päris huvitav vaatepilt, kui alumisest linnaosast välja tuled ja avastad, et veel üks linn.

Kogu järveäärne piirkond on loomulikult täis luksusjahte ja erinevalt Torontost, on see väga heas korras. Pikk promenaad ja ilus vaade. Esimesel õhtul võtsime ette ühe korraliku jalutuskäigu, mis kätkes endas ca 15 km ringi ümber südalinna (miks see minu jaoks nii eredalt meeles on - sest selleks hetkeks ei olnud mul selg veel täielikult ära paranenud ja viimased 5 km oli paras ettevõtmine). Õnneks päädis meie jalutuskäik auhinnaga, kuna samal päeval korraldati järve peal võimas ilutulestik.

Teisel päeval lähtusime invaliidi vajadustest - minu - ja liiklesime rohkem ühistranspordiga - busside, metroode ja taksode näol. Tahtmine oli minna pilvelõhkujate tippu, aga kuna igal pool oli minimaalselt 3 h järjekord, siis otsustasime sobrada interneeduses ja leidsime ühe baar/lounge tüüpi koha, kuhu saab tasuta ja kust on vaat et veel parem vaade. Ainuke miinus, et avati peale kl 3 ja kuna sinnani oli aega, lõime aja surnuks akvaariumis. Peab tunnistama, et kuigi neid erinevaid veemaailmaid on üksjagu nähtud, oli see siiski muljetavaldav ja üsna asjalik koht aja surmamiseks. Hiljem liikusime siis pilvelõhkuja launge'i, nautisime vaadet ja lõpetasime õhtu linna parimas steak house'is nimega Gibson Steakhouse.

Kolmandal päeval alustasime siis tagasisõitu toronto poole. Kuna nii minul ja Mihklil oli kihk näha pankrotistunud Detroit'i, nihutasime marsruudi läbi kõleda ja maha jäätud suurlinna. Liikusid jutud, et kogu kesklinna piirkond on sisuliselt tühi, aga vaatepilt, mis meile avanes, kukutas alalõua guskile põlvede kõrgusele. Sisuliselt ei leidu kesklinnas ühtegi elatavat maja ja kesklinna eramajade piirkond on üks suur kummitustelinn. Sõitsime sisuliselt mööda suvalist trajektoori ja pildistasime kõike, mis ette jäi. Arusaadav, et miks kunagine 2 mil elanikuga linn järjest tühjemaks jookseb ja allesjäänud 700 tuh kasinates tingimustes elab. Samas, vaadates asja helgemat külge, siis on kesklinna piirkonna krundid, maad ja majad hetkel olematu hinnaga. Maja võid osta alates 1$ ja 600$ saad juba üsna korraliku kinnisvara.

Tobermory

Tobermory jääb siis Torontost ca 3-4 h autosõidu kaugusele ja asetseb Huron järve viivas poolsaare tipus. Erakordseks teeb selle koha iseäralik loodus, ebatavaliselt puhas vesi ja läbipaistvas vees olevad laeva vrakid (mis on ajavahemikus 100-150 aastat vanad). Ööbimiskohaks otsustasime võtta telkimiskoha ja reisikaaslasteks Mihkel ja Maren (kes too hetk meie juures elasid) ning Agnes (a.k.a non-stop itsitav rõõmupall). Nagu ka eelnevas postituses mainitud sai, siis on see indiaanlastelt jõuga võetud maalapp, millest väike osa on jäätud neile. Poolsaar on lõgismadude suurima asustusega paik Kanadas ja õnneks ka selles osas ei pidanud pettuma - nägime oma silmaga ära.

Chicago & Detroit:

Tobermory:

Suvi

Jah, see blogi on jätkuvalt elus ja selle pidajad täie elu ja tervise juures. Kuigi see meie juurest äsja lahkunud suvi oli ebaharilikult jahedam ja sündmusterohkem, suutsime me täie elu ja tervisega sellest välja tulla. 

Sissekannete intervall meie blogisse on paratamatult pikenenud, kuid see ei tähenda et me vähem huvitavamat elu elaksime. Usun, et siinkohal mängib rolli pigem kiirenenud argipäev ja rutiin, mistõttu tundub, et võibolla ei ole kanada elu kajastamine ehk niivõrd uudne. Kahtlemata eksime selles ja püüan siis anda parima võimaliku ülevaate viimasest 3 kuust. 

Silver:

Töö on sama, aga positsioon on muutunud. Nimelt lennutati meil mõningad tegelased liigse ahnuse tõttu ettevõttest minema, mille tulemusel avanes minul ja mu ühel väga heal sõbral/töökaslasel astuda täiesti uude rolli - müügikontori juhid. Juuli keskpaigast alates saime kogu kontori enda alluvusse ja pärast tõsiseid kaklusi eelmiste omanikega (sest nende ego seda ei kannatanud), oleme asja uuesti käima saanud ja elu kulgeb rahulikumat rada pidi. Töö iseloom on iseenesest sama ja mööda Ontariot sõitmist ikka jätkub. Mõni nädal tagasi jõudsime firma omanikega kokkuleppele, et mis alustel saame laieneda ja nüüd eesmärgid selged ja väljund teada.

Oma erakordsest seljavalust olen ka lõplikult lahti saanud! Juhtus siis olukord, kus mingi ime läbi suutsin juuli keskpaigas oma seljalihase nii õnnetult ja enesele arusaamatult ära tõmmata, et valu oli ca 2 nädalat talumatu. Augustis andis veel tunda ja septembris on asi iga päevaga paremaks läinud. Täna on esimene päev, kus plaanin tagasi jõusaali minna. Loodetavasti siis seekord piisava eelsoojendusega kuna seda tunnet uuesti tunda ei sooviks. 

Kai:

Pangadaami enam ei eksisteeri. Alates juulist on kai olnud tegev ühe jaemüügi poega, mis nüüd äsja avas uksed ja mille Grand Opening on tulemas kahe päeva pärast (25 september). Tegeleb see siis igasugu orgaanilise kehahooldus- ja ilutoodetega (Kai siinkohal tõenäoliselt naerab mu välja ja annaks parema seletuse asjale, aga kuna teda ei ole sissekande tegemise juures, peate leppima minu seletusega). Asjad arenevad ja kai töötab nagu pöörane - kodus näen teda õhtuti ca 30 minutit ja siis on okasroosike unne heitnud. Aga on lootust, et saan ta tagasi peale poe suurt avamist :)

Ühesõnaga, kellel sügavam huvi, siis www.lovehusk.com

Peale töö on käidud ka veidike maailma avastamas. Suve esimeses pooles käisime põhja pool kämpimas (täpsemalt North Bay), Augustis külastasime US&A suurlinna Chicago, augusti lõpus käisime Tobermory's - vana indiaanlaste asumaa ja kanada lõgismadude pesitsuspaik. 

Chicagost ja Tobermory'st pikemalt järgnevas sissekandes.

Vahepealsed uuendused

Oma eelmises postituses suutsin kirjanikule omase lükke teha, kus kruvisin ootused ja pinged kõrgeks, et ei tea mis viisaga saama hakkab, ja siis edasisest ei kirjutanud. Paljud juba teavad tulemust, aga nagu selgus, siis meie blogil on üsna mitmeid jälgijaid kes tutvusringkond ei kuulu, siis neile ka pisike update.
Nimelt saime oma viisale positiivse vastuse ja uus tööviisa kinnitati järgnevaks 2 aastaks. Nüüd, kui Eestist tagasi läeme, lüüakse ametlik kinnitus ka passi. Esialgse 3 nädala asemel saime vastuse ca 2 nädalaga ja nagu hiljem selgus, läks üle noatera. Noatera ei tekitanud asjaolu, et taotlus oleks halb olnud, vaid asjaolu, et üks Kanada suurpank võttis antud viisaprogrammiga tööle 50 000 töölist indiast ja vallandas kohalikud. Seetõttu muudeti viisaprogrammi tingimusi (loomulikult keerukamaks ja ega keegi ju ennast ametnikest süüdi siis selles protsessis tunnistanud). Kõigil, kel taotlus sees oli, pidid hakkama asja ümber tegema. Meie saime vastuse kätte mõni päev ennem asja avalikuks tulemist :)

Nagu eelnevalt mainitud, oleme siis hetkel Eestis, kuhu saabusime läbi Itaalia. Alpides sai veedetud üks mõnus puhkus ja Eestis oma sünnipäev, mida siin mandril pole nähtud juba 2 aastat. Nädalake veel jäänud ja siis tagasi Toronto rutiini.

Kuulmiseninägemiseni!

Uue viisa ootel ehk siis LMO

Eelmisel nädalal sai siis üks etapp taas läbitud ja andsime lõpuks sisse paberid uue viisa jaoks mida hellitavalt (ja ka ametlikult) kutsume LMO. Lahti seletatuna tähendab see siis tööjõuturuarvamus, ehk siis tõesta bürokraatidele kontoris, kes maailmaasjadest on üsna kauged ja ainult näpuga järge ajavad, et teis sellist briljanti ning säravat tähte siin riigis ei ole sellisele ametikohale kellena mina töötan.
Lõppkokkuvõttes kahanes paberitöö jõudsalt, kuna ettevõte kus töötan, omab head reitingut ja on juba mõned viisad eelnevalt ka taodelnud. Samuti lühenes vastuse tagasiside saamine esialgselt 3'lt kuult 3'le nädalale. Nüüd siis pöidlad puhku ja loodame, et bürokraadid pabereid määrides helded on ja oma igapäeva rutiinis positiivse vastuse suudavad välja genereerida.

PS! Ja Kai ei tohi millegi kriminaalsega ka vahepeal hakkama saada muidu on viisal kriips peal!

Viisast, uustulnukatest ja kõigest muust mis hingel

Istun siin arvuti ees ja üritan tegeleda kontrolli alt väljunud kiireloomuliste tööasjadega. Nagu alati sellistes olukordades, püüad ennast fokuseerida sellele, mis oluline, aga ebameeldivate asjadega tegelemisel jooksevad mõtted mujale ja otsid igasugu muud tegevust, et jumala eest ei peaks olulisega tegelema. Mõtlesin siis, et annan oma kõigevõimsamale musklile (rahvakeeli aju) puhkust ning kurdan veidike selle üle, mis pikalt on hinge kriipinud.
Kahjuks pean siinkohal kurvastama meie fänne ja neid, kes pikkisilmi meie tegemistest tahavad kuulda. Antud sissekanne on pigem suunatud isikutele, kel mõtteis siia maile tulla õnne otsima ja ametnikele, kes kuidagimoodi antud protsessiga on seotud. Olles siin olnud varsti pea kaks aastat ja nähes uusi nägusid tulemas ja minemas, on aja jooksul tekkinudmõnede inimeste osas suur respekt ja mõnede osas kõrgemat sorti fustratsioon. Ei eeldagi, et kõik inimesed peavad olema mulle meelt mööda ja olekski palju nõuda, aga viimasel ajal tundub, et maailmavaade kisub paljudel ikka väga kraavi poole.

Millest siis minu kriitiline meel tingitud? Tuleneb see siis olukorrast, kus kahe riigi vahel on loodud väga unikaalne viisaprogramm, millest tulenevalt saab vähese vaevaga soetada endale aastane tööluba ilma igasugu piiranguteta. Kes tunneb ennast kui kala vees ja pärast aastat seda pikendada tahab, saab võimaluse (taaskord vähese vaevaga) oma viisat järgnevaks aastaks pikendada. Eeldus selleks on loomulikult, et olemas on stabiilne tööandja/-koht, kes tõestab, et antud isiku näol on tegemist väärtusliku töötajaga. Selle tõestuse sisu on tegelikuses vaid üks allkirjastatud paber, mis seda kinnitab. Kui ka sellest veel väheseks jääb ja on soovi veel kauemaks jääda, siis juba peab läbima põhjalikuma viisataotluse jne... Kuid ma ei lasku edasisse protsessi, kuna see ei ole mu mõtte tegelik sisu.
Sisu siis on selles, et need inimesed, kes oma esimese aasta viisat taotlevad, jagunevad suuresti kaheks: 1) Ambitsioonikad, töökad ja valmis alustama algusest 2) Õnneotsijad, laisad, eeldavad et rohi on rohelisem ja kõik tehakse ette ja taha ära.
Esimene kategooria tuleb siia ning saab aru, et nende mineviku saavutused kuskil kaugel kaugel maalapil, kus elab 5 korda vähem inimesi kui siinses suurlinnas, ei oma mingit erilist sära ning tuleb oma ego alla suruda ja taaskord tõestada, et milleks ollakse suutelised. Sellel grupil on tavaliselt olemas visioon, et kuhu tahetakse jõuda ja mis selleks tuleb teha.
Teine kategooria aga lendab kohale kuldlusikas suus ja lööb jalaga tihtipeale ukse lahti, sest 5 aastat tagasi oli soomes ehitaja ja teenis rohkem kui eesti president. Antud kategooria inimesed eeldavad, et nende minevik on niivõrd kuulus, et kui lennuki pealt maha astutakse, siis on tööpakkujad lennujaamas rivis, kuna teist nii andekat pole siin riigis peale iseseisvumist nähtud.
Nüüd aga reaalsusesse... Kanada ja Austraalia on kaks erinevat riiki! Kõiki Austraaliasse minejaid seob üks ühine mõttemaailm - ollakse valmis töötama madalal astmel ja palju ning tihtipeale unustama oma "erakordne" taust. 99% inimestest on valmis, ilma küsimusi esitamata, alustama algusest, rügades esimesed paar kuud või koguni aastakese kuskil farmis ja siis liikuma sealt edasi. Mõned töötavad oma aja ära ja lahkuvad, teised seavad prioriteedid ja kas siis rügavad edasi, et raha kõrvale panna v siis ametiredelil ülespoole pürgida. Pole vahet kas ollakse kategoorias üks või kaks, muster on alguses kõigil sama. Samas aga kui vaadata inimesi, kes siia poole tulevad, siis siinne käitumismall on teise kategooria inimestel miskipärast hoopis teine. Eeldatakse, et ollakse tunduvalt paremad ja andekamad ning siinne kogukond peaks neid nii sügavalt kummardama, et pea vastu ärekivi veriseks lüüakse. Paljud neist kasutavad ära siinse kogukonna avatust, et tööd leida ja siis pärast mõningat perioodi (ilma suurtemate tulemusteta) süüdistatakse kõiki teisi ja siis kõnnitakse turtsudes minema. Tagasisidena on kuulda, et üldjuhul veel halvustatakse neid ka selle eest, et andsid võimaluse lihtsamalt jalad alla saada. Vahemärkusena pean ütlema, et siin töö leidmine ei ole lillepidu ning see nõuab meeletut järjepidevust, enda osavat presenteerimist ja üleüldse on igale kohale konkurents kordades suurem kui seda on Tartu Ülikooli kõige populaarsemale riigi poolt rahastatavale õppekohale.
Eeldada, et sa saad keskastme juhi koha lihtsalt CV'd saates on huumor. Sinna jõudmiseks pead läbima kadalipu ja rügama mingi x perioodi madalamal astmel. Miskipärast paljud sellest aru ei taha saada... Väga paljud siia tulijad oma "õnne" (loe: maast leitud miljoneid) ei leia ning lahkuvad niipea kui kogutud ressurss on otsas - tavaliselt esimese 2-4 kuu jooksul.

Kokkuvõttes võiks siis ju küsida, et miks see mind kriibib ja miks ma üldse ennast häirida lasen?
Vastus on lihtne. Viisaprogrammis on alati loetud arv kohti. Viisade väljastamine käib "esimena taotled esimesena saad" alusel. Läinud aastal oli esmakordselt olukord, kus viisadest jäi puudu ja kuuldes oma tutvusringkonnas, et kui paljudel on mõtteis siia poole tulla, siis ka see aasta üsna kindlalt väljastatakse kogu viisamaht enne aasta lõppu. Sellises olukorras häirib mind asjaolu, et need kes tahavad, saavad ja suudavad, peavad oma võimaluse andma neile, kes ei taha, ei saa ja ei suuda. Eelmine aasta jäid väga paljud ukse taha, kellel on meeletu potensiaal, samas aga on eelmise aasta viisadega siia reisinutest juba suur protsent koju tagasi läinud. Eelkõige seetõttu, et oldi pahurad, et keegi nende gigantset ego ei hinnanud ja esimese aasta palgaks 400 000$ ei pakkunud. Ja oi kurat kui veel julgeti küsida, et äkki panustavad natuke oma tööga ka et oma palk välja teenida... Ennekuulmatu ju - töö juba tegi ahvist inimese ja nüüd on ju aeg puhata!

Niisiis, sain oma mürgise mõttejupi süsteemist välja ja palju parem hakkas. Loodan, et kunagi satub keegi siia lehele, kellele see sissekanne mingitki pidi kasulik on. Kui ei, siis vähemasti sain ise ennast ventileerida ja nüüd on pikemaks ajaks rahu majas ja saan keskenduda sellele, mis tegelikuses tähtis ja vajalik.

Peace ja head sõbrapäeva!!!

Ülevaadet tegemistest

Eelmine postitus sai siis kiiruga üles visatud, et oleks midagi näidata ja tõestust, et me ikka eksisteerime ja maiade ennustus jättis ka teise maakerapooluse puutumatuna. 

On aeg taas see blogi ellu äratata ja tuua meie vaatajaskonna argipäeva põnevust, ootusärevust ja klatši.

Põhjus, miks viimase 4 kuu jooksul oli üüratul hulgal sissekandeid, oli iseenesest väga lihtne - elutempo oli niivõrd kiire, et nädalapäevad kippusid sassi minema ja kalender tiksus sellise hooga, nagu oleks tegu sekundiosutiga seinal. Suuresti on see tingitud asjaolust, et septembris sai avatud uus kontor ja selle eestvedamine lükkus minu õlule. Nüüdseks saan tunnistada, et asjad liiguvad ja rutiin on saavutatud, mistõttu jääb rohkem hingamis- ja mõtteruumi. Kasutan seda tekkinud ajainvesteeringut arukalt ja kriban väikese ülevaate, et mis meie elus on siis tähelepanuväärset toimunud. 

Uus korter

Alates detsembri keskpaigast pesitseme uues kohas. Pikkade otsingute tulemusel ja mitmete õõvastavate, väikeste, kallite ja pimetate korterite vaatamise järel koperdasime lõpuks maakleri otsa, kes oma erialast tiba rohkem jagas ja ka tegelikult läbi hammustas, mida kliendid otsivad. Detsembri keskpaigas kutsus meid ühte uude tornkorterelamurajooni, kus alustas ringkäiguga ja näitas, mis tegelikult turul saadaval on. Endalegi üllatusena tundus iga nähtud korter piisavalt hubasena, et võiks kohe sisse kolida ilma küsimusi esitamata. Pärast 5-6 korterit aga pani tüüp i'le täpi ja jackpot oli leitud - 3 toaline (ehk siinselt nimetatud 2 toaline, sest elutuba on iseenesest mõistetav) korter paari aasta vanuses majas, mis asub suht-koht südalinna külje all. Ilus avatud köögiga, klaasist avar korter 11 korrusel. Maja juurde kuulub üldkasutatav täismõõtmeis bassein, jõusaal läbi kahe korruse, piljardisaal, peoruum jne. Andsime dokumendid sisse ja kuigi enne meid oldi 5 inimesele ära öeldud, saime järgmisel päeval vastuse, et võime sisse kolida niipea kui tahame. Kuna tahe oli suur, siis kolisime sisse niipea. Tahe oli kohe nii suur, et kolimine sai teoks minivaniga ja muskliks vaid mina ja Kai. Abi oli küll saadaval, aga mitte koheselt ja meil oli kihk nii suur, et ei jõudnud oodata. Jõuluks oli kõik sisustus sees ja uus eluetapp võis alata! Oleme valikuga väga rahul, kuna asub see logistiliselt heas kohas, kõik vajalikud lisad olemas (parkimine hinna sees, lisaväärtused basseinide ja jõusaalide osas jne). Aadressiks on 4 Spadina Ave, kui keegi tahab külla tulla või siis google street view's "külla" tulla.

Uus (kasutatud)auto

Mõtlesime, et kui uue korteri juba võtame, siis peaks midagi veel ostma. Seoses meeskonna kiire kasvuga pidi firma nagunii hakkama uusi sõidukeid soetama ja kuna olin juba kontori poolele ära kolinud, siis pandi natuke survet peale, et äkki vabastan minibussi, et tiimid sellega oma igapäevatööd saaksid teha. Selle tulemusel sain tegeleda meestele ühe väga meelepärase tegevusega - auto valimine. Käisin erinevates salongides ja tegin tähtsat nägu ning anti proovisõitu teha igasugu vingete masinatega. Üks salongitest müüs ka luksusautosid ja proovisin proovisõitu saada ferrari 360 modenaga, kuid ei läinud seekord õnneks (aja küsimus ma ütleks :D ). Kuna varasemast on jäänud hingelähedaseks BMW (kriitikud kritiseerigu) siis otsingusuunt ka sinna poole liikus. Pärast mitmete valikuvariantide lauale panemist otsustasin siiski vähe vanema versiooni kasuks, milleks sai BMW M5 2003. Seda lihtsalt põhjusel, et tegelane kes seda müüs oli automehaanik ja oli selle ehitanud enda tarbeks ja investeerinud korraliku koguse raha sellesse. Nüüd aga leidis uue M5, millesse oli taas vaja investeerida (tegu tõelise fanatiga! Leedukas - see peaks seletama kõik), kuid raha oli puudu. Seetõttu pani masina müüki väga soodsalt ja sattusin peale just samal hetkel kui ta kuulutuse üles oli pannud. Olen sellega nüüd 3 nädalat ringi vuranud ja pean tunnistama, et väääääga hea ost oli. Tulge külla, viin sõitma!

Mexico

Nagu videost võisite näha, siis oli väärt reis. Kes videot ei ole näinud, siis see saadaval meie eelmises sissekandes. Kokkuvõttes võiks öelda, et kõik hinnas reisina on ta väga väärt sihtpunkt ja tegevust seal jätkub pikaks. Meie sihtpunktiks oli Cancun, kus leidub kõike - puuderpeent rannaliiva, suppsooja kariibimerd, üllatusi täis džunglit, aktiivset ja valikurohket ööelu ja loomulikult soodsat alkoholi. Aga eks video annab sellekohased emotsioonid paremini edasi kui minu jauramine. Kahjuks meie tuliuus GoPro kaamera, mis filmib vee all ja vee peal, vedas meid mõned korrad alt ja ei laadinud ennast korralikult täis, mistõttu jäid videost välja nii mõnedki head kaadrid kus kaladega vee all tõtt vahtisime või siis kui džunglis kiirkaatritega kihutasime... 

Jõulud

Oleme siin edukalt adopteerinud endale kasuema, kelleks on Adami (mu töökaaslane) ema. Tegemist on sellise intelligentse vananemist eirava daamiga, kes millegipärast meid kiirelt oma kaitsva tiiva alla võttis ja meid nüüd poputab. Kuna meil jõuluks mingit erilist plaani polnud (peale uue korteri koli ühest nurgast teise tõstmine), siis valmistas ta meile kuningliku jõuluprae (ja üsna euroopaliku, kuna nende juured on poolast). 

Aastavahetus

Aastavahetuseks teleporteerisime ennast 900 km kirdesse quebec city'sse. Päevad veetsime mäel lauatades ja õhtuti kolasime ringi linnas. "Õnneks" läks meie saabudes ilm jahedamaks ja enamus ajast valitses selline - 20 ringis temperatuur, mis oma niiskuse ja tuuleiilidega oli pea -30 kandis. Mõnna! Aga sellest pikemalt järgmises videos, mille oma paadunud televaatajateni toome üsna pea. 

Kai

Jah, pühendame eraldi peatüki Kai'le :) Nimelt lahkus tütarlaps oma kaua viljeletud erialalt ja tast sai pangaproua. Novembri keskpaigast kuni jaanuari alguseni töötas ta täiskohaga töötuna ja nüüd on teist nädalat maailma suuruselt 5'da panga TD Trust finantsjuht/teller. Et kuna finantsjuhi töö on rutiinne, siis pühendub ta hetkel rohkem telleri ametile, aga aja küsimus, millal oma finantsjuhi kohustusi täitma hakkab. Peale koolitusi ja esimesi reaalseid tööpäevi on hing veel sees ja kellelegi kättpidi kallale pole veel läinud. Hea algus uuele karjäärile!